Kivirähk presidendiks
Leidsin ennast seismas keset suurt merd kaljunuki pealt peas kumisemas lauluviis „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa! …“. Silmapiiril ei paistnud midagi ega kedagi. Aeg-ajalt tõusid veest käed, sellised viisakad ametnikukäed, hoidmas mingeid mappe kirjadega eurodirektiiv, määrus, jms. Tõusid ja vajusid tagasi vette. „Selge“, tabas mind äkiline mõttesähvatus, „ma olen bürokraatiameres! Ainuke võimalus sellest hädast pääseda on leida vaim. Selline kes mind õhku tõstaks ja viiks kindlale pinnale kus ma ennast turvaliselt tunneks ja ametnike haardest pääseks.“ Kükitasin seal kaljunukil ja ootasin pääsemist. Seda aga ei tulnud ega tulnud.
Lõpuks ärkasin, külm higi otsa ees. „Mida kuradit see unenägu tähendas“, käis peast läbi. Hommikukohvi juues ja uudiseid uurides sain aga aru – Eestile on leitud järjekordne president, perenimes „kalju“ ise igati karastatud eurobürokraat. Seda, et Eestile bürokraadid meeldivad, nägime me juba eelmisel nädalavahetusel. Presidendiks tahtsid saada nõukaaegne nomenklatuur Kallase, Helme ja Kaljuranna näol. Ning kaasaegne bürokraat Jõksi näol. Erandina ehk partei-broiler Reps kuid kuulates tema haridusteemalisi heietusi saavad kõik aru, et ka see broiler on hakanud bürokratiseeruma. Keerulisem teema on aga see, et presidendiks tahab saada järjekordne „Kalju…“! Aru ma ei saa mis seosed on eestlastel „kaljuga“. Elame ju pigem madalmaal – metsane, soine ja vesine teine. Loogilisem oleks meie puhul mõni puine nimi! Kas „kalju“ seetõttu, et meil on kõva käe igatsus? 700 aastat orjapõlve võis meile muidugi geneetilise „Stockholmi sündroomi“ tekitada. Mõni ülikool võiks võtta ja selle „kaljunduse“ lahti arutada, minu pea sellele vastust ei leia. Mis iganes! Järjekordne president on välja pakutud, selline kivine bürokraat. Kuid mida pole on päästev ja innustav vaim!
Kas me oleme tõesti vaimust vaeseks jäänud samas kui meil on isamaaliselt mõtlevaid kirjanikke ja näitlejaid jalaga segada. Näiteks Hargla, või Mutt, või veelgi parem – Kivirähk! Kesse on meitel jumalale ligidamal kui Andrus Kivirähk kes jumala sõnad lihtrahvale aeg-ajalt seitungisse paneb. Kesse tunneb orjapõlve paremini kui Rehepapp. Kas keegi tunneb elu õiges Eesti Vabariigis ja teab selle hukkumisest rohkem kui Ivan Orav. Kesse on oma ussisõnadega kõikidele konnasööjatele naha vahele pugenud – ikke tema. Ja kesse teine veel meie poliitikute tänaseid tegevuse lahkab ning seitungisse pilaposti paneb? Ikka tema. Oma kõned ta kirjutab ise ja Kristjani saab pensionile saata. Mäherdune kokkuhoid! Me saaksime vaimu ja vabaneksime bürokraatiast. Eestlaste „kalju“ lembus saab küll natuke purustamise käigus kannatada kuid samas on meil seda kivirähku randades leida küll ja küll. Seega nõuan, et Andrus Kivirähk saaks presidendiks!
