Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Haridusest veel

Ülo Vooglaid

Tõepoolest, haridus ei tee ega jäta tegemata mitte midagi; teevad (või lossutavad ja  lobisevad niisama) INIMESED. Tegutsetakse üksi või koos teistega, üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi luues ja hoides või “kaikaid kodaratesse pildudes”…  Väärtuseks on harituse, informeerituse ja kogemuste ühtsus. Oma osa on tervisel (füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsusel), nagu ka huvi, tahte ja usu ühtsusel, võimel kaine püsida jpm.
Kahjuks saab selline jutt olla informatiivne vaid neile, kes on saanud aega selleks, et mõelda, mis see on, mida nimetatakse HARIDUSEKS. Valitsuses on juba pikka aega ette kujutatud, et haridus on see, mida koolis tehakse ja koolis antakse. Ametlikult on ette nähtud arvata, et tunnistused, mida kooli läbimise puhul antakse, näitavad inimeste haridustaset…
Meie käsituses on haridus kultuuri funktsioon, subjekti karakteristiks, eesmärk ja vahend, subjekti valmisolekute kujunemise elukestev jada, õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses kujunev ime jpm. Haridus ei saa mitte keegi kellelegi kuidagi anda. Haridus ei ole mingi asi või ese… Haridust ei saa ka ära võtta, osta, müüa ega vahetada.
Eestis on palju inimesi, kellel on mitmesuguseid tunnistusi ja diplomeid, ent haridust (valmisolekut ühiskonnas ja kultuuris, kogukonnas ja perekonnas orienteeruda, teha häid otsuseid ja elu edasi viia) pole.
***************************
Põhjendamatult mingile positsioonile pääsenud (sokutatud) isikud teevad viletsaid otsuseid ja ka korraldavad nende otsuste täitmist nii, nagu profaanile jõukohane. Profaanid, kes on “tõusnud” sellistele kohtadele, kus on formaalse õigus teha   otsuseid, hakkavad enamasti üsna üksmeelselt ja kohe
a) salastama, kes nad on, mida teevad ja mis neil tegelikult välja tuleb;
b) seletama, et nad on “samasugused, nagu teised” ja kellelgi pole mingit õigust arvata, et nad peaksid midagi  erilisi teadma või oskuskama, või millestki aru saama ja millegi eest kellegi ees kuidagi vastutama;
c) tõrjuma asjatundjaid,
d) ironiseerima teaduse (eeskätt ühiskonna- ja humanitaarteaduse), teadlaste, teaduslike uuringute, teadusliku mõtlemisviisi, teaduslikult põhjendatud prognooside, programmide jms üle;
    e) mahitama omasuguseid või veel tumedamaid;
f) punuma petuskeeme võimu hoidmiseks või veel suurema otsustamisõiguse saavutamiseks;
g) pingutama selleks, et keegi kuskil ei saaks siduda õigust otsustada kohustusega reaalselt ja personaalselt vastutada otsuste täitmise või täitmata jätmisega kaasnenud tagajärgede eest,
h) vältima igasugust edasi- ja tagasisidestust;
i) õigustama oma saamatust nn objektiivsete asjaoludega.

Ühte ja ainust põhjust pole mõtet otsida ei siin ega mujal.
Isegi isiklikus elus juhtub harva midagi sellist, millel on või oli vaid üks põhjus; enamasti on põhjuseks asjaolude sündroom (On midagi sellist, mida ei tohiks olla, ei ole seda, mis tingimata peaks olema, on valel ajal, vales kohas, väära tähendusega, räbala kvaliteediga jne, jne.) Ühiskonnas on võimalik administratiivsete vahenditega midagi lõhkuda, ent loomiseks võib kuluda palju aastaid. Kultuuris 
muutub midagi paari-kolme põlvkonna vahetumisega. Juhtunud on nii, et Toopeal (mõtlen Senbocki maja, maju Lossi plats1 ning Kohtu 6 ja 8) ei ole ühtki isikut, kes tunneks inimest ja inimkooslusi, tunnetussüsteemi ja tegevussüsteemi, kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemi. Miks peaksid saadikud, ametnikud ja nende nõunikud varjama oma võimekust käsitada midagi süsteemselt ja küllalt paljudest vaatepunktidest? Miks nad peaksid varjama oma võimekust käsitada õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismide tundmist ja võimalikke toimeid (tulemusi ja tagajärgi) ? Pigem on nii, et nad ei tunne ei inimest ega inimkooslusi, elu ja elukeskkonda, osaka
Erakond, kelle esindajad seletavad, et nad on “majandusinimesed” ja “arendavad majandust”  sotsiaalsest, saavad teha nn poliitilisi  (meelevaldseid, ratsionaalselt põhjendamatuid)
otsuseid.
 Kui veel täpsemalt öelda, siis olukorras, kus “suured ja tähtsad” ei ole suutelised midagi sõnastama PROBLEEMINA, pole lootustki, et selgust lisanduks.
Kui saadikud ja ministrid räägivad asjade, tekstide ja tegevuste eesmärgist, st ei saa aru, et eesmärgid saavad olla vaid SUBJEKTIDEL, on põhjust muretsemiseks.
Ehk on keegi meist näinud, kuidas need “suured ja tähtsad” käsitavad eesmärgi ja vahendi koosseisu ja struktuuri, eesmärgistatud protsesse, sh juhtimist, haldamist, valitsemist, sidustamist) Ehk on keegi näinud, kuidas Toompeal või kadriorus käsitatakse ühiskonna- ja kultuurifenomene ja nende kvaliteet,  protsesside siseloogikat, keskkonda või midagi muud riigile ja rahvale eluliselt olulist? Näinud oleme EXELI tabeleid, millega eelarvet tasakaalus hoida
ja oleme saanud aru, et pole oluline, mis sellega kaasneb.
********************************

   Profaanid on enam-vähem kõikjal ühesugused.
Küllap oleme kõik päev-päeva kõrval kuulnud -näinud ettevõtluse ümber toimuvaid arutlusi.
Ettevõtluse üle arutlemiseks peaksid arutlejad vähemalt seda teadma,

  • mis iseloomustab ettevõtlust,
  • millest sõltub ettevõtlus,
  • mis sõltub ettevõtlusest,
  • millistel eeldustel on ettevõtlus võimalik…

Arutlejad peaksid midagi teadma mitte ainult ettevõtlust reguleerivate õigusaktide, vaid ka

  • inimese ja inimkoosluste,
  • ühiskonna ja kultuuri
  • organisatsiooni ja institutsiooni,
  • tunnetussüsteemi ja tegevussüsteemi (sh töö ja juhtimise),
  • inimsuhete ja suhtetoimete,
  • kommunikatsiooni ja interaktsiooni,
  • erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse,
  • tunnetusalase, loomealase ja kaitsealase ettevalmistuse,
  • tervisealase, elualase ja meditatsioonialase ettevalmistuse,
  • kvalifikatsiooni, orientatsiooni ja motivatsiooni kujunemise ning hoidmise,
  • teadliku aktiivsuse ja vastutustunde kujunemise ja hääbumise,
  • kohusetunde, korra ja korraaustuse,
  • side (vastastikuse informeeritud oleku)
  • tegevuse edasi- ja tagasisidestuse,
  • keskkonna, sh loodus- ja tehiskeskkonna, vaimse ja füüsilise , psüühilise, sotsiaalse ja virtuaalse keskkonna kohta.

Siin on mainitud vaid TEADMIST, ent tegutseb mitte teadmine, vaid inimene, kui ISIKSUS kui SUBJEKT (mitte manipuleerimise objekt), kes mitte ainult teab, oskab ja saab aru, vaid ka tahab, julgeb ja suudab, hoolib, loodab ja usub nii endasse kui teistesse, loodusse ja Loojasse.
********************************
Muidugi saame vaid arvamusi avaldada. Muidugi  võime oma arvamusi ka endale hoida. Oleme juba hulk aega pidanud leppima olukorraga, et ühiskonnateadust Eestis enam ei ole. Tellitud ja tehtud on küsitlusi…  Küsitlus ei ole uuring. Küsitlus on meetod, millega saab koguda arvamusi. Arvamused iseloomustavad VASTAJAT, mitte seda, mille kohta küsiti. See, mida inimene
räägib või kirjutab ja tunneb-mõtleb ning teeb või tegemata jätab, ei pruugi kokku langeda.
Muidugi ei saa keegi meist  Eestis, Euroopa Liidus ja mujal kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni ning nende muutumise kohta midagi muud teada kui seda, et need andmed, hinnangud, ja järeldused on “kõvasti kallutatud”.
Ingridi nimetas hulga selliseid asjaolusid, mis põhjustavad rahvusliku ja riikliku allakäiku.  Nõus. Küsin vaid, milline oli nende inimeste hardus ja kõlbeline positsioon, kes Eesti sellisesse püünisesse sokutas? Kus nad praegu on? Kas nad on rahvalt vabandust palunud?
Milleks sõda, kui on võimalik alistada maid ja rahvaid nende elujõuhävitamisega palju tsiviliseeritumal viisil. Selleks on võimalik võtta palju meetmeid. Nimetan neist mõned , mis siin-seal eriti hästi silma paistavad.

  1. Ajada keel nii sassi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru, ei saaks oma mõtteid ja tundeid nii väljendada, et ka teised saaksid aru;
  2. lõhkuda inimeste usk endasse ja teistesse, tulevikku ja inimestesse, kes on mingitel ametikohtadel;
  3. jätta inimesed ühiskonna- ja kultuurielus orienteerumiseks vajaliku hariduse, info ja kogemuseta;
  4. muuta valimised farsiks; sättida nii, et kõikjal kujuneks põhjendamatu autoriteedistruktuur;
  5. naeruvääristada, häbistada ja laimata liidreid; jätta rahvas ilma ausatest, õiglastest ja usaldusväärsetest isikutest;
  6. soodustada nn peaküttide tegevust ja saavutada, et silmapaistvalt andekad lapsed kuidagi üles leitaks ja mistahes ettekäändel kodumaalt välja meelitataks;
  7. õõnestada perekonda kui institutsiooni; lõhkuda kodutunne, tappa nii palju veel sündimata lapsi, nagu vähegi annab ning mahitada kõikvõimalikku kõlvatut käitumist, sh homosuhteid;
  8. saavutada, et põlvkondade järjekestvus katkeks ja võimalikult suur osa elanikkonnast kaotaks oma identiteedi;
  9. sundida koolis käima seal, kus pole võimalik hoida oma sünnipäraseid eeldusi ega kujuneda haritud inimeseks;
  10. tekitada kõigi vahenditega ebakindlust ja üksteisele vastandumist, tugevdada  konkurentsi; vältida koostööd ja üksteisele edu saavutamiseks vajalike eelduste loomist;
  11. vältida ühiskonna- ja kultuurielu edasi- ja tagasisidesust;
  12. muuta suhtlemine mõttetuks; näidata, et normaalne on mõelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat;
  13. teha kõik võimalik, et vältida teadmist ühiskonnas toimunu ja toimuva kohta; asendada teadmine arvamustega;
  14. sokutada võimalikult suur osa rahvast absurdisituatsiooni ja luua kujutlus, et väljapääsuks saab olla vaid põgenemine alkoholist ja teistest meelemürkidest läbi imbunud “meelelahutus”,
  15. jne.

Kas see kõik kukub kuskil nii välja kogemata, või on nii sihiteadliku tegutsemise tõttu, mõelgu-vaadaku igaüks ise. Haritlaste kohustus on oma rahvast kaitsta ja ka hoiatada ohtude eest.

*******************************************
Harimatus, muidugi, ei ole allakäigu ainus põhjus!
Rõhutasin harimatust seetõttu, et meiegi ei saa veel (enam?) kuigi hästi midagi arutada, sest ei saa üksteisest aru. Ka pole inimestel (ka meil) nii palju aega ja tahtmist, et midagi selgeks õppida. Kaasa- ja edasimõtlemise võime hoidmiseks või kujunemiseks ei piisa sellest, et käia paar tundi kuus mingis  lektooriumis.
Ingrid kahtleb, et valitsuse vahetusest võiks kasu olla. Arvan sedasama. Võib olla kindel, et kui praeguse asemele tuleb teine, aga samasugune, ei 
muutu midagi. Sellest aga ei järeldu, et võiksime praegust olukorda  taluda ja käsitada profaanlust paratamatusena.
******************************************************
Ehk peaksime Eesti Klubis kavandama kaasaega sobiva HARIDUSPARADIGMA ja looma haridusreformi programmi.
NB! Jutt ei käi pelgalt  lasteaiast või koolist ega laste koolis käimisest…
Jutt käib kompetentsuse printsiibi kehtestamisest Eestis.
Jutt käib Eesti edasi- ja tagasisdestamisest kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.
Jutt käib süsteemist, tänu millele saaks elanikkond kujuneda kodanikeks – enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKTIDEKS, kes saavad kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ja täita oma põhiseaduslikke kohustusi, st luua programm selleks, et aidata rahvas välja manipuleerimise objekti staatusest.

Riigikogus ja valitsusasutustes toimuv on  (pehmelt öeldes) masendav.
Kuigi palju parem ei ole olukord ka nn ülikoolides.

Haridus

kolonelHans • veebruar 9, 2016


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *