Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Latvija: Igaunijas drošības drauds?

Latvija: Igaunijas drošības drauds?
06. novembri Postimees nimetas Eesti suurimaks julgeolekuohuks Lätit. Artikkel ärritas Vene presidenti niivõrd, et ta vabastas ametist oma kaitseministri ning mitmes küsimuses Eesti poole alt üles vaatav Läti peaminister oli sunnitud sõbralikus toonis avalikult noomima oma põhjanaabreid. Ei tea, kas tegemist oli artikli autori apsuga pealkirja valikul või teda nõustanud „ekspertide“ arhailise julgeolekukäsitlusega, igal-juhul põhjustas nimetatud artikkel pisukese rahvusvahelise tormi. Ilmselt ei andnud autor endale aru, et julgeolek täna on palju laiem kui üksnes sõjaline.
Julgeoleku mõiste peale teist maailmasõda on oluliselt muutunud: enne sõda käsitleti seda üksnes sõjaliselt, hiljem aga lisandusid veel diplomaatiline, majanduslik ja poliitiline dimensioon. Tänaseks on julgeolek veelgi laienenud ning käsitleb lisaks energiat, keskkonda, terrorismi, kriitilist infrastruktuuri, sotsiaalset kaitset, jms. Üldistades võib väita, et kõikide riiklike ülesannete koond ongi riigi julgeoleku tagamine. Isegi Eestis oleme defineerinud julgeoleku oluliselt laiemalt. 2010. a. kiitis Riigikogu heaks „Eesti julgeolekupoliitika alused“ milles on käsitletud nelja põhilist julgeolekupoliitika suunda – välis-, kaitse- ja turvalisuspoliitika ning ühiskonna toimepidevus ja sidusus. Samal aastal kinnitatud „Riigikaitse strateegia“ täpsustab seda veelgi. Soovitan need kirjatükid läbi lugeda ja kui julgeoleku teemal kirjutajad ka Eesti sotsiaalse ja majandusliku olukorraga tuttavaks saavad, avastavad nad ehk oma üllatuseks, et peamiseks julgeolekuohuks võime täna olla meie ise mitte meie lõunanaaber Läti. Käsitledes Balti riike regioonina, võib julgeolekuohuks pidada Rail Balticu ehituse venimist, Balti riikide vähest seotust Nord Pool elektrivõrkudega, siin liikuvaid musti rahasummasid, sotsiaalset olukorda, jms. Need on ühised kõigile kolmele Balti riigile ja on naeruväärne osutada Lätile kui kõige suuremale julgeolekuohule. Seega minu esimene küsimus on, et miks käsitletakse julgeolekuohuna üksnes väidetavat sõjalise kaitse nõrkust samas kui julgeolekut võivad ähvardada ohud, mis on kaugel sõjalistest kuid mis võivad tekitada rohkem kahju kui üks konventsionaalne rünnak.
Kuna kõik varasemad kirjutajad on vihjanud Läti sõjalise kaitse nõrkusele, peaksime uurima ka seda. Sõjaline kaitse on riigi poliitika viimaseks vahendiks ja meie kõigi, ka meie Kaitseväe, eesmärk on tegelikult sõja ärahoidmine. Meie julgeolekupoliitika on edukas vaid juhul, kui meil ei teki kunagi võimalust võrrelda ühe või teise armee tugevust vastastikkuses lahingus. Seega, sõjalise tugevuse hindamiseks jääb üle võrrelda numbreid – sõdureid, üksuseid, relvasüsteeme, varusid, väljaõpet, jms. Mida suuremad ja usutavamad on numbrid seda tugevama riigina sa paistad! Selles kontekstis võiksid huvilised Wikipedias võrrelda Eesti ja Läti väeliike. Võrdlesite? Numbrid tunduvad üsna sarnased?
Militaristlike palgaliste arv, nii mundris kui lipsuga, kisub mõlemal riigil sinna 4500 kanti. Meil on küll arvestuses hulk reservväelaseid kuid kas nad on varustatud ja relvastatud ning kättesaadavad igal ajahetkel? Kas neid on ettevalmistatud mineviku sõdades sõdimiseks või peaksid nad valmistuma hoopis kolmanda ja neljanda generatsiooni konfliktiks? Tõsi, maaväe osas on meil välja panna paari pataljoni jagu soomustatud PASI sõidukeid samas kui lätlastel on võtta üksikud soomustatud HMMWV-d. Tegelikult pole kumbki neist lahingumasin vaid soomustatud transpordivahend. Nendega tanki vastu ei torma. Lätlaste käsitulirelvad ja tankitõrjerelvad on modernsemad kui meil, samas on neil neid vähe ja tervikuna on relvastus standardiseerimata. Mõlemal riigil on poolikult komplekteeritud brigaadid ning hulgaliselt ülesandeid mille täitmist oodatakse vabatahtlikelt.
Zemessardzes on 11000 liiget, meil Kaitseliidus üle 13000, koos naiste- ja noorteorganisatsioonidega üle 22000 liikme. Teisalt jällegi, need 11000 on Läti nõuetele vastavad reservväelased samas kui meil vastab meie bürokraatia poolt kehtestatud nõuetele umbes 60%-70% kaitseliitlastest. Lennuvahenditeks on kummalgi riigil midagi, mida lahinglennukiks või -kopteriks nimetada ei saa. Õhuruumi kontrolli teostavad teiste NATO riikide lennuvahendid regioonile. Lätil on rohkem laevu kui meil kuid erinevate funktsioonidega. Lätlased on suutnud oma riigilaevastikud ühendada või mis veelgi olulisem, ülesanded ühendada.
Seega numbrid ja tehnika on meil ja neil üsna sarnased mis lubab oletada, et suudame täita ka üsna sarnaseid ülesandeid. Tegelikult pole maailmas olemas ühtegi armeed, mis suudaks toime tulla kõikide võimalik vastaste ja ülesannetega. Kui teoretiseerida siis vaevalt, et Saksamaa saaks sõjaliselt jagu Hiinast või USAst, mistahes üksik Euroopa riik Venemaast ja on ka sügavalt kaheldav kas USA saab sõjaliselt jagu Hiinast. Sõjalise konflikti korral oleks kõik kolm Balti riiki – koos või üksinda – üsna kergeks saagiks suurele hulgale maailma riikidele. Ilmselt ei kuluks Venemaal ühe Balti riigi okupeerimiseks oluliselt rohkem ressursse kui mõne teise Balti riigi tarbeks. Siinkohal tulebki välja kaitse-allianside olulisus – üksinda võttes ei oleks paljud Euroopa riigid suutelised ennast sõjaliselt kaitsma kuid koos suudetakse sõdu vältida. Jääb arusaamatuks miks peaks Läti või mõni teine Euroopa riik olema meile suuremaks julgeolekuohuks kui meie neile.
Soome kunagine kaitseväejuhataja ütles, et iga riigi sõjaliste võimete kasvu saab jälgida ja hinnata. Samas puudub meil võimalus selgelt ennustada olukorda, kus selle riigi juht otsustab seda sõjalist jõudu kasutada. Paraku on nii, et sõjalise võime arendamiseks kulub palju aastaid ja ressursse. Lihtne on öelda, et me teeme näiteks pataljoni. Kui täiesti nullist alustada kulub pataljoni ülema vormimiseks umbes 18 aastat arvestades kõiki sõjalisi nõudeid ja kriteeriumeid. Isegi kui ohvitser- ja allohvitserkoosseis on olemas, kulub vajaliku relvastuse, tehnika ja varustuse hankimiseks ning selle kasutamise õppimiseks mitmeid aastaid. Suurel riigil, sõltuvalt ressurssidest, kulub vähem aega, väikeriigil aga oluliselt rohkem. Teisiti öeldes – väikeriigil on sõjalise võime arendamiseks vaja pikka, stabiilset ajaperioodi samas kui suurriik suudab muudatusi oma kaitsevõimes teha üsna kiiresti. Võib-olla siin peituvadki Läti julgeolekuohuks nimetamise põhjused? Kas Läti on usaldusväärne arvestades kaitseeelarvet ja arenguvajadusi?
Enne majanduslangust oli Läti kaitseeelarve nominaalselt suurem kui Eestil. Viimased aastad alates masust, aga vastupidi. Näiteks 2010.a. oli meie kaitseeelarve arvestuslikult ca 100 milj USD võrra suurem. Eesti on suutnud pidada lubadust ning viia oma kaitseeelarve 2%-ni SKP’st samas kui Läti kaitseeelarve on kukkunud 1%-ni SKP’st. Üsna Eesti KV ülesehitamise alguses saadi aru, et areng pole võimalik kui sellesse ei investeerita. Seega hoiti teadlikult 1/3 eelarvest arengusse investeerimiseks. Majanduslanguse ajal see proportsioon läks veidike nihkesse, kuid üldjoontes on investeeringud suudetud täna ikkagi tagada. Lätlaseid tabasid suured eelarve langused kahel aastal, nii 2009 kui ka 2010 mistõttu Läti kaitseväes tehti mitmeid suuri ja sunnitud ümberkorraldusi. Seda küll struktuurireformi nime all. Kannatasid investeeringud, inimesed ja ülesannete täitmine. Masu-eelsed kõrged palgad ja soodustused vähenesid ning see tõi kaasa paljud noorte ja haritud ohvitseride lahkumise kes tegelikult on kaitseväe arengumootoriks. Täna oleme Eestis jõudnud olukorda, kus paljud noored lahkuvad kaitseväest ehk siis hetkel käime Läti teed. Lätlased naljatavad selle peale, et neil palgad langesid aga eestlased ei saa ikka midagi. Eestlased peavad täna vaatama milliseid ümberkorraldusi teha selleks, et peatada lahkumine, tagada areng ja olla suuteline täitma ettenähtud ülesandeid. Seda ignoreerides ei tasu üllatuda, kui Dienas ilmub artikkel Eestist kui Läti suurimast julgeolekuohust.
Ilmselt on mitmeid kes osutavad, et paljudel Euroopa riikidel on kaitseeelarved umbes 1% SKP’st ning saavad hakkama küll. Nendele osutajatele soovitan võrrelda nominaalväärtuseid ja vaadata eelarvete kasutamist. Mitme NATO riigi kaitseeelarve läheb personali- ja tegevuskuludele kuid investeeringutele (ehk arengule) raha ei piisa. Nende hulka kuulub kahjuks ka Läti. Siiski on jäänud mulje, et Läti poliitikud on saanud aru stabiilse ja investeerimisvõimelise kaitseeelarve olulisusest ning andnud lubaduse, et Läti kaitseeelarve on aastal 2020 2% SKP’st.
Sõjalise riigikaitse alustaladeks on selle usutavus nii seest kui väljast vaadates ja rahva kaitsetahe. Eestlased usaldavad oma Kaitseväge ja Kaitseliitu pea kaks korda rohkem kui lätlased (protsendid vist 80% ja 43%). Kui klubiliikme usaldusväärsust hindavad klubikaaslased eelarve, relvastuse ja koostegutsemisvõime järgi, siis siseriiklikult on vaja olla nähtav ja seotud oma rahvaga. Ilmselt on ajateenistus üks, mille kaotamine vähendas Läti kaitseväe nähtavust riigisiseselt. Teine on ehk Zemessardze formaliseerimine reservarmeeks mis viis miinimumini iga Läti kodaniku osaluse riigikaitses. Kokkuvõtteks vähendati mõlemal juhul sidet rahvaga. Loodan, et Eesti sama teed käimas ei ole ning, et me ise ei muutuks suurimaks julgeolekuohuks oma riigile.
Hannes Toomsalu
erukolonel
Ilmus Pärnu Postimehes 16.11.2012. Pisikesed erinevused.

159total visits,1visits today

Artikkel

kolonelHans • november 17, 2012


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *