Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Haridusalaseid “keeleküsimusi”

Ülo Vooglaid

 

  • Küsitlus EI OLE UURING, küsitlus on MEETOD algandmete kogumiseks. Küsitlusega saab koguda ARVAMUSI, mis iseloomustavad vastajat (mitte seda, mida küsiti).
  • Kirjeldus EI OLE UURING; kirjeldus eelneb uuringule ja on vajalik probleemi(-de) sõnastamiseks.
  • Uurimise objektiks EI OLE TEEMA. Uurimise objektiks on (SAAB OLLA) probleem. Probleemid (tunnetatud vastuolud vajaliku ja tegeliku… vahel) on INIMESTEL.
  • Uuringul ei ole (ei saa olla) EESMÄRKE; eesmärgid on (kui on) uuringu autoril, juhendajal, tellijal…
  • Uuringu AINEKS on kõik, mis iseloomusab uuringu objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse, loendatakse või kirjeldatakse antud uuringus.

Sellised sõnad, nagu „uurimistöö“või „õppetöö“, „sporditöö“ või „kultuuritöö“ … viitavad tõigale, et rääkijal pole veel olnud võimalust mõelda tegevussüsteemi üle ja ei tea veel, mis see on, mida nimetatakse TÖÖKS, UURIMISEKS, ÕPPEKS JA ÕPPIMISEKS, MÄNGIMISEKS, LOOMISEKS jt tegevusteks.

Praegu on olukord selline, et saadikud, ametnikud ja nende nõunikud, ajakirjanikud, õpetajad ja koguni õppejõud nimetavad enamasti probleemiks sellist raskust, mida ei tahaks enam taluda, aga millest nad ei oska minna ei üle ega ümber; ammugi mitte avastada nende põhjuseid (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteeme).

  • Probleeme EI SAA LAHENDADA; nad lahenduvad (lakkavad olemast) sedamööda, kuidas õnnestub vähendada nende põhjuseid. Nende põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi) suudavad mõnikord avastada ja sõnastada eksperdid, ent enamasti on selleks vaja uuringuid. Enamiku probleemidega püüavad inimesed harjuda. Probleemidest vaikitakse, et oma küündimatust varjata ja kuidagi edasi elada lootes, et aeg teeb oma töö.

Uuringu saab korraldada ka hüpoteesi (teaduslikult põhjendatud oletuse) abil, ent see tee on jõukohane alles “suures teaduses”. (NB! Hüpoteese tuleb kontrollida, mitte tõestada, nagu aeg-ajalt on kostnud nii raadiost kui TV-st.)

Subjekti areng on LOOMINGU FUNKTSIOON. Igasuguse sihi- ja eesmärgipärase mõttetegevuse keskmes on LOOMING. Nii plju, nagu on subjektil aega, ruumi, muid võimalusi ja võimeid loominguks, nii palju on loota ka selle subjekti arengut.

     Areng on objektiivne; meil on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi. Arendada ei saa meist mitte keegi mitte kuskil mitte midagi ega mitte kedagi. Selleks, et arngut toetada, on vaja TEADA, millest areng sõltub. Kodus ja koolis on vaja teada, millest sõltub eri eas poiste ja tüdrukute areng (mis soodustab ja mis takistab arengut). Vaja on teada mitte lihtsalt arngu mõnd eeldust, vaid eelduste süsteemi – kõiki eeldusi vastastikustes seostes.

     Teadmised ei tegutse; tegutsevad inimesed. Teadmised on vajalikud nii uute teadmiste kogumiseks kui ka teistele vahendamiseks, otstarbekaks tegutsemiseks, uurimiseks, loomiseks, kaitsmiseks, mängimiseks, töötamiseks jne. Reproduktiivses õppes on õpilased enamasti mitte subjektid (aktiivsed alged), kes suhtlevad, vaid vaid manipuleerimise objektid, keda koheldakse.

     HARIDUST ei sa õppida; õppida saab tekstides fikseeritud teadmisi. Vaja on (väärtuseks on) teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus. Väärtuseks on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus.

     Haridus ei ole “see, mida koolis tehakse ja koolist antakse…”. Haridust ei saa (põhimõtteliselt!) mitte keegi kellelegi kuidagi anda. Võimalik on anda mingi kooli lõpetamist tõendav tunnistus koos lilleõiega… Haridus on kultuuri funktsioon, subjekti karakteristik … Haridus on IME, ses keegi ei saa iialgi teada, tänu millele õnnestub kellelgi kujuneda haritud inimeseks (ja ühiskonnal haritud ühiskonnaks…).

   Haridus ei ole “õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib”. (https://www.riigiteataja.ee/akt/968165)

Haridust ei saa liigitada üld-, kutse- ja huvialahariduseks. Miks? Kasvõi seepärast, et iga klassifikatsioon a) peab olema koostatud ühel alusel ja b) hõlmama kogu hulga. c) Klassifikatsiooni elemendid peavad üksteist välistama, d)klassifikatsioonis ei või pidada eristavaks tunnuseks sellist tunnust, mis peab olema antud klassifikatsiooni kõikidel elementidel ja e) klassifikatsiooni koostamisel peab “samm” olema enam-vähem ühepikkune.

Haridussüsteem ei koosne kahest alasüsteemist: 1) haridusest, mis on kujundatud hariduse ülesannete ja tasemete alusel, 2) haridusasutustest kui hariduse eesmärke elluviivatest organisatsioonidest.

Kõik õppeasutused peaksid olema haridusasutused, aga kõik haridusasutused ei ole pelgalt õppeasutused. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt perekonnal. Oma osa on kõigil kultuuriasutustel, massikommunikatsioonisüsteemil, spordiorganisatsioonidel, kirikul, kaitseväel, kõigil asutustel-ettevõtetel-organisatsioonidel…

   Haridusel ei ole (haridusele ei saa anda) ülesandeid. Ülesanded antakse subjektidele. Ülesandeid tuleb täita ja ülesannete täitmisest (tähtaegselt saavutatud tulemustest) on vaja ka ette kanda sellele, kes ülesande andis.

Haridusel ei ole (ei saa olla) kohustusi. Kohustused on (saavad olla) subjektil. Kohustused kaasnevad sünniga, perekonnaseisuga, ametikohaga, rolli ja staatusega, kodakondsusega… Kohusetunne kujuneb (kui kujuneb?) kasvatusega.

Haridus ei vastuta (ei saa vastutada). Vastutada saavad inimesed ja sel määral, mil nad saavad tegelikult (mitte mängult nö propagandistlikus mõttes) osaleda OTSUSTAMISES.

Põhiseaduse järgi on kõigil õigus haridusele. Seda õigust ei ole kellelgi õigus käsitada (ükskõik, millises) koolis käimise kohustusena. Igasugustel õigustel on mõtet sel määral, mil kellelgi on kohustus luua eeldused nende õiguste kasutamiseks.

Haridusel ei ole (ei saa olla) eesmärke; eesmärgid on (kui on?) inimestel (õpetajatel, õpilastel, nende vanematel jt)

Hariduses ei saa töötada; töötada saab asutuses-ettevõttes-organisatsioonis…, sh koolis, lasteaias.

Haridust ei saa rahastada; rahastada saab õpet, õppeasutusi, õppeprogramme ja -projekte…

Hariduses ei saa õppida ega õpetada; jutud sellest, kuidas keegi õpib või õpetab põhihariduses või kutsehariduses…, on “vitsaga vee peale kirjutatud jutud”.

Kellelgi ei saa olla mitu haridust, nagu ei saa olla ka mitu tervist. Diplomeid-tunnistusi võib olla mitu… Haritud inimene ei räägi, et tal on „kahe- või kolmekordne kõrgharidus“. Nii võib rääkida vaid see, kes on käinud mitmes ülikoolis, aga haridust, rääkimata kõrgharidusest, veel ei ole.

   Haridus ei saa olla era- või riiklik, või omavalitsuslik... Õppeasutused kuuluvad kellelegi; kas õpe ja kasvatus on rahuldav ja kas seal toimuva õppe, kasvatuse ka kogemuse tulemus vastab ootustele ja vajadustele, selgub hiljem. Korraldajad peavad suutma seda ette näha.

Haridus ei saa olla elukestev; elukestev saab olla õpe. Iga eluhetk võib olla õpetlik vaid sellele, kes on avatud uuele ja otstarbekale ning suletud mõttetule ja kõlvatule. kes tahab olla (mitte pelgalt näida) asjatundlik ja võimekas, kes mõtleb ja mõtestab, vääristab ja talletab väärtusliku paljudes seostes (eri kontekstides e metasüsteemides).

   “Huviharidus” kui termin, on nonsenss. Huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise oluline eeldus.

Lisaks huvile on õppes olulised ka aistingud, taju ja tähelepanu, mälu, fantaasia, tahe…, mõtlemine. Õnneks ei räägita veel aistingu- ja tajuharidusest ega teiste psüühiliste protsesside, nähtuste ja seisundite haridusest.

   Õpetatakse mitte aineid, vaid lapsi (eri eas inimesi – poisse ja tüdrukuid), kellel kõigil on oma eripära ja õigus olla kõigiga millegi poolest sarnane nig eriline, kordumatu, ainuke ja imetlusväärne.

   “Kutseharidus” kui termin, on mõttetus. Selleks, et inimene saaks rakenduda, on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust (kõrget KVALIFIKATSIOONI, mis kujuneb teadmiste-oskuste ja kogemuste ühtsuses, õiget ORIENTATSIOONI, tugevat MOTIVATSIOONI, laia ERUDITSIOONI jpm.) Eesti nn “kutsekoolides” tegelikult ei võimaldata ei kutsealast ega ametialast õpet. Enamasti on nn kutsekoolides võimalik saada enam-vähem selgeks mingi hulk erialaseid oskusi. Paraku ei saa tööle ega ametisse minna ei eriala ega oskus… Tööle või mingisse ametisse võetakse (kui võetkse) ISIKSUS ja ka hoitakse ning edutatakse ISIKSUST, kes on töökas ja täpne, hooliv ja tähelepanelik… ning käitub kas enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKTINA või manipuleerimise OBJEKTINA. Normaalseks peetaval juhul on äärtuseks teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus, millega kaasneb võime iseseisvalt mõelda ja aru saada, mis on otstarbekas, sobiv, kohane, õigeaegne jne.

Haridus ei saa olla võõrkeelne; õpe saab toimuda nii emakeeles kui ka mingis muus keeles. Mõistlik on korraldada õpe nii, et õpetaja ja õpilased seda keelt valdavad.

Haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemise ning harituna püsimise esmaseks eelduseks on kultuuriseos, sh vaimsus, tavad-kombed-traditsioonid, millega väärtustatakse igaühe arukust, haritust, informeeritust, tasakaalukust, hoolivust, tähelepanelikkust, viisakust, abi- ja koostöövalmidust (NB! mitte konkurentsivalmidust!), mõõdukust, vaprust, ustavust, au ja väärikust, nagu ka elu, tõe. looduse ja Looja austamist. Õpe saab toimuda mingis keeles, ent haritud inimeseks kujuneb inimene õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses.

Haridus (nagu ka teadus ja kultuur) on väärtuseks vaid nendes maades, kus toimib sotsiaalne kontroll, mis ei võimalda kõrgetele ametikohtadele pääseda põhjendamatult, mingite petuskeemide varal.

Õpilased ja õpetajad, koolid ja kooli ümbruskond ei ole (ei saa olla ega pea olema) ühesugused. Vastupidi! Sarnased on vaid kultuurist tulenevad püsiväärtused ja -normid, müüdid ja tabud. Kõigil on õigus olla eriline, kordumatu, imetlusväärne üheaegselt mitmes metasüsteemis.

Keskmist õpilast ja keskmist õpetajat EI OLE OLEMAS (ei saa olla). “Keskmisi” saab käsitada statistikas… Reaalses elus pole ka keskmist kooli ega ülikooli, raadiot ega saadet…

   Igal õpetajal ja õpilasel on kõik teiste inimestega VÕRDSED õigused. Kõigil on ka võrdne õigus haridusele, mida ei või pisendada kuskil koolis käimise õiguseks ega kohustuseks. Õigus haridusele on fiktiivne õigus, kui ühiskonnas pole kellelgi kohustust tgada haritud inimeseks kujunemise eeldused ja kellelgi ei ole vaja olla asjatundlik, sest ei ole suudetud kehtestada ei kompetentsuse ega personaalse vastutuse printsiipi.

Kodanikuõiguste kasutamiseks peab olema lisaks formaalsele õigusele ka moraalne õigus, mis kujuneb kultuuriseostes, so harituse, informeerituse ja kohustuse ühtsusena

Hinnang ei saa olla objektiivne. Hindavad SUBJEKTID ja hinnang on igal juhul SUBJEKTIIVNE (subjektist lähtuv ja subjekti juurde kuuluv). Kui õpilastelt küsida midagi hea õpetaja kohta, võib saada midagi teada nende õpilaste kohta, kes küsivad (st mitte õpetajate, vaid õpilaste (küsijate) kultuuriseose, silmaringi , mõtlemisvõime, keelekasutuse, suhete, suhtetoime jms kohta). Selleks, et tuvastada, mida vastus tegelikult tähendab, tuleb spetsiaalselt vaeva näha.

Õppeedukust ei saa MÕÕTA; õppeedukust, nagu muud kvalitatiivset, saab HINNATA. Mõõta saab üksnes kvantitatiivseid karakteristikuid (õpilaste puhul nende pikkust, raskust, vererõhku…) ja süsteeme (tervikuid). Oluline on eristada mõõtmist, hindamist, loendamist ja kirjeldamist.

Haridussüsteem ei ole pelgalt KOOLIVÕRK.   Haridussüsttemi koosseisu, struktuuri geneesu, dünaamika jms saab avada paljudel alustel. Igast vaatepunktist paistab erinev pilt. Kõik need pildid võivad olla õiged või väärad.

Õppida võib (saab) ükskõik kus, ükskõik mida, ent haritud inimeseks saab kujuneda vaid kultuuriseostees, vaimselt rikkas, iseseisvust, loovust, vabadust ja korda austavas keskkonnas.

   Haridust ei saa juhtida; juhtimise objektiks saavad olla PROTSESSID. Kui käsitada haridust valmisolekute kujunemise elukestva jadana, on seegi protsess vaid igaühe isiklik asi, so väga vähesel määral väljaspoolt juhitud.

   Haridust ei saa hallata. Hallata saab materiaalseid (ainelisi?) väärtusi: territooriume, hooneid, seadmeid, teid ja muid asju või rajatisi… Haldamine korrastab hooldamise.

   Haridus ei sõltu eeskätt koolist ja ammugi mitte ainult kooli suurusest (õpilaste arvust koolis või klassis. Ministrite jutte (maakondades-linnades allkirjastatud lepinguid) “hea hariduse andmise” kohta saaks ehk võtta tõsiselt, kui kuskil oleks kuidagi selgitatud, mis see on, millest jutt käib.

Hindamiskeskne reproduktiivne frontaalõpe, mis domineerib Eesti koolides, võib olla võimaldab saavutada PISA testi abil kuulsust ja au nende silmis, kes on kõrgel ja kaugel. Eesti õpilastest langeb märkimisväärne osa koolist välja enne põhikooli lõpetamist. Eesti õpilased on EL kõige õnnetumad ja ka “esikohal” alkoholi tarvitamises… Suur osa suitsetab, tarvitab muid meelemürke ja käitub marginaalselt. Kui see ei ole kellegi taotlus, siis miks pole vähimalgi määral üritatud tuvastada õpilaste hälbiva käitumise põhjuseid?

Aineid ei saa õpetada; õpetada saab lapsi (inimesi) ja sedagi üpris piiratud määral. Subjekti areng on loomingu (mitte õpetamise-õppimise) funktsioon.

Targemaks ei saa õppides; targemaks saab mõeldes ja mõtestades kuuldut-nähtut-kogetut-loodut… Targemaks saab takrkade keskel elades. Nii, nagu rikkamaks saab see, kes on küllalt helde, saab targemaks see, kes on küllalt hooliv ja tähelepanelik.

Mõtlema, uurima, looma… saab inimest ajendada, innustada, julgustada see, kes on ise innustunud ja vaimustunud, kes mõtleb, loob, uurib… Sama seos on ka õpetaja ja õpilase, üliõpilase ja õppejõu vahel!

Keskmist last ei ole olnud, ei ole ega tule! Kõik lapsed on erilised ja kõigil on ühesugune õigus jääda (kujuneda) kordumatuks, väärikaks, tähelepanu- ja imetlusväärseks. Koolieelikud ja õpilased on lapsed vaid juriidilises mõttes, sh ÜRO Lapse õiguste konvensiooni jt õigusaktide kontekstis. Kultuuri-, õppe- ja kasvatuskontekstis on eri eas eri huvide-vajaduste ja võimetega, eri ootuste, unistuste ja taotlustega poisid ja tüdrukud. Põlvkondade järjepidevuses kasvavad poisid meesteks ja tüdrukud naisteks. Kasvukeskkond peab vastama igaühe eripärale ja kultuuristereotüüpidele.

Tagasisidet ei saa ANDA. Tagasiside on isereguleeruvate protsesside ja ka sihi- ning eesmärgistatud protsesside asendamatu eeldus. Õppeprotsessi tagasisidestamiseks on õppe subjektil vaja teada, mida ta tahab (mida on vaja) saavutada. Oma ja/või teiste tegevuse tagasisidestamiseks on vaja koguda operatiivselt rahuldaval määral usaldusväärseid ja süsteemseid andmeid senise tegevuse ja selle tulemuste-tagajärgede kohta, interpreteerida neid, tuletada hinnangud ja järeldused ning arvestada neid järeldusi edasises tegevusess; st vanas vaimus võib jätkata vaid siis kui kõik laitmatult laabub. Kui aga ilmneb, et õpe toimib nivelleerivalt, kui õppe tõttu kaotavad lapsed suure osa oma sünnipärastest eeldustest, sh iseseisva mõtlemise võime ja huvid, kui laste enese- ja grupiteadvus väärastub, tervis halveneb, apaatia või agressiivsus suureneb… , siis on vaja kas selline tegevus LÕPETADA, või avastada hälbimise põhjused ja need KÕRVALDADA. NB! Eesti kool (tegelikult kogu haridussüsteem (nagu ka enamik teisi süsteeme) on edasi- ja tagasisidestamata, st praegu veel juhitamatud.

   Siiani ei ole võimalik tõsiselt võtta Haridusseaduses olevat väidet, et haridusasutuste juhtimisel ühendatakse juhi isiklik vastutus, kollegiaalne otsustamine ja ühiskonna järelevalve. Tänaseni on sõnastamata, kellel on õppe korraldamisel ja hindamisel mingid õigused ja kohustused ning mille eest peaks keegi vastutama (kus, kuidas, kelle ees?). Tegelikult ei taha keegi kuuldagi midagi selle kohta, et otsustamise õigusega kaasneb (peab kaasnema!) kohustus vastutada.

Õppe käsitamise põhjal ei saa anda hinnanguid õppele ega selle teguritele; õppele, sh õpetajale, õppekavale, õpikutele, õppekeskkonale, õppekorraldusele jm õppes olulisele on võimalik anda hinnang selle põhjal, kuidas õppe läbinud isikud sobivad nendesse protsessidesse, kuhu nad peaksid (on mõeldud) sobima;

Väide, et haridussüsteemi juhtimisel lähtutakse otstarbeka detsentraliseerimise põhimõttest, on eksitav.

Iga kooli sulgemine, olenemata ettekäänetest, toob raskesti korvatavat (sageli korvamatut) kahju nii antud piirkonnale kui inimeste elukeskkonnale ning on ühtlasi ohtlik ka riigi kaitsevõime (sh kaitsetahte ja -valmiduse) seisukohalt. Saadikud ja ametnikud peaksid ükskord ometi jõudma aduma, et sündivus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündivus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ebaõiglase, ahnitsemist hõlbustava ja infrastruktuuri eripära ignoreeriva majanduspoliitika tagajärg.

Hariduse, nagu ka maa- ja linnaelu edendamisel saab pidada rahuldavaks vaid süsteemseid käsitusi, otsuseid ja organisatsioonilisi lahendusi.

Haridusteemadel arutlemiseks on vaja tunda HARIDUSFILOSOOFIAT, HARIDUSTEOORIAT, METODOLOOGIAT, METOODIKAT, DIDAKTIKAT ja PRAKTIKAT, so ühiskonda ja kultuuri ning inimest kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat kõigis institutsioonides ja kõigil regulatsioonitasanditel. Üksnes siis on võimalik koostada rahvale (NB! mitte kuidagi talutav, vaid ühiskonna püsima jaäämiseks ja arenguks) vajalik hariduspoliitika. Siis aga on vaja veel hulk arukaid, riigimehelikult mõtlevaid inimesi, kes seda poliitikat ka prakikas arvestaksid. Peame pöialt, et uus haridusminister oleks adekvaatne ja võimeline kuulama peale enda ka teisi, ei kannataks ei üle- ega alväärsuskompleksi all, ei valetaks, ei mustaks ega ilustaks olukorda, ei teeks otsuseid, mille tagajärgede eest ei taha ta ise ega saa ka keegi teine vastutada.

********************

Siin ei olnud kõne all pelgalt mõned sõnad, mida aeg-ajalt kasutatakse vääras (meelevaldses) tähenduses. Kes süveneb, peaks märkama, et kogu haridusparadigma on paigast ära. Paistma peaks, et mõne mõiste kaupa ei ole võimalik olukorda rahuldavaks muuta. Käsile on vaja võtta haridussüsteem metasüsteemide süsteemis. Vastasel juhul segadus süveneb.

Eeskuju peaksid selles näitama Riigikogu liikmed ja riigimehelikult mõtleva Valitsuse liikmed.

Võib olla päris kindel, et keegi teine kuskilt mujalt ei saa tulla siia meie haridussüsteemi rahuldavaks muutma.

     Tahes-tahtmata tuleb tunnistada, et Eesti kidumise peamine põhjus on HARIMATUS (mitte ainult saadikute ja ametnike, vaid ka nö tavaliste inimeste ja igaliiki ettevõtjate viletsettevalmistus). Pole kahtlust, et sunnile ja survele rajatud, süsteemitu, praktikast lahti kistud õppega kaasnev (“koolist antud”) haridus on ka vaesuse ja madala tootlikkuse peamine põhjus. Selle asemel, et mõelda võõrtööjõu sissevoolu hõlbustamisele, oleks vaja Eesti haridussüsteem ringi korraldada selliseks, et kooli-, õppe- ja haridusrõõm taastuks. Selleks vajalik teadmine on Eestis olemas aga kõrvale tõrjutud..

Eesti rahvuslikuks põhirikkuseks on ANNE. Eestis toimuvatest massikuritegudest on abortide kõrval kõige räigemad just ande ignoreerimine, isiksuse lõhkumine, tahte murdmine, inimeste muutmine manipuleerimise objektiks.

Lapsed ei ole pelgalt tulevane tööjõud ja maksumaksjad…. Lapsed on kodanikud. Igal kodanikul on õigis haridusele. Kellelgi ei ole õigust kedagi kahjustada.

 

 

 

 

 

Haridus

kolonelHans • veebruar 9, 2016


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *