„Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee?“

Kümme aastat tagasi kirjutasin sellise artikli (allpool). Toonased arvamused olid võetud ühest rahulolu uuringust. Artikkel oli vist  muudetud kujul avaldatud Kaitse Kodus ja mõeldud üleskutsena Kaitseliidu tulevikule mõtlema. Millegi pärast polnud seda ka Kolonel Hans blogis kuigi mul on sellest ka detailsemat teksti. Igal tahel avaldan selle praegu, Kaitseliidu aastapäeval. Sünnipäevadel nagu ikka, on kombeks rääkida sellest mis oli ja unistada tulevikust. Seda võiks teha ka Kaitseliit. Korra, Kaitseliidu taastamise 25 sünnipäeval, tänasime kadunud Heiki Arikese algatusel neid kes Kaitseliitu taastasid aastatel 1988-1990. Saime vist toona kokku ligi tuhatkond nime. Siis nõudis Kaitseliitu astumine julgust ja meelsust. Au neile meestele ja naistele! Seega, selle asemel et õnnitleda täna Kaitseliitu, tahan ma tänada neid, tänu kellele Kaitseliit taastatud kujul olemas on. Täna on neist paljud unustuse hõlma langenud ja paljud on jalge alla võtnud manala tee. Paljude malevate nimekirjadest enam alustajaid ei leia. Mis iganes! Müts maha ja suured tänud taastajatele, teie kätetöö püsib. Eesti Eest!

 

„Kaitseliit – kas potentsiaalne jõud või bürokratiseeritud reservarmee?“

Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui me Kaitseliitu (edaspidi KL) erinevates Eestimaa nurkades organiseerisime, teadsime me kõik mis meid ühendab – vabadus! Selle ühtse eesmärgi nimel ühinesid KLi inimesed paljudes külades, alevites ja linnades. Otsiti välja isade ja esiisade poolt õiget aega ootama pandud esimese ja teise maalimasõja aegsed tulerauad. Toidulaualt näpistati viimased sendid, et omale mõni vormitükk selga osta, käeside saada ja ehk natuke laskemoonagi hankida. Nende esiisade aegsete relvadega ja mitut sorti  vormides toimus Pärnus paraad peaminister Savisaarele veenmaks teda, et KL on tõsiseltvõetav jõud mis peab olema riigikaitse osa, riiklikult finantseeritav ja mis on vaesel ajal riigikaitsele oluline komponent. Paraadil osalesid kaitseliitlased kolmest malevast kes hiljem said küll ülejäänute käest kõva peapesu Savisaarega semutsemise eest. Peaministri lahkudes muretses Laaneots – „Tegime valesti. Sa oleksid pidanud ette kandma peaministrile mitte mulle. Ta on ju julgeolekukomisjoni esimees.“ Läks kuidas läks aga õnneks läks – KLi tunnustati riiklikult ja vähehaaval tuli ka KLle riiklik toetus relvade ja eelarve näol. Mehed ja naised, mõned aktiivsemalt kui teised, osalesid piiri valvamises, tele- ja raadiomaja kaitsel, õppustel, valvetes, kurikaelte püüdmisel, objektide kaitsel, jms. Ilma palgata, kuigi aeg oli vaene. Kõik tundsid, et nende panus on vajalik ja oluline. Tööpuudus oli ehk samas suurusjärgus kui praegu, sissetulekud tänasega võrreldes olematud nii nagu ka hinnad. Aga tahe oli tugev, eesmärk oli ühine ja rahvas ühtne.

Tänaseks on KLi taastamisest möödunud rohkem kui kakskümmend aastat. Kaitseliidu tegevus on finantseeritud, varustust ja relvastust on rohkem kui kunagi varem KLi taastamisest alates, palgalist kaadrit, kes peaksid vabatahtlikke toetama ja juhendama, on aastatetaguse ajaga võrreldes jalaga segada. Kõneledes Kaitseliidu taastamise 20. sünnipäeval iseloomustas proua Ene Ergma Kaitseliitu järgmiselt: „Kaitseliit on läbinud pika arengu ja pälvinud rahvalt kõrge usalduse. Vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes on Kaitseliit suurendanud rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust. Kaitseliitlaste valmisolek riigile raskel ajal appi tulla oli nähtav ka mõned aastad tagasi aprillis. Kaitseliit on väärtustega liit, mis seob liikmeskonnaks väga erinevaid inimesi erinevatelt elualadelt. Neid inimesi seob üks tahe ja eesmärk – kaitsta Eestit. Kaitseliit on kaitsev võrgustik, mis katab meie maad ja on taimelava ka kaitseväe jaoks.“

Avaliku arvamuste uuringute järgi on ühiskonna suhtumine Kaitseliitu iga aastaga paranenud. Abistatud on elanikkonda ja sisekaitse eest vastutavaid ameteid erinevata hädaolukordade lahendamisel ja on suudetud demonstreerida organisatsiooni sõjalist valmisolekut. Võib ju igati rahule jääda! Kuid kas võib? Nagu iga organisatsioon, pole ka Kaitseliit vaba probleemidest ning kindlasti saab kõike seda teha veel paremini. Organisatsiooni sisemise kliima paremaks tundmaõppimiseks on Kaitseliidus viimastel aastatel läbi viidud mitmeid küsitlusi. Viimase kahe aasta olulisemad on Kaitseliidu enda poolt läbiviidud vabatahtlike pealike rahulolu uuring ja malevkonnapealike küsitlus ning Turu-uuringute AS (edaspidi TU) poolt koostöös KL-iga läbiviidud uuring kaitseliitlaste riigikaitseliste seisukohtade tundmaõppimiseks. Esimesed kaks uuringut olid läbi viidud KL malevate sisese töökorraldusest ning malevate palgalise koosseisu ja vabatahtlike omavahelisest suhestatusest arusaamiseks. 2010 aasta uuringus hinnati ka kaitseliitlaste suhtelist rahulolu Kaitseliidu malevate tegevusega. Vaataks siis lähemalt mida kaitseliitlased riigikaitsest, sealhulgas Kaitseliidust, arvavad ja milliseid õpetussõnu nad jagavad.

Arvamus – „Kaitseliit, see on sõpruskondade ja ühekülameeste ühendus, et riigi kaitseks midagi ära teha!“

Niiviisi on üks kaitseliitlane iseloomustanud KLi. Kindlasti on sõpruskonnad olulised, seda eriti KLi liikmeks astumisel. KLi taastamine toimuski külade ja sõprus- ning tutvusringkondade baasil. Kuid ajad on muutunud, eestlased ei ole nii paiksed kui varem ja paraku ei ole ka sõprussuhted enam kõige suuremaks kaitseliitlasi ühendavaks faktoriks ning jäävad oma tähtsuselt teisele kohal. Peamiseks kaitseliitlasi ühendavaks jõuks ja tugevuseks on aga nimetatud kaitsetahet ja vabatahtlikkust. Need on KLi tugevuse allikad ja organisatsiooni efektiivsuse parendamist silmas pidades tuleb eelkõige keskenduda kaitsetahte hoidmisele ja vabatahtlike initsiatiivi paremale rakendamisele.

Kaitseliitlaste kaitsetahe on täna kõrge. 99% TU küsitletutest on valmis kaitsetegevuses osalema või tõenäoliselt osalema vastavalt oma võimetele ja oskustele. Mis on aga võimetele ja oskustele kohane, tuleb mõistatada. Eeldades, et kaitseliitlaste arusaamine KLi rollist vastab ka nende oma rollile riigikaitses, võib väita, et kusagil 50% kaitseliitlastest osaleks kindlasti otseses sõjalises riigikaitses ja teine pool oleks valmis panustama kaitseväe toetamisele ning muude riigikaitseliste ülesannete täitmisele. Üldiselt vastab see % liikmeskonna analüüsidest välja tulnule ning selle näitaja kõrvalekalle erinevates analüüsides jääb 5% piiresse.

Kaitsetahte üheks oluliseks komponendiks on usk. Usk sellesse, et riiki on võimalik kaitsta. Seda usku on 82% kaitseliitlastest. Kolme suurema julgeoleku garandina näevad kaitseliitlased vastavalt prioriteetsusele iseseisva kaitsevõime arendamist, elanikkonna kaitsetahet ja valmisolekut üldrahvalikuks vastupanuks ning NATO kollektiivkaitset. Kuigi kolmandal kohal, arvavad kaitseliitlased et NATO vajadusel sekkub. 79% on kindlad, et sõjalise kallaletungi korral toetab NATO sõjaliselt, poliitiliselt ja diplomaatiliselt.

Kaitseliitlased on veendunud, et riigikaitse ülesehitamisel on võimalik asju paremini korraldada. Rohkem kui pooled leiavad, et finantseerimine on ebapiisav kuid ka seda, et olemasolevaid ressursse saab mõistlikumalt kasutada. Üksnes 13% usub, et iga sent on läinud asja ette. Arvatakse, et on hangitud kasutuid süsteeme (miinitõrjelaevad ja osalus C-17 programmis), ajast mahajäänud relvastust, ning et pole panustatud piisavalt relvastuse ja tehnika varuosadele, remondile ning hooldusele. Nii riigikaitses tervikuna kui ka KLis näevad kaitseliitlased prioriteetseimana investeeringut paremasse relvastusse ja varustusse.

Arvamus: „Kaitsevägi võiks ka lõpuks aru saada, et me ei ole mingi KV umbjätke, vaid organisatsioon, mis koosneb VABATAHTLIKEST!“

Kõikides küsitlustes on kaitseliitlastel olnud ka võimalus osutada vaba tekstiga sisulistele probleemidele ning soovitada millele peaks tähelepanu pöörama ja mida parandama. Kaitseliidu olemust, seda mis on kestnud pea sajandi, keegi kahtluse alla ei sea. Hinnatakse eelkõige KLi kui potentsiaali, mis riiki ja rahvast häda korral suudab aidata. Kaitseliitlastele ei meeldi olla punniks augu ees – kaitseväe kannupoisteks, politsei musta töö tegijaks, pesta parte või Tallinna tänavaid lumest koristada. Nad tulevad appi siis, kui tõeline häda on riiki ja rahvast ähvardamas. Riiklikest struktuuridest vahetevahel leviv segadus on ka kaitseliitlased segadusse ajanud. Igaüks ei ole enam kindel mida ta peaks tegema siis, kui „viis punast vilet“ ta riiki kaitsma kutsub. Salastatuse jõudmine tasemele, kus naabrid ühes üksuses ei tunne teineteist või ühekülamehed ei tea midagi üksteise tegemistest KLis, on tragikoomiline. Sellega kaasneb ja sellele lisandub bürokraatia, mis võtab isu väljaõppel käia. Bürokraatia hirmutab vabatahtlikke pealikke pealikuks olemisest ja kulutab vabatahtlike väärtuslikku väljaõppeaega hoopis paberite täitmisele. Suuresti usutakse, et see tuleneb kellegi soovist kujutada KLi reservväena mis aga tähendaks KLi olemuse muutumist.

Peale kaitseväelise juhtimissegaduse ja bürokraatia, jätab vahetevahel soovida ka väljaõppe kvaliteet. Esineb instruktoreid, kelle „best before“ on juba ammu möödas ja kaitseliitlaste teadmised ning oskused ületavad kaugelt instruktori omi. Väljaõppeks vajaliku varustuse nappus sunnib mõne õppuse läbiviimiseks korjama varustust kokku üle Kaitseliidu või välistab väljaõppe üldse. Kui sunni ja bürokraatia allikana nähakse KVge siis väljaõppe osas eelistatakse KVe instruktoreid rohkem kui KLi omasid. Ilmselt unustab KVgi tegevväelase niipea kui see on KVst väljapoole teenistusse saadetud ning täiendõpet talle sellel ajaperioodil ei planeerita. Tihti tekitatakse terves organisatsioonis bürokraatiat millel puudub ratsionaalne alus ja instruktorid tegelevad väljaõppe asemel paberimajandusega. Võib-olla peaks siin kaaluma süsteemi muutmist selliselt, et instruktorid tulevadki KVst ja KLil endal instruktoreid palgal ei ole. Täna täidavad instruktorid malevates ka muid ülesandeid millede maht on väljaõppemahust palju suurem. Seega tuleb esmalt leida võimalused malevate bürokraatia vähendamiseks mis siis omakorda lubaks teha ümberkorraldusi väljaõppes. Võib-olla ühest teemast veel, mis ei ole otseselt välja tulnud ühestki küsitlusest kuid mis on seotud väljaõppega. Nõuded reservohvitseridele ja KL vabatahtlikele pealikele on pea sama kõrged kui tegevväelasele. Reservohvitserides tekitas eelmisel aastal pahameelt see, et isegi kui kõik nõuded olid täidetud, oli reservohvitseri auastmevanuseks ette nähtud kaks korda pikem aeg kui tegevväelasel. Kindlasti tuleks teenistus reservis tervikliku paketina üle vaadata juhul, kui meie kaitselahend on reservarmeel tuginev. Reservväelastel ja KLi pealikel peab olema oma karjäärisüsteem mis arvestaks ka seda, et need inimesed panustavad riigikaitsele oma vaba aega. Hirm, et reservohvitserid hakkavad hulgaliselt tegevteenistusse tulema kuigi nende ettevalmistus tegevteenistuseks on puudulik, on ju kergesti pareeritav läbi sisenemiskursuste mida täna peaks juba korraldama KVÜÕA. Kõik ei ole ju nii andekad kui mõni teletäht kes ilma mingite raskusteta või kursusteta suudab moekunstnikust saatejuhiks saada ja sealt tegevväelaseks kehastuda.

Väljaõppe planeerimise raskus on suuresti üle kandunud vabatahtlikelt palgalistele. Mitmed kaitseliitlased on kurtnud – palgalised ei saa aru, et nad on vabatahtlike jaoks mitte vastupidi. Kuid eks see vastastikkune suhe on ju suuresti vabatahtlike kätes. On täiesti arusaadav, et konkurents kaitseliitlase vabale ajale on läinud pingelisemaks ning vabatahtlikul pealikul ei ole võimalik kõigega tegeleda ja informeeritud olla. Kuid ka väljaõpet saab planeerida vabatahtliku ajaressursiga kooskõlastatumalt ning nende soove arvestades. Lihtsalt tuleb kaitseliitlastel endil olla aktiivsem, tegeleda ise oma malevkonna, kompanii või rühma väljaõppe- ja tegevusplaanide koostamisega ning malevate staapidelt nõuda endi kaasatust, informeeritust ja plaanide kooskõlastamist. Juhatused ju selleks ongi, et palgaline kaader „käest ära“ ei läheks, endile mugavat äraolekut ei korraldaks või paberimajandusse ei upuks! Paraku näitab malevkondade juhatuste protokollide uurimine, et juhatused tegelevad enamalt jaolt liikmete vastuvõtuga kuid väljaõppeliste küsimustega haruharva. Seega härrad ja prouad kaitseliitlased – ohjad on ju tegelikult teie kätes. Ärge seda ära unustage ja kasutage neid!

Arvamus: „Tänase Kaitseliidu tugevus on kindlasti vabatahtlike tahe ja soov tegeleda riigikaitsega!“

Kokkuvõtteks sooviks veel niipalju, et meil kõigil oleks piisavalt tarkust kasutamaks seda potentsiaali õigesti, mis meil läbi vabatahtliku KLi on olemas. Et meil oleks olemas „vääramatu jõud“ mis tõelise kriisi või hädaolukorra korral kiiresti suudaks riigistruktuuridele appi tulla kui viimaste jaks hakkab lõppema. Või mis suudaks reageerida kiiremini kui riigistruktuurid seda teevad. KLi kaitsetahe ja motiveeritus on kõrge ja selliseks peab see jääma. Tänu kaitseliitlastele, kes te võtsite vaevaks ja osalesite läbiviidud uuringutes ning loodan, et te teete seda ka tulevikus. Saadud informatsioon on suureks abiks organisatsiooni tuleviku planeerimisel ja kavandamisel. Lõpetuseks jätaks kaitseliitlastele ühe „pähkli pureda“. Küsimusele, milline on teie arvates tuleviku KL, saate vastata üksnes teie.

Hannes Toomsalu

Tallinnas, 07 novembril, 2011