Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Ärevad uudised imeilusast Anomaaliast

HansOn jällegi reede õhtu. Ei viitsi kaua üleval istuda, vaatan tiba pildikummutit ja kolin magama. Huvitav? Pole juba paar päeva ärgates ühtegi unenägu meeles. Ei tea, kas stress hakkab üle minema ja saab rahulikumalt magada? Olin juba uinunud, kui telefon heliseb. Aadu ärka, kostab torust. Juhtunud on midagi ärevat. Anomaalia salapolitsei ülem, Romeo Zeit, sai kinga. Sina tunned teda, mine katsu ta leida ja intervjuu saada. So-ohh, olin jällegi tuttavas Püstolreporter Aadu rollis ja oma järjekordses unenäos.

Hüppan kähku pükstesse ja jooksen alla postkastist zeitungeid haarama, et oma silmaga pomm-uudist lugeda. „Jurjevi Ilmutaja“ on avaldanud lakoonilise teate: „08 märtsil vabastati Anomaalia poliitkohtu otsusega ametist salapolitsei ülem Romeo Zeit. Vabastamise põhjuseks on ametiseisundi kuritarvitamine“. Võtan kätte „Revali Teataja“ kuid seal täpselt samasugune lakooniline teade. Pean Romeo üles leidma ja teada saama, mis seal taga on! Ei saa ju selline asi tõsi olla? Tean meest mõnda aega – hea juht ja inimene, hoolitseb ning seisab oma meeskonna ja alluvate eest. Liiga ta neile teha ei lase. Salapolitsei on teinud tema taktikepi all tublit tööd ja Anomaalia nii mõnestki õnnetusest päästnud. Ei usu, et keegi talle käru tahaks keerata? Ilmselt peavad tema vabastamiseks olema palju suuremad põhjused mida aga poliitkohus hoolega varjab. Panen ennast riidesse ja suundun Romeo kodu poole.

Panen kõrva vastu välisust ja kuulatan. Keegi nagu kobistaks majas. Hakkan koputama ja kisan, et see olen mina, Püstolreporter Aadu. Romeo ava! Mõne aja pärast piilub keegi uksesilmast, uks avaneb ning Romeo tõmbab mind kähku sisse. Kas keegi jälitas sind või nägi sind siia sisenemas, küsib ta esmalt? Ei pannud tähele küll, vastan. Tere sulle ka. Kahju, et asjalood sellised on sõber, tunnen kaasa ja toetan. Äkki saad mulle natuke poliitkohtu otsuse taustast rääkida? Võibolla üks korralik lugu mõnes vabas zeitungis aitab?

Ei saa mind keegi enam aidata, ohkab Romeo. Kui tõde minu suust välja tuleb, stigmatiseerib poliitkohus mind täiesti ära. Teab mis sildi võivad veel mulle külge riputada? Tule taevas appi kui keegi mind sinuga rääkimas näeb. Tutvuse poolest räägin sulle küll mis juhtus ja annan paar lindistust ka, aga sa pead mulle vanduma, et sa kellelegi ei räägi kes sulle informatsiooni andis. Ja mind ei ole sa üldse viimase saja aasta jooksul näinud, selge? Kas lubad? Luban vanakuradi sarvede nimel, kinnitan talle. Ega nad mind veel kinni-majja pista saa, totaalne salastatus ja ajakirjanike allikate avaldamise kohustus pole veel läbi läinud. Istume sohvale ja Romeo hakkab rääkima. Tundub, et kõik tuleb nagu paisu tagant ja küsida pole üldse vaja. Vaene mees, ju ta on nii muserdatud et peab kohe kõik südamelt ära rääkima.

Peale 2009 aasta oktoobrit olid kõik peamised grupeeringud võlgades ja pankroti äärel. Minu korruptsioonivastase võitluse meeskond teab, et taolisel ajaperioodil tuleb grupeeringutel eriti hoolsalt silma peal hoida. Papi saamise nimel müüakse kasvõi oma ämm maha, muust rääkimata. Grupeeringute kohtumised ärimeestega hakkasid sagenema. Kuigi olime pea igal pool, ei tuvastanud me ühtegi vestlust mida saaks tõlgendada kui korruptsioonile ahvatlemist ja ega ka raha eriti grupeeringute kaukasse juurde voolanud. Masu ikkagi, ka ärimeestel.

Hakkasime juba tagasi pöörduma rutiini kui ilmus avalikkuse ette salaplaan julgeolekustruktuuride sotsiaalsete toetuste kaotamise kohta. Kuna räägiti väga palju pensionite kaotamisest, muutusid minu mehed ja ka politseinikud väga rahutuks. Pärisin aru poliitkohtult ja rõhutasin, et Anomaalia julgeoleku tagamise huvides peavad mehed olema motiveeritud. Ning nende garantiisid ei tohi vähendada. Mulle kinnitati, et midagi ei juhtu ja kõik on kõige paremas korras. Kui peamegi pensione vähendama, siis üsna tsipa, riigi kaukaga ei ole asjalood päris head ja igaüks peab oma panuse sellesse andma.

Minu analüütikud aga hakkasid antud selgitustes kahtlema. Ühe poolt me lähema avastama polaarpiirkondi just nagu neid avastajaid seal veel vähe oleks ja meie avastus muudaks maailma. Või loome agentuure ja asutusi mis kasutavad ühiskonna ressursse, nähtavas tulevikus lisaväärtust ei tooda ning riigi eksistentsi ei panusta. Zeitungid on täis hiilgavaid võite ja majandusega oleme tõusuteel. Teisalt jällegi peame hävitama riigi julgeolekustruktuure selleks, et ellu jääda.

Kui inimesed on ärevil, siis tuleb neile meelde igasuguseid pisidetaile mis muidu oleks jäänud tähelepanuta. Ühel minu salakõrval, kes prokuröri sanktsiooniga pankur Mati telefonikõnesid pealt kuulas, tuli meelde, et üks tuntud grupeeringu asjapulk, Juliet Lima, oli korduvalt helistanud pankur Matile ja anunud pappi grupeeringu kassa täitmiseks. Otsisime lindistused üles ja kuulasime uuesti läbi. Pankur on muidugist puht pragmaatiline mees ja küsis otse, et mis mina sellest kasu saan. Kõik, mida grupeeringud saavad anda, on juba pangal antud. Juliet’l ei olnud ka kohe käisest midagi välja raputada ja sõbrad leppisid kokku, et helistavad varsti uuesti.

Nädala pärast helistas Juliet uuesti ning anus jällegi raha. Kurtis, et mitte kui midagi pole pähe tulnud mida pakkuda. Vaatasime kõik oma võimalused üle ja meie ajud küll polnud midagi suutelised välja mõtlema. Seevastu pankur Mati oli oma pangas revisjoni teinud, kõik seaduslikud ja ebaseaduslikud andmebaasid läbi kamminud ning avastanud, et Anomaalia riigikodanike seas on üks sort erilisi, kes pensionisammastega ühinenud ei ole ja panga fondidesse oma panust ei anna. Vaata Juliet, räägib pankur Mati, sul on hulga politseinikke ja sõjaväelaseid, kes üldse pangandust ei toeta sellel vaesel ajal. Põhjendavad, et neil on riigi tagatisega pension ja nad katsuvad sellega tulevikus hakkama saama. Ütlevad, et nagunii on Anomaalia meeste eluiga lühike ja tea, kas üldse pensionini välja veab. Teeme nii, et niipea kui ma kuulen, et see sort kodanikke hakkab minu pankadesse oma pensionisissemakseid tegema, teen teie grupeeringule pisukese annetuse. Kui aga asi muutub päris kindlaks, annan juba suurema nutsu. Aga palun, ära helista mulle enam. Kuulen kõike meediast ja tean teie grupeeringu pangakonto numbrit. See ju mu omas pangas. Küll ma siis ise korraldan nii, et keegi aru ei saaks.

Analüüsisime siis meeskonnaga olemasolevat infot ja püstitasime hüpoteesi, et kogu pensioniteema on tõusnud sellest, et pangad tahavad kasumit suurendada ja grupeeringud  oma kaugast täita, jätkab Romeo. Nüüd oli veel vaja leida tõendeid, et oma hüpoteesi kas kinnitada või ümber lükata. Niisiis tegingi poliitkohtule taotluse saamaks ligipääsu grupeeringu ning panga pangakontodele ja tehingutele. Järgmisel päeval kutsuti mind poliitkohtu ette ja teatati ametikohalt vabastamisest. Samuti ähvardati, et kui oma lõugu palju laiutan, juhtub midagi hullemat.

Hakkab mulgi õudne kui Romeo juttu kuulan. Higipiisad tulevad laubale ja külmavärinad raputavad ihu. Oleme Anomaalias vist päris kaugel demokraatiast. Tundub teine lonkavat lausa mõlemat jalga. Vajun mõtetesse kui ootamatu äratuskella helin mind üles raputab. Kurat, kas jälle unenägu? Torman alla zeitungite järele – ehk saab selgust ka see mis toimus oli unes või ilmsi. Sirvin lehed läbi – ei midagi Romeo’st. Jumal tänatud, et see oli üksnes unenägu ja et olen hakanud jälle unenägusid ärgates mäletama. Olidki ööd läinud üksluiseks ja igavaks.

57total visits,4visits today

kolonelHans • märts 7, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *