Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

„Õhuke“ ja lõhestunud riik pole tugev.

Riigi kaks suuremat erakonda ei suuda teha rahva heaolu nimel koostööd.
Eesti Vabariiki taastades oli meil palju ideid ja mõtteid, kuidas see riik rikkaks ning õitsvaks muuta. Täna aga oleme olukorras, kus suurim armee riigis on töötute armee, emigrante on rohkem kui II Maailmasõja ajal, riigi siseränne toimub kahe tõmbekeskuse suunas ja ääremaad jäävad tühjaks ning riiki juhitakse läbi vastandamiste. Statistika näitab, et väljaränne ääremaadelt küündib enam kui 40%-ni ja majandustegevus koondub Tallinna ja Tartu ümber. Riigi arengule kaasa rääkida ei ole võimalik ilma, et oleksid mõne „suure ja õige“ liige. Elu on politiseeritud, suundumus on 2-3 erakonna valitsemissüsteemile, Põhiseadust muudetakse võimu kinnistamiseks, riik on ülebürokratiseeritud ning ideed, mõtted on jaotatud „õigeteks“ ja „valedeks“. Kõige suurem „otsustusõigus“ on väliskapitalil, mille tulud voolavad maksuvabalt riigist välja. Puudub ühiskondlik diskussioon ja vastastikkune arusaamine. Ühiskond on lõhestunud ning meid on võimalik „allutada“ sõjalist jõudu kasutamata. Kas me sellist riiki tahtsime kui kutsusime kokku Eesti Kongressi 1991 aastal? Kindlasti mitte. 
Mida saaksime teha olukorra parandamiseks?
Mitmeid kordi on tänased poliitikud reformi- ja keskerakonna erisusi näitlikustanud ühe vana Hiina tarkusega – reformierakond annab inimestele õnge, et nad saaksid kalu püüda. Keskerakond annab inimestele kala, mis aga saab kohe otsa. Ma leian, et mõlemad talitavad valesti, kuna täna on puudu eelkõige jõgi kaladega. Meie ülesanne täna on luua tingimused, milles riigi positiivne areng on võimalik ja inimeste algatusvõime saab tasutud. 
Mõnest olulisemast.
Esmalt me peame muutuma näilisest demokraatiast „mittelonkavaks“ esindusdemokraatiaks. Kodanikel peab olema võimalik osaleda riigi arengu kujundamisel. Riigikogu peab suutma vabaneda „kummitempli“ mainest ja võimude lahususe printsiip tuleb taastada. President ja õiguskantsler peavad saama täita oma tasakaalustavat rolli, mitte olema valitsuse käpiknukkudeks. Olukorda muudaks valimisseaduste muutmine. Väidetakse, et suurtel ja väikestel erakondadel ning üksikkandidaatidel on võrdsed võimalused Riigikokku pääsemiseks. Ma ei saa selle väitega nõustuda. Kui erakonnal on võimalik kandideerida üleriigiliselt, siis üksikkandidaat saab seda teha üksnes ühes ringkonnas. Kampaania edukuse määrab täna rahakoti paksus mitte ideede ja mõtete õigsus ning selgus. Kui suudame tagada selle, et riigikogu hakkab diskuteerima ühiskonnale olulistes küsimustes, suudame saavutada ühiskonna ühtsuse.
Presidendi otsevalimistel on samuti oluline roll demokraatia suurendamisel ja tasakaalustatud arengu tagamisel. Täna valivad presidenti sisuliselt võimuerakondade tagatoad. President oma tegevuses jääb paratamatult valitsuserakondadest sõltuvaks. Presidendi otsevalimised annaksid tema sõnadele rohkem kaalu isegi tingimustes, kus formaalselt tema võimu on vähendatud. Sellisel juhul poleks ka probleem, kui Kaitseväe juhataja viiakse Põhiseadusest välja. Tänane Põhiseadus sündis Põhiseaduslikus Assamblees, milles osalesid Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu saadikud. Kui Põhiseadus vajabki muutmist, siis peab seda tegema taas taolises kogus ja rahvahääletusel heaks kiitma. Kindlasti tuleks tagada, et ühiskonna kõige olulisemad küsimused otsustatakse referendumitel.

Teiseks maksusüsteem. Täna on Eesti vist ainukene Euroopa Liidu riik, kes laseb riigist ettevõtetel kasumit tulumaksuvabalt välja viia. Ettevõtete tulu- ja käibemaks on vahenditeks, millega saame edendada Eesti regionaalset arengut auto- või luksusmaksu kehtestamata või riigilõive suurendamata. Nagu enamuses Euroopa riikides, peaksime kehtestama diferentseeritud maksusüsteemi sõltuvalt käibest, asukohast, infrastruktuurist, jms. Läbi soodustuste maksusüsteemis saame luua võimalused, kus inimene saaks ettevõtlusega tegeleda kohapeal selle asemel, et liikuda linna ja sealt töö- või elukohta otsida.

Kolmandaks, põllumajandus on riigi strateegiline majandussektor. Selle taaselustamiseks on hädasti vaja luua riiklikult reguleeritav kokkuostusüsteem, mis tagaks talunikele võrdse hinna sõltumata müüdavatest kogustest. Talupidamine pole lihtsalt äri, vaid inimeste eluviis ja seda tuleb kaitsta.
Täna ei ole valimistel väga häid valikuid, kuid mõnedel erakondadel on arengueeliseid teiste ees. Rahvaliit on puhastunud ja valmis võitluseks Eestimaa tuleviku eest. Vali Rahva Liit!
Hannes Toomsalu
Kandidaat nr 837
Erukolonel
Eesti Kongressi saadik Pärnumaalt
Artikkel

kolonelHans • veebruar 6, 2011


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *