Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Palju õnne Harald Nugiseks

Harald Nugiseks: õnnesärgis sündinud

Türi Rahvaleht 07.10.2011
Teet Reier

22. oktoobril saab Türi val­las Karjakülas sündinud ja kasvanud Harald Nugiseksil elatud üheksakümmend aastat. Enda arvates õnne­särgis sündinud mees on käinud läbi sõjatee ja vangi­laagrid ning veedab praegu oma vanaduspäevi Pärnu äärelinna kodus.
Kuigi on reede õhtupoolik, on tänav Pärnu linna piiril vaik­ne ja inimtühi. Eelmise sajandi seitsme-kaheksakümnendatel ehitatud eramud peesitavad rahulikult õhtupäikeses. Ühe sellise maja sissesõiduteele keerates on suurte kardinate taga liikumist märgata ja juba järgmisel hetkel on vanahärra ise trepil, nägu naerul ja kaks kätt tervituseks tõstetud.
Raske on uskuda, et sellel elurõõmsal inimesel täitub järgmisel kuul üheksakümnes eluaasta ja selja taha on jäänud sõda, vangilaagrid ning asumi­ne. Raske sellepärast, et temast õhkuvat vitaalsust ning positiiv­sust võiksid kadestada ka kohati palju nooremad inimesed.
„Käisin ükspäev arsti juures kurtmas oma külmakartust, mul nimelt temperatuur normaalse asemel pidevalt 35,5. Arst kirju­tas mingid tabletid, aga mis abi neist ikka, kärakamees ka pole, et joogist sooja saada, eks kui õhtul teki alla poen, siis lõpuks saan ka sooja,” alustab Harald Nugiseks vestlust, kui oleme elutoas kohvilaua ümber istet võtnud.
„Massaaži soovitas arst ka teha, sellega saab aga kallis kaasa Laine ise väga edukalt hakkama, ta ju minust ikkagi mõned aas­tad noorem,” pole Harald kiidu­sõnadega kitsi. Nad mõlemad Lainega on ühe kandi lapsed, Türi vallast Karjakülast pärit, sa­muti on mõlemad Laupa mõisas koolis käinud.
„Tegelikult käisid õde-venda Kolu koolis. Mina aga juhtusin kord isaga Laupa mõisa juurde ning selle suursugusus ja ilu köitsid mind, imetlesin mõisa jõeveest peegelduvat siluetti ja otsustasin, et siia tahan ma kooli tulla, nii ka läks,” meenutab Ha­rald. Kusjuures koolitee pikkus oli nii Laupale kui ka Kolusse enam-vähem ühepikkune.
“Kui kevadel suurvesi Mõla kandis koolitee üle ujutas, lubas isa mul hobusega kooli ratsuta­da. Tundide ajaks sai hobune lasipuu külge seotud, kui tuli vahetund, jooksin alati vaata­ma, et varesed hobusele liiga ei teeks, nad nimelt käsid suksu lakast lahtiseid karvu nokkimas, et nendega pesa vooderdada. Mulle aga tundus, et hobusel on seejuures kindlasti väga valus,” meenutab Harald naerdes.
„Eks koolis sai igasugu trik­ke tehtud, mõisahoone kõrval kasvas nimelt üks kõrge kuusk, mille otsa ronimine oli rangelt keelatud, aga kes siis sellest hoolis. Mõned lasid mööda oksi lausa liugu alla. Samuti käisime noore õpetajanna ukse taga vaa­tamas, kas võõraid jalanõusid on näha, et siis on tal mõni peig­mees külas.”
Talvisel ajal elati muidugi in­ternaadis ja oma leivakoti peal. „Mul oli hea põli, kooliteenija mees oli meil talus sulaseks, nii ta siis hoolitses minu eest see­läbi, et valmistas mullegi sooja söögipoolist,” märgib Harald.
„Pärast Laupa algkooli lõpe­tamist asusin õppima Türi aian­duskeskkooli, sealt suundusin Paide kaubanduskeskkooli, aga enne kui jõudsin kooli lõpetada, tulid võimuvahetus ja sõda ning pooleli kõik jäigi, nii ma olengi elus hakkama saanud vaid Lau­pa kooli haridusega, jänni pole igatahes jäänud,” lisab ta.
Esimene sõjasuvi ja sellele eelnenud küüditamine osutus saatuslikuks nii Haraldi kui ka tema lähedaste peredele. „Isa päästis küüditamisest tõenäo­list see, et ta oli varahommikul Raele veskile läinud. Kui auto sõduritega õuele sõitis ja isa küsiti, jäeti üks püssimees see­järel õuele valvama ja sõideti teda otsima. Isa kohtus küüdi­tajatega koduteel, kuid otsijad ei tundnud teda ära, samas oli isa veskil juba inimeste äravii­misest kuulnud. Kui ta eemalt koduõuel passivat soldatit nägi, viskas ta ohjad vankrisse, lasi ho­busel isepäi kodu poole kõmpida ning kadus metsa.”
Alles hiljem, kui isa öö­pimedus koju hiilis, said pere­liikmed lõpuks oma murelikule küsimusele, miks hobune keset päeva üksinda koju tuli, lõpuks vastuse. „Nädala pärast algas aga sõda. Saime meiegi vennaga mobilisatsioonikutse. Veel enne, kui kutse tooja jõudis silmist kaduda, võtsime vennaga varem valmis pandud kotid ja siirdusi­me isa juurde metsa.”
Koduste ja metsas olevate meeste sidemeheks ja toidutoo­jaks oli Harald. „Vend kuidagi veeretas selle kohustuse minu kanda,” meenutab Harald mu­heledes. Ning räägib seepeale loo sellest, kuidas ta kord pimeduses kodu poole liikudes märkas silla alt kõrkjatest ilmuvat Saksa sõduri siluetti. „See oli tegelikult päris tükk aega enne seda, kui Saksa regulaarväeosad Karja­külla jõudsid. Ju ta siis oli mõni luuraja, päris minult ainult, kas meie talus on venelaste staap, ja saanud eitava vastuse, kadus taas.
Siis kui Saksa väed siia jõud­sid ja punavägi taandus, olime parasjagu vennaga Samlikul Rõõmussaare talus. Koju jõudes avanes kurb vaatepilt: talumaja koos kõrvalhoonetega oli põle­tatud, tädimees koos pojaga mõrvatud. See oli ilmselt ka üheks otsustavaks ajendiks, miks sama aasta sügisel koos paljude koolivenda­dega vabatahtlikuna sõjaväkke astusin,” lau­sub Harald.
Järgnes teenistus idapataljonides, 1943. aastast aga juba Eesti leegionis. „Ei tea küll, et keegi oleks taht­nud koos sakslaste­ga sõdida, lihtsalt see oli meie, noorte mees­te jaoks üheks võima­luseks taas kord Ees­ti iise­seis­vuse eest või­delda. Seda me püüdsime tõestada ka 1944. aastal Narva rindel ning Sini­mägedes,” arvab Harald.
Kui veebruari lõpus 1944. aastal sai Eesti poisid ülesande likvideerida vaenlase sillapea Narva rindel, oli just Harald see, kes koos paarikümne mehega pidi pärast ülemuste langemist üritama vaenlase kaevikud taga­si vallutada. Mitu korda mattus mees rünnaku käigus ise lõhke­vatest mürskudest õhku paisa­tava mulla alla, võitluskaaslased tiris ta välja ja rünnak jätkus.
„Lasin lahingu käigus kasu­tusele võtta haavatute vedami­seks mõeldud kelgud ja nendega moona lahinguväljale juurde vedada. Kokku kulus vaenlaste kaevikute ülerullimiseks üle tu­hande käsigranaadi, aga see ränk lähivõitlus lõppes toona meie võiduga.”
See võit tõi Harald Nugiseksile Saksamaa kõrgeima sõjaväelise autasu – Rüütliristi. Selle andsid talle üle toonased kõrged võimumehed mitte eeslii­nil, vaid hoopiski Türi koolima­jas, mis oli toona sõjaväehaiglaks kohandatud.
„Tulin koju puhkusele, külmetasin ning haigestusin grippi, hiljem lisandusid sellele kopsupõletik ja tüüfus, kuus päeva olin meelemärkuseta, Sak­samaalt toodi lennukiga kohale professor, kes vaatas mu üle ja kirjutas rohud. Ega siis kõrge autasu saanut tohtinud ju lasta lihtsasse haigusesse surra.”
Rüütlirist aitas veel mitmel­gi korral Haraldi hädast välja. „Sakslastega oli meil alailma ütlemist. Õmblesin oma peakat­tele lambanahkse välisääre, see neile kohe kuidagi ei meeldinud, aga midagi teha ka ei saanud, ik­kagi ristikandja,” meenutab ta.
„1944. aasta sügisel olin Itaalias sanatooriumis, oli pa­rasjagu minu sünnipäev ning personal, kes oli sellest teadlik, oli korraldanud mulle väikese peo. Kuna öörahu saabus kell kümme, siis saadeti korrapida­ja pidu lõpetama. Loomulikult pisteti talle samuti veiniklaas pihku ja pidu jätkus. Seejärel tuli kohale korrapidajaohvitser ise ja käskis peo lõpetada. See­peale ajasin ka mina oma rinna ette, sammusin ukse juurde, tegin selle lahti, andes märku, et aeg on lahkuda. Ohvitser sai aru ja lahkuski, kolme päeva pärast aga näidati mulle ust, see tähen­dab, et pidin sanatooriumist lahkuma.”
Sõja viimastel päevadel tuli õnnesärk taas mängu. „7. mail 1945 sattusin koos teiste Eesti poistega, kes üritasid lääne poolde liikuda, tšehhide kätte vangi. Nende jaoks vahet polnud, kas olid sakslane või eestlane, munder oli ju üks. Rüütlirist rebiti kaelast ja visati porri. Mitu korda seisime maha­lastavatena püssitoru ees, ühel korral päästsid meid Vene len­nukid, mis üle lennates andsid kõigile tina, teisel korral leppi­sime kokku, et jookseme igaüks erinevasse suunda. Muld kees minu ümber kuulidest, ükski aga külge ei puutunud, õnnesärk oli taas seljas,” meenutab endine rindemees.
Liitlasteni jõudmisest jäi Haraldil puudu paarkümmend kilomeetrit. See vahemaa tähendas tema jaoks kümmet aastat vangilaagrit ja viit aastat asumist. „Kui laagrist pääsesin ennetähtaegselt, siis asumise pidin päevapealt täis istuma. Õnneks ei jätnud mind sealgi eestlase töökus ja visadus hätta. Laagris ületasin pidevalt paberil töönormi, samuti olin asumisel hinnatud töömees. Taheti kogu­ni parteisse värvata.”
Tagasi Eestisse jõudis Harald 1958. aastal. „Olin tööl mitmes majandis, Pärnu­maal Pärnjõel, hiljem Rahn­ojal. Pärnjõele sain tööle tänu sellele, et esimehe vennad olid koos minuga sõdinud. Koha­lik partorg aga ähvardas meid Siberisse tagasi saata, seetõttu pidasime paremaks mujale ko­lida.
Ega meil elamisega problee­me olnud, alati saime tänu sel­lele, et Laine oli raamatupidaja ja mina ehitaja korraliku korteri, samas unistasime ikkagi oma majast. Kui lõpuks Pärnusse krundi saime, olime õnnelikud: polnud küll see krunt, mida tahtsime, aga nüüd tagasi vaa­dates oli see isegi hea – soovi­tud krunt on nüüd ristmikul ja sealne liiklus suhteliselt häiriv,” räägib Harald.
Oma uue kodu kavandas ja ehitas Harald ise. „Ainuke, mida ma ei teinud, oli küttesüsteem ning uksed-aknad. Vundament sai tehtud talgute korras. Kasva­tasime kurke ja lilli, ikka ainult selleks, et majaehituseks raha teenida,” meenutab ta.
„Olen eesti rahvale südamest tänulik, et ta pole mind unusta­nud. See tunnustus soojendab mu südant,” ütleb Harald. Tema optimism ja elujõud on uskumatult suur. „Alati võiks parem olla, aga pole põhjust ka viriseda,” ütleb mees, keda ükski Eesti viimastest presidentidest pole söandunud tunnustada. Aga mis temal sellest, rahva tänu on tal olemas.
________________________________________________

HARALD NUGISEKS
22. oktoober 1921, Säre­vere vald, Karjaküla, Vanaõue talu
1937 – lõpetas Laupa algkooli
1937-1939 õppis Türi aianduskeskoolis
1939-1941 õppis Paide kaubanduskeskkoolis
1941 sügisel astus vaba­tahtlikult Saksa armees­se
1943 aprillis Eesti Lee­gioni
1945-1958 Siberis vangi­laagris ja asumisel
TUNNUSTUS:
20. aprillil 1944 autasus­tati Harald Nugiseksi tei­se eestlasena Saksamaa kõrgeima sõjalise autasu – Rüütliristiga.
21. veebruaril 1994 omis­tas kindral Aleksander Einseln reservkapteni aukraadi
19. oktoobril 2008 anti Tori kirikus Harald Nugiseksile üle Eesti Rah­va Tänumedal.

207total visits,1visits today

Artikkel

kolonelHans • oktoober 20, 2011


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *