Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Kõrgetehnoloogiline tulevikuvägi

Unenäod on ühed väga toredad kogemused. Annavad inimolevusele võimaluse proovida ennast paljudes erinevates situatsioonides, ajas, inimkehas, ametis, jms. Eilses unenäos olin ma Püstolreporter Aadu ja pidin tegema riigikaitsjate tegemistest ühe aktuaalse intervjuu.
Peab ütlema, et ajakohast polegi nii kerge kirjutada. Afganistan on lehtedes igapäevaselt, vabadussammas samuti ning paraad, mida meil on kaks korda aastas, on nii põhjalikult kajastatud et siin pole enam lisada midagi. Meenus, et ammustest aegadest pole ju kirjutatud midagi Kõrgemast Sõjavägede Akadeemiast. Ilmselt oleks päris ajakohane uurida akadeemia tulevikuplaane ajal, mil kohe-kohe peavad kaitseväelased teenima riiki ilma sotsiaalsete garantiideta mis seesama riik neilt võttis. Leian netist akadeemia kontakttelefoni ja uurin sekretärilt, kas oleks võimalik teha intervjuu akadeemia ülema kindral Vana Hirmus’ega. Peale mõningast ootamist vastab meeldiv naishääle, et kindral Hirmus ootab mind kohvile teisipäeval, kell 1400 ja et aega on mul kuni kaks tundi.
Määratud ajal olen kohal, sekretär avab soliidse kabineti ukse ja näitab, et astuksin edasi. Aroomikas piibutubaka lehk mähib mind endasse ja läbi suitsupilve näen lähenevat üht karminäolist tegelast. Tere, olen Püstolreporter Aadu, esitlen ennast. Võta vabalt, saan vastuseks. Teen ettepaneku minna „sina“ peale, kõmistab ta edasi. Minu nimi on Vana. Mina olen Aadu, piiksun vastu. Taoline võimas tegelane võtab igal ühel põlved nõrgaks ja tilgad püksi. Ime siis, et algajal reporteril hääl peeneks muutub. Kuid lohutan ennast – „sina“ peale minek muudab vestluse kindlasti vabamaks ja otsekohesemaks. Iti ajastu reporterina olen varustanud ennast korraliku e-arsenaliga. Nutitelefon, I-Pod, läpakas ja muu säärane kraam on mul kõik kaasa võetud. Seda juhuks, kui üks neist peaks üles ütlema. Küsin arglikult luba vestlus linti võtta ja oh imet, Vana lubabki. Avan arvuti ja võtan lahti faili paljude küsimustega mis ma varem olen pastakast välja imenud. Mis siis ikka, alustan.
 
K. Vana, kuidas te hindate akadeemia tulevikku uutes tingimustes? Mitu kadetti te loodate järgmisel aastal vastu võtta?
 
V. Mhmmm, vähemalt kaks, kõmiseb hääl suitsupilvest.
 
K. Kuidas sa Vana selles kahes nii kindel oled?
 
V. Mina tean ikke kõigest nats. Analüüs näitab, et kusagil pealinnas on veel järgi kaks viimast kutti kes viis aastat on üritanud kõikidesse kõrgkoolidesse sisse saada kuid neil pole siiani vedanud. Järgmisel aastal on akadeemia ainuke, kuhu nad pole veel proovinud. Küll nad tulevad, kuhu need rüblikud ikka pääsevad!
 
K. Aga mis siis saab kui tulebki ainult kaks?
 
V. Meil on akadeemia tulevikuvisioon valmis. Siis hakkame tegelema teadus- ja arendustegevusega ja avaliku teenuse pakkumisega, tuleb kõminal vastus.
 
Ohoo, teema läheb huvitavaks, mõtlen endamisi. Selleteemalisi küsimusi pole ma ette valmistanud ja tuleb appi võtta kogu oma kujutlusvõime, et vähegi mingit asjatundlikkust üles näidata. Mina pole selline reporter kes asjatundmatu reamehena võtab kindralit õpetada kuidas teenistust tuleb korraldada. Vabakutseliste õnnetuseks on sellised taibud kõik „Jurjevi Ilmutajasse“ koondunud ning reporterite seas räägitakse, et sinna pidavat ka tellimustööd esimesena saabuma. Pean kohe välja nuputama mingi tähtsa küsimuse!? Lambike läheb peas hõõgvele – alati on päästnud hättasattunud kirjatsurasid üks lihtne lahend, las “ülekuulatav” räägib oma versiooni.
 
K. Äkki sa Vana tutvustad meie kallitele lugejatele seda tuleviku visiooni?
 
V. Vana jääb mõttesse. No meie siin sõjateaduse mekas usume, et võib minna ka tiba paremini, kui kolonel Hans oma unenäos nägi. Nende meie poliit-geeniustega on juba nii, et mida lähemal valimised, seda rohkem kulub neil aega ise-enda promomisele või teiste mahategemisele. Suur tõrts sellest kulub ka oma olematute heategude valgustamisele. Kuidagi peab ju kadunud „jüngrid“ uuesti kokku koguma ja allesolevaid kinni hoidma. Sellepärast me usume kahe stsenaariumi võimalikkust – koloneli oma ja sellest natuke pehmemat. Akadeemiale, nii nagu ka väele, need mõlemad midagi head ei too ja sellisena meid tulevikus enam ei eksisteeri.
Vana hääl hakkab jälle kumedalt kõmisema kui ta tuleviku kitsaskohtadest rääkima hakkab.
No neil stsenaariumitel on mõlemail üks ühine joon – personali on kas vähe või väga vähe. See nõuaks iseseisva kaitse üle unistamise lõpetamist kuigi keegi ei taha ju sellest retoorikast loobuda. Uhke ju ennast rahvamehena ja iseseisvuse kaitsjana näidata. Sellepärast peame meie, akadeemikud, vaatama kuidas juurde toota sõdureid kes ei nõua palka, süüa ega pensioneid ning on imeodavad üleval pidada.
 
K. Küsin vahele, et kuidas sa Vana kavatsed seda teha? Mulle küll tundub, et selline asi võimalik ei saa olla?
 
V. Eks me siin oleme igasugu asju katsetanud, kõmistab vana. Kõik uus on ju unustatud vana. Üks projekt oli meil „tankitõrje jänes“ kus soomuskoletiste hävitamiseks tahame inimeste asemel kasutada loomi. Need ei nõua palka ja pensionit, paraku närimist tuleb neile pakkuda. II maailmasõjas õpetati koerad lõhkeainet tankide alla viima, et siis sõjamasin vastu taevast lasta. Tänapäeva tankid on aga palju madalamad kui toona ja ainult chihuahuad mahuvad nende alla. Samas on need naa nääpsukesed, et nende jalad ei kanna iseennastki, lõhkeainest rääkimata. Neid endid vaja käekotis taga tarida. Lisaks maksavad nad hingehinda ja kogu projekti eelarve oleks hoobilt lõhki. Tuli kasutada tugevaid Lõuna-Eesti jäneseid. Peale seda, kui paar mersut oli õhku lastud, esitlesime projekti Kaitseministeeriumile. Need seal analüüsisid ja mõtlesid paar aastat ning lõpuks hindasid kulusid jänesetoidule liiga kalliks. Tuli projekt kinni panna.
 
K. Selge Vana, vähemalt on teil midagi tagataskus kui vaenuväed peaks maad rüüstama tulema. Aga on teil midagi praegu töös, mis personalipuudust peaks leevendama.
 
V. Vaat et sa kellelegi ei räägi, sosistab vana. Meil on kaks projekti mis on ülisalajased – “e-sõdalane” ja “küber-sõdalane”. Mõlemad on kübertehnoloogiale rajatud ja kasutavad moodsamaid iti lahendusi. “E-sõdulase” puhul me paneme arvutile rattad alla ja inimkujulise raudkesta ümber. Mõnele paneme papist tankimaketi kah külge, ehmatab ehk vaenlase uttu. Projektiga „e-sõdalane“ on meil siin Jurjevis hea koostöö tuntud metallitööfirmaga TsinkPlekkPang, mis teeb meie projektile metallitööd. Tööd on veel palju kuid meie esimest prototüüpi näete pildil. “Küber-sõdalane” on aga paljulubavam. Kasutades arvutiprogrammi „copy ja paste“ funktsiooni, genereerime me täpselt niipalju sõdureid kui meil neid vaja on. Nii kui vaenlane tuleb, laseme “küber-sõdalased” lahti. Kui sõdureid tuleb puudu, paste’erime neid aga juurde. Hetkel nuputame, kuidas küber-sõdalane vaenuväed saaks ära ehmatada ja laiali ajada, aga küll me selle välja nuputame. Vot nii on lood, aga hoia see kindlasti enda teada.
 
K. Vana, mulle tundub et valmistute hästi ajaks, mil personali pole enam võimalik saada. Meedias on samuti palju räägitud vananevast kaitseväest. Kas teil on ka mingeid projekte kuidas vanainimesi aidata ja nende tööd kergendada.
 
V. Üks on. Kutsume seda „Täielikult utiliseeritud kuulipildur“. Kuulipilduri töö on raske. Jooksed mööda põlda ringi, põikled kuulide eest kõrvale, viskad pikali ja ajad püsti iga natukese aja tagant. Käes on sul aga 13 kilone kuuliprits, hulk padruneid, 20 kilone kuulivest ja veel kilodes rännakuvarustust. Nii, et oleme vananevale kuuli-pritsu-mehele välja töötamas abivahendeid, mis aitavad teda tema tegemistes kuni 65 eluaastani. Selleks ajaks peaks mees olema tühjaks pigistatud nagu sidrun ja kõik kätte saadud mis riigil on vaja.
Kõikse-pealt peame hoolitsema selle eest, et ta pidevalt püsti ja pikali ei peaks pendeldama vaid et ta oleks alati laskeasendis. Vaatasime jälle eelmiste sõdade kogemusi ja leidsime ratastega raudse kaitse mida näete pildil. Kuuli-pritsu-mees saab selles rahumeelselt pikali laskeasendis olla ja oma pritsu töristada. Abivahendi kestad valmistab meile eelpoolnimetatud tuntud metallitööfirma. Paneme sinna pisikesed mootorid ja aku sisse nii, et kuuli-pritsu positsioonivahetus esimesel sajal meetril on lihtne. Pärast saab kuuli-pritsu-mehe koos kastiga künkast alla vaenuvägede poole lükata. See peaks küll kõik pahalased laiali kihutama. Isegi oleme mõelnud sellele, et kui kuuli-pritsu-mees ei peaks pensionini välja vedema, saame ta koos abivahendiga austusavaldustega Eestimaa mulda sängitada. Sarga ostmisest pääseme, riigil kulub siis matusteks palju vähem raha ja tulevased põlved teavad kohe kellega tegemist oli kui arheoloogiliste väljakaevamiste käigus selline kalm peaks leitama. Siin on veel hulgaliselt arendamisvõimalusi kuni täieliku automatiseerimise ja digitaliseerimiseni. Kui projekt edukaks kujuneb, viime selle ka küberruumi. Siis saab neid liikuvaid kuuli-pritsu-mehe positsioone ka kiiresti juurde paste’erida ja täpselt niipalju, kui vaja.
 
Vaatan kella, mulle antud aeg hakkab läbi saama ja pean ennast minema asutama. Kuule Vana ütlen, mul on väga hea meel et Akadeemia on valmis tõrjuma ka kõikse suuremaid tuleviku ohte ja üles ehitama meie kuulsusrikast tulevikuarmeed. Kõrgtehnoloogilist ja digitaliseeritud, mis on väga oluline ühe e-riigi jaoks. Kahju, et aega naa vähe oli. Oleks veel natuke juttu puhunud, teil ju kindlasti muidki projekte varuks ja seda avaliku teenuse värki tahaks ka uurida.
 
Vana pahvib piipu ja kõmistab vastu. Pole lugu. Tuled teinekord uuesti, siis räägime pikemalt. Võib-olla läheme vaatame püssirohu keldris meie lahingumoona varud üle ja uurima ka tsipa tänast arsenali. Aga, mis siis ikka, head-aega. Ütlen minagi head-aega ja lahkun. On ikka üks huvitav vana, peab siia kindlasti tagasi tulema.

kolonelHans • märts 6, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *