Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Aadu laev

Oli ilus kevadine ilm, päike paistis, linnud lärmasid ja lillekesed avasid ennast valgusele. Mis ma siin ikka kodus istun, mõtles Aadu ja seadis sammud pühasse hiide, et eestlaste jumalatelt oma talvised patud andeks paluda. Hulgub Aadu mööda hiit, vaatab põõsaste alla ja pöörab mättaid pahupidi aga ei kedagi. Pole ühtegi jupijumalat näha Taarast enesest rääkimata. Hakkab siis Aadu viimases hädas Taarat appi hõikama. Pika hõikamise peale avaneb lõpuks lähedaloleva tamme koor ja unine ning väga pahur Taara ilmub Aadu ette. Vaatab Aadut kurja pilguga ülalt alla ja sisistab tigedalt: „Kuue kuu pärast keeran ma taevased kraanid valla, vihma hakkab sadama ja kogu maakera saab kaetud veega. Terve räpane inimkond upub ning siis ei tule keegi segama minu puhkust. Kui tahad oma patud andeks saada siis pead täitma minu tahtmise. Ma tahan uppumisest säästa mõned head inimesed ja igast elusliigist ühe paari, et need vee taganemisel sugu saaksid teha ja elu maakeral uuesti luua. Ma käsin, et sa ehitaksid valge laeva ja päästaksid uppumisest väljavalitud.“ Taara tõmbas käisest hunniku jooniseid ja viskas need Aadule. „Olgu peale“, vastas Aadu värisedes ja paberipakki krabades. „Kuue kuu pärast algab vihmaperiood“, jätkas Taara. „Selle ajaga pead sa valge laeva valmis saama või siis ujuma õppima. Aga ujuma pead sa väga pikka aega.“ Nende sõnade saatel Taara kadus nagu tina tuhka.

Aeg voolas ja kuus kuud sai mööda. Taevas muutus halliks ja vihma hakkas sadama. Taara vaatas otsival pilgul mööda maailma ringi et Aadut leida. Lõpuks leidis ta Aadu istumas oma rõdul. Aadu hoidis kahe käega pead kinni ja nuttis lohutamatult. Läheduses polnud märgata kanuudki, valgest laevast rääkimata. Taara virutab vihaselt välguga Aadu jalge ette ja kõmistab: „Aadu, kus valge laev on?“

„Andesta mulle aulik Taara“, anus Aadu. „Ma tegin kõik mis ma suutsin aga liiga palju takistusi veeretati minu teele. Esiteks pidin ma hankima loa laevaehitusdoki ehitamiseks. Seda ei saanud muudmoodi teha kui pidin ennast füüsilisest isikust ettevõtjaks vormistama. Plaanid mis sa andsid, ei vastanud valitsuse poolt etteantud standardile ja pidin leidma projekteerijad, kes plaanid uuesti joonistaksid. Lõpuks, kui projekt sai ümber joonistatud, tuli hakata seda kooskõlastama. Elektrikud, torujürid, tukiloputajad – kõik nad tahtsid oma pookstavid paberile panna. Nagu valitsus ütleb – ilma kooskõlastusteta ei lubata ühtegi asja ehitada. Kõige hullemad olid keskkonnakaitsjad. Kõigepealt tahtsid nad saada kaarti maaala kohta, mille sa ära uputad. Saatsin neile gloobuse kuid nad ei leppinud sellega. Tahtsid näha ÜRO luba sellise mastaabiga uputuse korraldamiseks just-nagu neil oleks võimu kõigevägevama üle. Keskkonnakaitsjad kahtlevad siiani sinu volitustes ja vaidlevad sinu pädevuse üle. Siis hakkasid naabrid protestima. Käsulaudade järgi tuleb ju neid ka informeerida kavandatavast ehitisest ja vähemalt suuline nõusolek saada. Nad ei olnud nõus, nendega vaidlemine tulemust ei andnud ja pidin ostma jupi tootmismaad. Selle vormistamine kestis ka terve igaviku. Lõpuks sain kõikvõimalikud load kätte ja linnavalitsuse allkirjad alla. Siis hakkasin otsima puumaterjali. Keegi laevaehituseks sobilikku metsatükki müüa ei tahtnud. Pakuti mingeid võsatükke ja kraavipervi. Tutvuste kaudu leidsin ühe Alutaguse mehe, kes oli laevajagu puitu nõus maha müüma. Lõime käed ja läksin rõõmsa näoga raieluba vormistama kuid võta näpust. Selles piirkonnas oli just raierahu välja kuulutatud kuna sealkandis haruldased linnavarblased olid selleks aastaks metsatukka pesa rajanud. Tuli oodata paar kuud, et varblased tuule tiibadesse saaks ja linna tagasi lendaks. Lõpuks sain metsa langetatud ja plankudeks saetud kui äkki puussepad alustasid streiki. Streikisid tööpuuduse, madalate palkade ja valitsuse tegematajätmiste pärast. Kõik, kes tahtsid laeva ehitada, said peksa ning nad märgistati streigimurdja templiga. Nüüd alles sai streik läbi ja sain ühe trobikonna puusseppasid laeva ehitama. Ise hakkasin loomi koguma. Peale koduloomade ja kodulindude pole veel saanud ühtegi teist looma sest sekkusid loomakaitsjad. Alles nad keerasid Audrus kalakasvanduse loomise kihva. Ime see pole kui nad seda teeksid ka maailmapäästmisega. Küll oli üks liik kaitse all või teine kaitse alla minemas. Küll ei vastanud loomade elamistingimused laevas nendele, millega loomad olid vabas looduses harjunud või ei tohtinud kõrvuti kajutitesse paigutada rebaseid ja jäneseid. Nüüd ajan taga lubasid loomade veo teostamiseks, õpetan välja loomade vedajaid ja muudan laeva projekti, et kõik nende poolt määratud tingimused oleksid tagatud. Eile tõstsid aga poliitikud pead. Hakkasid arutama, kes neist on parem ja kes halvem. Vahepeal tulevad valimised ja vaidlus võib kesta igaviku. Aga selle vaidluse lõpp tuleb ka ära oodata, sest muidu võib laeva kasutusloa saamine jäädagi venima. Täna jälle algatas maksuamet minu vastu kohtuasja kuna arvavad, et lahkun riigist ja ei maksa kõike makse ning lõive. Ma arvan, et sedamoodi kestab see laevaehitus veel sajandi“, kurdab Aadu oma õnnetut saatust.

Äkki hakkas taevas selginema, vihm lakkas ja päike tuli välja. Aadu vaatas taevasse ja naeratas. „Kas see tähendab, et sa ei hävitagi maailma“, küsis ta Taaralt. „Vale vastus“, käratas Taara. „Ma hävitan selle maailma niikuinii. Jumalal on palju teid ja vahendeid. Tal on võimalus valida, kuidas ta maailma hävitab ja ma kavatsen seda teha palju hirmsamalt kui seda oleks teinud veeuputus. Ma hävitan maailma millegi sellisega, mis on leiutatud inimeste endi poolt.“ Aadu hakkas üle kere värisema ja küsis arglikult: „Kuidas siis?“

Peale pikka pausi ütles Taara oma viimase sõna: „Bürokraatiaga.“

Poliitika

kolonelHans • aprill 25, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *