Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

1

Haldusreformi võtmeks on kahetasandiline kohalik haldus ja SDE

Raik-Hiio Mikelsaar

22.02.2016.a.

 

Planeeritava haldusreformi (HR) raames toimuvad haldusüksuste ühinemis-liitumisläbirääkimised võtavad üha enam hoogu. Kui neist ka muud tulu ei tõuse, siis on läbirääkimistest siiski kasu valdade ja linnade lõimimiseks loodetavasse kahetasandilisse kohalikku haldussüsteemi.  Ja kui paar väiksemat valda vabatahtlikult suurema (mitte liiga suure) moodustavad, siis kuluvad ka need mainitud süsteemi sama suureks jäänute kõrvale ära.

Kuigi ühetasandilise kohaliku halduse pidev propageerimine ja sundliitmise perspektiiv  on ähvardamas HR järjekordse läbikukkumisega, tekkis viimastel nädalatel seoses nn osavaldade rolli sissetoomisega mõningane lootus leida kompromissi ühe- ja kahetasandilise haldussüsteemi juurutamise suhtes. Ajendatuna sellise kompromissi lootusest pakkusin elektronlistides  8.-9. veebruaril  arutlemiseks  välja  haldusreformi  variandi, mille alusel antaks senistele ja lähiajal moodustatavatele valdadele laineidlöönud osavalla nimetus ja nendest maakondlikul ja ühendmaakondlikul tasandil loodud uutele haldusüksustele minu poolt pakutav ühendvalla nimi.  Sellele kompromissvariandile tulid aga mahategevad reageeringud ning  18. veebruaril ilmus Postimehes  artikkel ja Vikerraadios edastati arutlussaadet, mis sundisid mind uuesti toetama oma esialgset HR varianti, mida tutvustati 31.12.2015 ilmunud Maa Elu’s.

Vaatleme neid mu HR kompromissvariandile „pirni“ panijaid lähemalt. Sisuline külg – näiteks realiseerimise lihtsus  – sai elektronmeedias kiita, aga valdade muutmine osavaldadeks ja maakonnatasandi haldusüksuste ristimine ühendvaldadeks  mitte. Jako Kull 8.02: „See nimetus – osavald – on ikka õnnetu(s)“. Olav Renno 8.02: „Aga ma olen kategooriliselt vastu nimetusele ühisvald senise maakonna mõistes, ka kahe- või kolmekaupa ühte pandud maakondade kohta tuleks edaspidigi öelda maakond või vahevormi konta ühendmaakond.“  Garri Raagmaa 12.02:“…oleks ju napakas nimetada maakonda vallaks. Maavanem kõlab meie kultuuris igal juhul tugevamalt kui vallavanem.“

    Postimehes  (18.02) avaldati Geomeedia nõustaja Riho Noorkõivu ja Lääne-Nigula vallavanema Mikk Lõhmuse artikkel „Osavald pole võluvits“, mille pealkirjas parafraseeritakse viimast sõna Jaanus Männiku artikli pealkirjas „Haldusreform pole liitmistehe ega nõiavits“ (Maa Elu 4.02). Riho Noorkõiv ja Mikk Lõhmus seavad oma artiklis osavalla loomise mõttekuse kahtluse alla: „Paraku osavalla tegemisest ei aita. Muutuste asemel võimaldab see valitsemises säilitada status quo’d…osavald ei ole iseseisev juriidiline isik. Vastasel korral oleks tegemist kahetasandilise omavalitsusmudeli sisseviimisega, mida aga reformikava ette ei näe…osavalla õiguslik korraldus tuleb teha paindlikumaks…Samuti vajab seaduses lahtirääkimist, kuidas saab osavaldadega korraldus paremini vastata muutuvatele oludele…“. Selline avaldus on vastuolus asjaoluga, et praeguses haldusreformi seaduses on juba osavaldadest palju juttu ja neile on omistatud roll, mis sisuliselt annab neile ikkagi juriidilise isiku rolli: nende juurde võib moodustada nii kogusid, mis annavad välja otsuste eelnõusid ja valitsusi, millel on täidesaatev võim.  Kuna Riho Noorkõiv on haldusreformi ekspertkomisjoni liige, siis torpedeerib tema seisukoht seaduseelnõu esitamist valitsusele ja Riigikogule. Ta väitis ju koos Mikk Lõhmusega, et praegune eelnõu ei kõlba: “…vajab seaduses lahtirääkimist“. Artikli kõige kurvem külg seisneb selles, et senistele väikestele valdadele ja osavaldadele pakutakse detsentraliseerimises ebareaalset alternatiivi: kohalikke teenuskeskusi ja ametnike saatmist kohtadele. Nagu eespool toodud tsitaadist näha, kardavad kõnesoleva artikli autorid kahetasandilist kohalikku haldussüsteemi nagu „tuld“. Nii nagu teisedki praeguse HR variandi pooldajad, ei mõista nad seda, et just teise kohaliku, maakondliku haldustasandi loomises peitub efektiivse, vabatahtlikult läbiviidava HR võti.

Edasist kinnitust praeguse HR suuna ummikussejooksmise kohta sain 18. veebruari  Vikerraadio raadiosaatest, mida edukalt juhtis Lauri Hussar. Seal osales Riho Noorkõivu kõrval veel kaks haldusreformi ekspertkomisjoni liiget: Riigikontrolli esindaja Airi Mikli ja TLÜ professor Georg Sootla. Esimene neist jagas üldjoontes hr Noorkõivu vaateid osavaldade rollile, teine aga kaitses osavaldade osatähtsust kavandatavas reformis.  Seegaseisab praegune, haldusreformi seaduse eelnõu eest vastutav ekspertkomisjon vähemalt osavaldade rolli planeerimise osas „lõhkise küna“ ees. Juba varem on HR praegusest kavandist end taandanud suurte kogemustega eksperdid Rait Maruste ja Märt Moll. Avalikkusele oleks vaja anda ülevaadet, kes ekspertkomisjoni liikmetest üldse praegu veel pooldavad ühetasandilise kohaliku haldussüsteemi juurutamist.

Ülimalt oluline on siinkohal  oponeerida Riho Noorkõivu ja Airi Mikli retoorilisele kartusele, et valdade senisel kujul säilitamine või mõjukate osavaldade loomine tähendab automaatselt praeguse haldusolukorra allesjätmist.  Vastupidi  –  kompetentse juhtimisega väikesed ja keskmise suurusega vallad on „maa sool“, mida alternatiivse HR variandi korral pole sugugi kavas jätta senisesse üksteisest suhteliselt isoleeritud, n.ö  „killustatud“ staatusesse. Kahe- või nn poolteise kohaliku haldustasandi loomisel lõimuksid need esmatasandi haldusüksused uuteks suurteks võimekateks teise tasandi, maakondlikeks või ühendmaakondlikeks haldusüksusteks. Vallakogud ja           -valitsused jätkaksid senist lokaalteenuste andmist, kuid maakonnakogud ja uut tüüpi maakonnavalitsused võimaldaksid nendesse kaasatud vallajuhtide abiga esmakordselt efektiivselt tagada ka regionaalteenuste adekvaatset andmist. Valla tasandil jääksid tööle vaid lokaalülesannete täitjad, maakonna tasandile koondataks  regionaalteenusi tagavad spetsialistid. Tööjõu kulude kokkuhoiuks ja piisava koormuse tagamiseks oleks mõttekas maakonna juhtimisse kohakaasluse alusel kaasata eelkõige kohalikke olusid hästi tundvaid vallajuhte. Maakonna tasandi haldusjuhtimise materiaalse baasi tagamiseks on soovitav anda (üksmeelse, ka RE arvamuse järgi kaotamisele kuuluvate) seniste riigi-maavalitsuste ressursid üle maakonna haldusjuhtidele.  Praeguse ühetasandilise süsteemi planeeritavad kandjad – 5000 või 11000 elanikuga haldusksused oleksid „ei liha ega kala“ – nad paikneksid suhteliselt kaugel ääremaadest, aga veel kaugemal maakondliku või ühendmaakondliku tasandi võimekatest haldusüksustest.

Kahetasandilise haldussüsteemi loomine võimaldaks lahendada ka linnade ja valdade lõimimise probleemi: vallakogud moodustaksid linnakogudega pariteetsetel alustel maakonnakogusid, mis aitaksid vallavalitsustel sama demokraatlikul viisil luua uut tüüpi maakonnavalitsusi. Niisugune maakonna ja ühendmaakondade tasemel haldusüksuste moodustamin ei oleks ideaalne lahendus kohaliku halduse probleemile. See toimuks  vabatahtlikult ja detsentraliseeritult otsedemokraatia tingimustes:  valdades läbiviidava  rahvahääletuse teel. Vallad ise otsustaksid, millistes piirides maakonnas nad saaksid esmatasandi üksusteks. Näiteks Tartumaal olevad linnad ja vallad sooviksid ilmselt lõimuda Jõgevamaa valdadega, nii et tekiks ühtse maakonnakogu ja maakonnavalitsuse poolt suurepäraselt funktsioneeriv ja juhitavat maakonda. Praegust Tartu linnavalitsuse ettepanekut mõningatele naabervaldadele ühineda koos senise ülikoolilinnaga üheks Tartu linnaks ei saa tõsiselt võtta. 18. veebruaril toimunud Tartu linnavolikogu istungil teatati ühnemisläbirääkimiste alustamisest linna ja vaid kahe valla vahel, kuid volinikud ei vaevunud sel teemal isegi sõna võtma, veel vähem nii ebatavalist sammu  arutama. Teatavasti ei võimaldagi praegused seadused linna ja valla ühendust linnaks nimetada,aga  kunstlikult  ja loomuvastaselt tekitatud konglomeraati ülikoolilinnast ja tema „maisest“ ümbruskonnast  Tartu vallaks kutsuda oleks absurd ja vaevalt et tartlased sellises „imelises“ haldusüksuses elada sooviksidki.  Küllap reformierakondlane linnapea Urmas Klaas, kes toetab mõtet maakondliku haldusüksuse loomisest,  varsti sotsiaaldemokraatidega ühisele arvamusele jõuab,  et ainus õige tee selleni jõudmiseks on senised vallad alles jätta ja maakondlikuks haldusüksuseks lõimida. Iilmselt tekiks vabatahtlikul lõimumisel ajaloolistes piirides Tartu-Jõgeva maakond, mille lõunanaabriks võib saada praegu läbirääkivate  25 valla lõimumisel  Võru maakond.

Allakirjutanu poolt pakutavale HR variandile üsna sarnast versiooni pakkus välja endine Lümanda vallavanem ettevõtja Tarmo Pikner (PM 30.10.2015): „…tuleb omavalitsustasand viia maakonna tasandile, vältimaks bürokraatiat ja säästmaks raha. Sealjuures jääksid kõik senised halduspiirid samaks, ei mingit kaartide ümberjoonistamist…selleks, et vältida vaevalisi ja mõttetuid omavahelisi läbirääkimisi, säästa aega ja raha (liitumispreemia riigilt?)… Tallinn võiks saada samuti maakondliku staatuse…auraha ripub maakonna volikogu esimehe kaelas…omavalitsusliku staatusega maakonnavalitsus (mitte ühinenud valdade valitsus)…maavalitsuse ülesannetest langeb kohe ära kohustus teha omavalitsuste üle järelvalvet…see läheb üle riigikontrollile…Sellega oleme hingusele saatnud praeguse maavalitsuse, mis niigi oma aja ära elanud.“. Tarmo kritiseerib õigusega teravalt Kõrgesaare valla liitmist Kärdla linnaga Hiiu vallaks: „Kärdla kaaperdas Kõrgesaare varanduse (inimvara ja teenused). Emmaste, Käina ja Pühalepa vallavanemad närivad nüüd küüsi – kui nemad peaksid ka Kärdlaga ühinema, võib neid tabada sama saatus.“ Sama resoluutselt taunib ta ka meie suurlinnade ettepanekuid naabervaldade hõivamiseks: „Näib. et lisaks Tallinna taskuvarastele sügelevad ka Tartu kandi meeste käed võõraste taskute järele.“    

   Tarmo Pikner kinnitab selgesti ainusobiva maakondliku haldusüksuse loomise otstarbekust ja tunnetab ilmselt intuitiivselt ka esmatasandi keskuste allesjätmise hädavajalikkust, kuid pole veel maha raputanud praeguse ühetasandilise reformisuuna „painet“: „halduskorralduse uuendust tuleks alustada põhiseaduse muudatusega – „vald/linn“ asendada sõnaga „maakond“. Omavalitsuslikuks tasandiks saaks seega maakonnatasand ja nii saaksime 15 omavalitsust…Vallad kui haldusüksused jäävad alles, kuid neil poleks enam vallavalitsusi ja vallavolikogusid, vaid on sotsiaaltöötaja, kultuuritöötaja ja veel mõni kohapeal vajalik tegelane.“  Tegelikult oleks ikkagi mõttekas ääremaastumise vältimiseks tagada kohtadel tööhõivet vähemalt minimaalse vallakogu ja -valitsuse näol. Nende vallakogude esimeestest ja vallavanematest saaksid kohalike olude parima tundmise tõttu maakonnakogudes ja maakonnavalitsustes kohakaasluse alusel töötamisel ideaalsed kahe haldustasandi ühendajad!  On naiivne arvata, et esmatasandi olulisi ülesandeid suudaksid täita vaid kogukondlikud külavanemad (paljudes piirkondades neid polegi valida õnnestunud) või tsentrumist  kaugjuhitavad teenuspunktid ja ametnikud (vt eespool tsiteeritud arvamusi).

Haldusreformi ühetasandilise kontseptsiooni peatset läbikukkumist ennustavad ka segadused Saaremaa valdade ühinemisläbirääkimistel, mida ilmekalt kirjeldas Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni oma artiklis „Pealesunnitud poliitiline enesetapp“ (PM 29.01). Kuuldavasti kritiseerivad ka kohalikud inimesed Lääne-Saaremaa valdade kokkupanemisel tekkinud konglomeraadi lahkarvamusi ja koostöö puudulikkust. Samuti taunib Raul Vinni praegust haldusreformi seaduse eelnõud: „Eelnõud lugedes tundub kohati, nagu keegi oleks meelega lisanud sinna punkte , mille üle saaks vaidlema hakata. Näiteks absurdimaiguline olukord, kus iga ühinev omavalitsus saab ise otsustada, kas tema territooriumile jääb osavald.“

Ebaadekvaatse ühetasandilise haldussüsteemi kavandi pealsurumisest tingitud segadused võtavad hoogu ka Läänemaal. Rivo Noorkõivu mõttekaaslase, ekspertkomisjoni liikme Mikk Lõhmuse roll praeguses haldusreformis on vastuoluline. Üheltpoolt kiidetakse teda selle eest, et ta suutis 2013. a   ühendada kolm valda – Oru, Risti ja Taebla – üheks Lääne-Nigula vallaks ja on neid vallavanemana piisaval määral „ohjanud“.  Samal ajal on ta kujunenud piduriks maakondliku (täpsemalt maakondade vahelise) haldusüksuse moodustamisel.  Mikk Lõhmus oli ainus, kes ei toetanud Lääne maavanema Neeme Suure ja Kullamaa volikogu esimehe Einar Pärnpuu ühinemisettepanekut kõigile Läänemaa valdadele ja ajalooliselt nendega seotud  Raplamaal asuva Märjamaa vallale,vaid tegi hoopis Lääne-Nigula vallavolikogu vahendusel  neljale naabervallale (Nõva, Noarootsi, Martna ja Kullamaa) ettepaneku liituda kokku veelgi suuremaks Lääne-Nigula vallaks. Loomulikult oleks ainsaks efektiivseks reformiteeks jätta eelnimetatud vallad alles ja lõimida neid maakondlikul tasandil Läänemaa maakondlikuks haldusüksuseks. Veel õigem oleks kõiki Väinamerega seotud valdu integreerida ühtseks Lääne-Hiiu-Saare maakonnaks.

  1. veebruari raadiovestluses märkis saatejuht Lauri Hussar, et HR kohale on kogunenud „pilved“ ja selle teele on kogunenud karisid – eelkõige koalitsioonikaaslase SDE seisukohtade tõttu. Tõepoolest, SDE aseesimees, Tartu abilinnapea Kajar Lember teatas juba oma artiklis „Et ei oleks ainult palju naati…“ (PM 3.08.2015), et ta on vastu kavandatavale kogukondade mehaanilisele liitmisele ja pooldab terviklikku, sisulist ja ühtset haldusreformi : „…on vaja luua tugev maakonnatasand, mis eeldab sinna ressursside suunamist ja koostöö tegemist…Kui alustada seadustatud koostööd, siis jõuame tõenäoliselt loomuliku arenguga süsteemini, kus suur osa ressurssidest ja arendustegevusest on koondunud küll maakonnakeskustesse , ent kohalikud küsimused  lahendatakse valdades…Taas esile tõstetud liigne tsentraliseeritus ei too kokkuhoidu ega anna ka perspektiivis oodatud tulemusi. Pigem süvendab see ääremaastumist…Praeguse reformikava sihiks on aga paraku seatud suurus ja müstiline võimekus…kui alguses räägiti valjuhäälselt riigireformist kui kokkuhoiust ja tõhususest riigivalitsemise tasandil, siis nüüd…tähelepanu keskpunktis on piiride nihutamine väikese Peetri  toidukotis.“. Samu vaateid on jaganud ka paljud teised sotsiaaldemonkraadid, eriti Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise õppejõud Garri Raagmaa. Mark Soosaare väitel on SDE juba mitme Riigikogu koosseisu korral taotlenud kahetasandilise kohaliku haldussüsteemi loomist. Tõsi küll, Haapsalus toimunud viimasel volikogu koosolekul seisnes sotsiaaldemokraatide vastuseis RE poolt suunatud reformiteele peamiselt osavaldade süsteemi loomise vajaduse rõhutamises, kuid märgilise tähendusega oli erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski mõtteavaldus, et juba kohaliku halduse esmatasandil peavad saama tagatud efektiivne planeerimistöö ja äriühingute asutamine.

Seega seisneb HR võti – „nõiavits ja võluvits“ –  eelkõige kahetasandilise haldussüsteemi rajamises. Valdu ei tohi liita-ühendada suures mastaabis ei omavahel ega linnadega, vaid neid tuleb lõimida võimekateks maakondlikeks haldusüksusteks, kasutades muuhulgas ressursse, mis vabanevad seniste riigi-maavalitsuste likvideerimisel.  Praeguse ühetasandilise reformisuuna alternatiivi elluviimise võti on SDE käes, hetkel võib-olla konkreetselt isegi esimees Jevgeni Ossinovski võimuses. Kahjuks pole vist haldusreformi alternatiivile loota toetust kolmandalt valitsuskoaliutsioonipartnerilt IRL-lt, kui otsustada Margus Tsahkna ja Siin Kiisleri arvamusavalduste järgi. Pigem võivad SDE Eesti tuleviku jaoks ülimalt vajalikku initsiatiivi toetada EVA, EKRE ja KE. Vaja oleks veel meedia erapooletut kaasalöömist kõnesoleva probleemi lahendamisse.  Momendil on kahtlusi „Postimehe“ kallutatuses RE suunas. Igatahes on sotsiaaldemokraadid kurtnud, et osa nende sõnavõtte ei leia selles laia levikuga ajalehes avaldamist. Ka mina sain alternatiivse haldusreformi variandi ilmumiseks võimaluse alles maakonnalehtede kaasväljaandes, Peeter Raidla poolt toimetatavas „Maa Elus“, mida soovitan soojalt ka mõttekaaslastele – sotsiaaldemokraatidele.

HaldusPoliitika

kolonelHans • veebruar 23, 2016


Previous Post

Next Post

Comments

  1. kolonelHans veebruar 23, 2016 - 1:44 p.l. Reply

    HALDUSREFORM – VALDADE LÕIMIMINE, MITTE LIITMINE!

    R a i k – H i i o M i k e l s a a r Tartu Ülikooli emeriitprofessor 18.12.2015

    Praegune riigijuhtimise olukord Eestis

    Arenenud riikide juhtimine (haldamine) toimub seadusandmise-nõustamise ja valitsemise lahususe ja ühtsuse põhimõttel. Seadusandmise ja nõustamisega tegeleb seadusandlik-nõuandvat võimu kandev kogu ning valitsemist teostab täidesaatvat võimu realiseeriv valitsus. Sellist demomokraatlikku juhtimisprintsiipi rakendatakse nii kogu maa ulatuses – üldriiklikul haldustasandil kui ka riigi eri osades – kohalikul haldustasandil. Seejuures peetakse oluliseks nende kahe haldustasandi integreerimist nn keskmisel tasandil.

    Alates Eesti Wabariigi rajamisest 1918. a on meil käesolevaks ajaks päris hästi välja kujunenud üldriiklik juhtimine Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poolt ning esmase haldustasandi juhtimine vallavolikogude ja vallavalitsuste ning linnavolikogude ja linnavalitsuste vahendusel. Eestis on praegu 213 valda ja 30 linna, mis on meie territooriumi suurust ja eripärasid arvestades esmase haldusjaotamise jaoks sobiv arv. Hoopis kehv on aga Eestis riigijuhtimise olukord keskmisel haldustasandil. Meil on 15 maakonda, mis on piisava suurusega territoriaalsed jaotused selleks, et neis rakendada teise, kõrgema kohaliku haldustasandi juhtimist. Valdade ja linnade elanikud vajavad ju mitte ainult nn lokaalteenuseid, mida jagataks esmatasandi haldamise teel, vaid ka nn regionaalteenuseid, mida saab tagada vaid esmatasandi haldusüksuste kooskõlastatud tegutsemise teel teisel haldustasandil. Maakondlikke haldusjaotusi peaksid suunama valdade ja linnade juhtimissüsteemidele tuginevad maakonnakogud ja maakonnavalitsused, kuid nende asemel on maakondades hoopis riigikontrolli jms üldriiklikke ülesandeid (näiteks „lindilõikamist“) täitvad maavalitsused. Tõsi küll, juba ammust aega eksisteerivad Eestis nn omavalitsusliidud, kuid need on kahjuks kogude ja valitsuste konglomeraat ning ei saa võimude lahususe ja ühtsuse printsiibi ignoreerimise tõttu efektiivselt täita teise haldustasandi juhtimise ülesandeid.

    Keskmise haldustasandi puudumise tõttu on Eestis tekkinud halduskriis. Seda on süvendanud terminoloogiline segadus, mida on tekitanud sõna-mõiste „omavalitsus“ laialt levinud ebaadekvaatne kasutamine. Nimetatud termin on igati ebaõnnestunud. Esiteks on selle eesliide „oma-“ ülearune ja järelliide „-valitsus“ tautoloogiline, sest sellega tähistatakse mitte ainult valitsust kui täidesaatvat võimu, vaid ka kogu kui seadusandlik-nõuandvat võimu. Teiseks tähendab „valitsus“ regiooni juhtkonda, mitte kogu elanikkonda või territooriumit. Seetõttu eelistan allpool sõna „omavalitsus“ asemel kasutada termineid „halduskeskus“ ja „haldusüksus“. Ühtlasi soovitan sõna „volikogu“ asemikuks võtta terminit „kogu“, sest puudub ju ka ammujuurdunud kaunikõlalises sõnas „Riigikogu“ ülearune eesliide „voli-“. Ja kui aktsepteerime „Riigikogu“, siis olgu ka „Riigivalitsus“, mitte ebakohane „Vabariigi Valitsus“.

    Milline on Eesti valitsuse reformikava?

    Taasiseseisvunud Eestis on juba 7 korda üritatud haldusreformi läbi viia, kuid see pole seni õnnestunud. Käimasolevat haldusreformi viib läbi riigihalduse minister reformierakondlane Arto Aas valitsuskomisjoni ja 26. mail loodud 18-liikmelise ekspertkomisjoni toel. Uuendamine seisneb eelkõige väikeste valdade asendamises suurematega ja liitmises linnadega. Ministri arvates peaks Eestisse reformi tulemusel alles jääma vaid 70-80 haldusjaotust, kus igaühes elab enamasti vähemalt 5000 inimest. Haldusreformi esimeses etapis ergutatakse vabatahtlikku ühinemist, teises etapis toimub liitmine kohustusliku korras. Reformi läbiviimiseks soovitakse hiljemalt 1. juuliks 2016. a vastu võtta haldusreformi seadust.

    Kuidas kulgeb haldusreformiks valmistumine kohalikel haldustasanditel?

    Ajavahemikus 21.09-14.10.2015 korraldati kõigis 15 maakonnas haldusreformi arutelu ja nädal hiljem, 20. oktoobril analüüsiti Märjamaa üldriiklikul foorumil seniühinenud halduskeskuste kogemusi. Osalenud neil uritustel, võin kinnitada, et andmeid, arvamusi ja seisukohti oli mitmesuguseid ning ka mõned kompetentsemad ekspertkomisjoni liikmed pole rahul praeguse reformikavaga. Ka valitsuskoalitsiooni partnerid RE ja SDE ei ole selle suhtes üksmeelsed. Mitmed juhtivad sotsiaaldemokraadid (Kajar Lember, Mark Soosaar jt) rõhutavad, et uuendamine ei tohi seisneda vaid numbriliste „kvootide“ püstitamises ja nende alusel haldusüksuste liitmises, vaid uuendusi tuleb läbi viia komplekselt, tervikliku riigireformi raames.

    Maakonnas, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis, on aastavahetusel puhkenud paaniline ettepanekute tegemine naabervaldade ja nende juures asuvate linnade ühinemiseks. Ega keegi asjaosalistest selle protsessi vajalikkuses veendunud pole, aga mis teha, pigem liituda oma äranägemise järgi, kui lasta selleks võõrat tahet peale suruda! Reeglina esitavad ühinemisettepanekuid suuremad haldusüksused väiksematele, viimased kardavad „allaneelamist“ suuremate poolt. Nagu selgus Kõrgessaare valla ühendamisel Kärdla linnaga uueks Hiiu vallaks, on sellist „suure ja väikese Peetri sündroomi“ tõesti põhjust karta.

    Miks mitmed eksperdid ja enamik vallaelanikke ei poolda haldusüksuste liitmist?

    Ilmselt on põhjus selles, et kohalik haldusjuhtimine on Eestis juba ligi 100 aastat toimunud valesti – ühetasandiliselt – ja praegune reformisuund ei paranda seda viga. Väikeste valdade kaotamine – nende liitmine omavahel ja linnadega – ju nihutab juhtimise kogukondadest kaugemale ja suurendab ääremaastumist äärmuseni.

    Kuidas siis tegelikult tuleks haldusreformi teostada?

    Minu üleskutse on juba toodud käesoleva kirjutise pealkirjas: haldusreformi käigus tuleb valdu lõimida, mitte liita! Kohalik haldamine on vaja muuta kahetasandiliseks: valla juhtimistasandile on ometi kord tarvis juurde luua maakonna tasand. Esimesel, valla haldustasandil jääksid edasi tegutsema vallakogu ja vallavalitsus, kuid reformi käigus moodustaksid vallajuhid senise riikliku maavalitsuse aemele maakonnakogu ja uut tüüpi maakonnavalitsuse, mis realiseeriksid võimude lahususe ja ühtsuse demokraatiaprintsiipi teisel, regionaalsel – maakonna – haldustasandil. Kuna maakonnakogu looksid vallakogude esimehed ja maakonnavalitsuse vallavanemad, siis võiks samade juhtide mõlemal tasandil tegutsemise tõttu rääkida ka poolteisetasandilisest kohalikust haldamisest. Vallajuhid säilitaksid lokaaltasandi ülesanded, kuid saaksid juurde regionaaltasandi ülesandeid, mida lahendaksid kõik maakonna haldusüksused maakonnakogudes ja maakonnavalitsustes ühiselt. Spetsialistidest jääksid vallatasandil tööle vaid lokaalülesandeid täitvad ametnikud, regionaalülesandeid teostavad spetsialistid koondataks keskusse – maakonnakogude ja maakonnavalitsuste juurde. Selle mudeli alusel saab lahendada ka linnade, isegi pealinna haldamise probleeme: maakonnakogusse kuuluksid ka vastavas maakonnas asuvate linnakogude esimehed ja uutmoodi maakonnavalitsustesse kaasataks linnapead. Kahe- või poolteise-tasandilise kohaliku haldamise süsteemi korral pole vaja otsida abi külavanematelt ja osavaldadelt ega kavandada ebamääraseid maakondlikke „ühendasutusi“. Sellise haldussüsteemi loomist soosib ka 1992. a vastu õetud EV põhiseadus, mille paragrahv 159 järgi on kohalikel halduskeskustel õigus moodustada teiste üksustega liite ja ühisasutusi. Pealegi on 1993. a avaldatud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) paragrahvis 69 juttu maa(voli)kogudest.

    Maakonnakogude ja uut tüüpi maakonnavalitsuste rajamise käigus võiks optimeerida ka maakondade suurust ja arvu, ühendades näiteks Võrumaad Põlva- ja Valgamaaga, Tartumaad Jõgevamaaga, Lääne-Virumaad Ida-Virumaaga, Järvamaad Raplamaaga ning Läänemaad Hiiu- ja Saaremaaga. Sellesuunalise ettepaneku on teinud ka ajakirjanik Priit Simson (Eesti Päevaleht 31.07.2015).

    Õigesti korraldatud haldusreform saaks aluseks terviklikult riigireformile!

    Keskmise haldusjuhtimise tasandi sisseseadmine võimaldaks edukalt korraldada ka laiemat riigireformi. Maakonnakogude esimehed ja maakonnavanemad võiksid moodustada nn Regionaalkogu ja Regionaalvalitsuse , mis saaksid alamkodadeks tulevasele kahekojalisele Parlamendile ja kahekojalisele Valitsuskojale, milles senised Riigikogu ja Riigivalitsus hakkaksid täitma ülemkoja rolli. Kahekojalise Parlamendi rajamist Eestisse on soovitanud ka reformierakondlased Siim Kallas (Eesti Ekspress 24.08.2014) ja Rait Maruste (Eesti Päevaleht 14.10.2014). Nn peibutuspartluse vältimiseks tuleks vallakogude ja Riigikogu liikmed ning ka EV president valida ühendvalimistel – eesti kodakondsusega valijate poolt

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *