Pimedad

Ühel kaunil suvehommikul läks pime jänkupoiss jalutama. Jänku oli pime sünnist alates ja ta ei näinud mitte-mitte midagi. Jalutas mööda rada kui ühtäkki komistas rajal lebava mao otsa ning kukkus ninali.

“Vabandage palun”, ütles jänkupoiss. “Ma olen pime ja ei näinud Teid.”

“Sellest pole midagi”, vastas madu. “Mina olen ka sünnist saati pime ja ei näinud Teid tulemas. Mul ei olnud mingit kavatsust Teile jalga taha panna. Aga saame äkki tuttavaks? Mis sorti loom Te olete?”

“Tegelikult ma ei tea kes ma olen”, vastas jänkupoiss. “Ma ei ole kunagi iseennast näinud! Võibolla Te kobaksite mind ja ehk oskate siis õelda kes ma olen?”

Madu katsub jänkut igalt poolt küll keelega, küll ninaga ja küll sabaga. Lõpuks võtab ta oma uuringu kokku: “Te olete pehme, karvane, teil on pikad siidised kõrvad, pisike karvane sabake ja väike nöpsnina. Te peate ilmselt olema jänku!”

“Oi kui tore”, röömustab jänkupoiss. “Aga mis sorti loom Teie olete?” Madu vastas, et ega temagi pole ennast näinud ja seetõttu ta ei tea mis loom ta on. Palus, et jänku kobaks tedagi ja uuriks välja mis loomaga tegemist on.

Jänku uuris madu igast küljest. Katsus keelega, katsus käpaga ja nühkis ennast vastu madu. Lõpuks võttis ta kokku oma uuringu tulemused: “Te olete külm, Te olete libe, ja Teil ei ole mune! ………Te peate olema poliitik!”