Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

6

Maamõttest

Jaan Leetsar 2006

Eesti Klubi liige

Eestlastele on läbi aegade olnud pühad kaks sõna – emakeel ja isamaa. Emakeele õpime selgeks esimese asjana ja see jääb meile kogu eluks. Emakeelt pole võimalik müüa. Seevastu isamaad küll!

Ajaloolane Peeter Tarvel kirjutas 1919. aastal artikli «Mõisnikuseisuse matusepäevaks». Tarvel kirjeldab 1918. aasta lõpus pealtnähtud seika: „Üks mõisnik oli parajasti ühte väikesesse maakonnalinna sõitnud ja lugenud uulitsanurgal Eesti Ajutise Valitsuse teadaannet mõisamaade natsionaliseerimise ja talunikele jaotamise kohta. Tarveli sõnade järgi: «Loeb, loeb, astub siis, põlgliktige ilme näol, jälle kalessi ja sõnab kutsarile läbi hammaste: «Noh, Jaan, nüüd vist küll meie laul on lauldud». Tunnistan otsekohe, et mul seda nähes nagu mingi rõõmutuksatus kehast läbi käis. Kui juba mõisnik ise oma asja kadunuks loeb ja käed rüppe laseb, siis on ikka tõepoolest Eesti iseseisvusega tõsi taga.»

Meenutame, et alanud oli Vabadussõda. 12.11.1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus luua regulaarväe. 24.11.1918 kuulutati välja sundmobilisatsioon. Oodatud 25 000 mehe asemel tuli kokku 12 000. Ja neilgi ei olnud tahtmist Eesti Vabariigi eest võidelda. Viru rindele saadetud 2500 mehest deserteeris koos neile väljajagatud relvadega 1500. Mobiliseeritud 12 000 mehest pages metsa pool. Isegi sundmobilisatsioon kukkus armetult läbi. Aatelisi vabatahtlikke tuli kokku väga vähe.

Olukord oli enam kui kriitiline. Punaväe pealetung ähvardas kukutada Eesti Vabariigi. Kuidas panna eestlased huvituma sõjaväkke minekust? Kui isegi sundmobilisatsioon äpardus, tuli kiirelt leida teisi teid. 1918 lõpus võttis Ajutine Valitsus vastu Vändra taluniku Theodor Pooli ettepanekul vastu pretsedenditu otsuse: anda mõisamaade arvel tasuta maad neile, kes võitluses vaenlase vastu erilist vahvust üles näitavad. Seda teadet Tarveli nähtud mõisnik posti pealt ilmselt lugeski.

Lubades sõjaväkke astuvatele talunikele maad ja vabanemist mõisnike ikkest, käivitus Eestis massiline mobilisatsioon. 16.02.1919 oli mobiliseerituid 24 738 ja 25. maiks juba 74 506 meest. Oktoobris 1919 oli sõjaväe toidul üle 81 300 inimese ja sõja lõpus juba üle 110 000. Taluperenaised ajasid redust välja kõik oma mehed ja pojad. Nad saadeti sõtta koos moona, hobuste ja relvadega. Nad saadeti sõtta mitte aadete ega Vabariigi iseseisvuse eest, vaid neile lubatud MAA nimel. Praegu tuleb tagantjärele imetleda toonaste riigijuhtide tarkust – oskust koondada eesti rahva erahuvi Eesti Vabariiki kindlustavaks ühishuviks. Selline ühistegelik teguviis kindlustas Vabadussõja võidu. Eesti Wabariigi sünni määras maarahva unistus saada pere ja talu rajamiseks MAAD.

Edasi leiab Tarvel, et siis kui mõisnikuseisus on lõplikult likvideeritud, võib ka eesti rahvas täie jõuga anduda loovale, ülesehitavale tööle. «Ja ainult siis võivad ka saksa soost Eesti Vabariigi kodanikud ühevääriliste seltskonnaliikmetena meie keskel takistamatult tööle asuda, kui nad seda ise tahavad. Mitte aga enne! Seepärast pidagem matuseid!».

Kaasaegsetel jääb ainult imetleda Tarveli artiklis väljendatud suurt ja selget poliitilist MAAsõnumit eesti rahvale. Iseseisvust seostati otse MAA omamisega eestlaste poolt. Iseseisva Eesti Wabariigi ja ISAMAA vahel eksisteeris otsene seos. See oligi MAAMÕTE. Eesti Wabariik ei petnud oma rahvast. Järgmistel aastatel likvideeriti 1100 mõisa, mille maad jaotati rohkem kui 50 000 talu vahel.

Selget Maamõtet jätkus kogu järgneva iseseisvusaja jooksul. 22.04.1934 pidas Kaarel Liidak Üliõpilasseltsis Liivika selle 25. aastapäeva puhul tähelepanuväärse ettekande, milles märkis järgmist: «On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom Tagasivõidetud maa ei tohi minna võõraste kätte ega tohi eestlane kunagi tüdida, võõrduda maast, lakata maad austamast. Selleks peab olema meie talu tugev ja terve.»

Meie maamõtte kandjad on läbi aastakümnete pidanud Eesti jaoks tähtsaks MAA ja PERETALU omamist. 1940. aastal oli Eestis 140 000 talu. Need ei olnud pelgalt tootmisele ja kasumi teenimisele orienteeritud pereettevõtted. Talupere peaeesmärk ei ole tootmine ja kasumi teenimine. Talu peetakse selleks, et seal elada ja kasvatada aatelisi, töökaid ning peremehetundega põlvkondi.

1940ndatel tallati porri meie maamõte ja natuke hiljem ka sellel baseeruv eesti talu. Nõukogude invasiooni järel tunnistati pea esimese sammuna MAA üldriiklikuks omandiks ja 1949. aaastal talud kolhoosistati. Hetkega muudeti Eesti rahvas maata rahvaks. Siinkohal jätame vahele Nõukogude aja, kuna siis eestlust kandvat MAAMÕTET polnud ning sellest ei tohtinud ka rääkida.

Tänapäeva Eestis on kõrgema riigivõimu tasandil loodud olukord, kus meie maa ja mets läheb aegapidi, kuid kindlalt uusrikaste ja väliskapitali omandisse. Kümnete tuhandete hektarite kaupa on meie maa läinud näiteks venelastele – ainuüksi Rapla piimatööstuse pankroti kaudu läks 12 endise kolhoosi-sovhoosi maa. Maad on sadade ja tuhandete hektarite kaupa kokku ostnud välismaalased ja juriidilised isikud, mille omanikud on meile teadmata. Saaremaa, Hiiumaa ja Virumaa rannikualad on suures osas rootslaste, soomlaste jt omandis. Küsimus ei ole ühe-kahe maatüki üleminekus – käivitunud on protsess, mille tulemusena saab eestlasest maata mees-moonakas. Euroopas on protsessil ka oma nimi – maa haaramine.

Eestis on tagasi mõisnikud-suurmaaomanikud. Enamasti nad ei ela maal. Need suurettevõtted ei tooda talude moodi eestlust, nad teenivad maad ja odavat veel alles jäänud tööjõudu ära kasutades kasumit. See viiakse maalt välja. Nemad on ka eurotoetuste saamisel esirinnas. Meie maarahvas on muutumas uuesti palgatöölisteks-sulasteks nagu sada aastat tagasi. Lausa avalikult öeldakse, et nii see peabki olema – talunikud müügu maa ja masinad ning mingu palgatöölisteks suurtootjate juurde. Kas Eestimaale tuleb tagasi uus mõisaaeg? Nüüd juba endine Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm on püüdnud sõnumit viia nii Euroopasse kui ka Eesti Valitsusse, kuid tulemusi ei ole. Suurtootjad-mõisnikud ruulivad endiselt. Miks meie poliitikud ometi vait on ja sõna ei võta?

Mis peamine, eestlased on kaotamas seda igiomast eestlast siduvat suhet oma maaga ja riigiga, mis tagab eestluse ja OMA riigi säilimise. Maa üleminekul välismaalastele või suurkapitalile kaotab eestlus pikemas perspektiivis oma isamaal põhineva ürgse elujõu. Ka Kaarel Liidaku öeldust tuleb välja, et kui eesti MAA ei ole eesti põllumehe käes, siis ei püsi ka eestlus.

Kerkib küsimus, kas meil on võimalik üldse enam midagi muuta? Ka ELiga liitudes andsime lubadusi tagada kapitali (sh MAA) vaba liikumine ka tulevikus. Samas on selge, et kapitali vaba liikumine toob Eestisse tagasi mõisasüsteemi ja teeb kokkuvõtteks eestlased jälle orjarahvaks.

Suurima vea tegime nähtavasti 90ndate algul maareformi ideoloogias. Nüüdne maareform ei lähtunud mitte MAA – TALU – EESTLUS − OMA RIIK sümbioossest igisuhtest, vaid tehnokraatlikust ajaloolisest õiglustundest. Selle käigus tagastati konkreetsetele peredele ja nende pärijatele nendelt Nõukogude võimu poolt ära võetud MAA. Poole sajandi jooksul tekkinud muutused omandisuhetes, inimeste elukohtades ja põhitegevustes olid lahutanud kunagised talupered ja nende järeltulijad MAAST – maamõttest siduda rahvas oma maa kaudu oma riigiga. Linnadesse või välismaale elama asunud maaomanikud ja nende sugulased ei hakanud tagastatud maid talu taastamiseks kasutama, vaid tegid oma isamaast ostu-müügi objekti.

Kokkuvõttes oleme nüüdseks kaotanud MAAMÕTTE ka laiemas kontekstis. Me ei ole enam ainult maaomanikud, vaid pole seda enam ka majanduses, sotsiaalsfääris ja poliitikas. Eestlasest on saanud palgatööline esiisade maal. Eesti Vabariik on praegu deklaratiivselt iseseisev ja sõltumatu riik. Kuid kas ta on seda ka tulevikus? Inimene oma talus ei tee tööd palgatöölisena vaid see on omaniku töö. Selleks ongi vaja seadustada TALU ja TALUNIK-OMANIK.

Kui eelkirjeldatud MAAMÕTET eiravad protsessid jätkuvad, oleme loonud kõik eeldused, et kunagi vallandub piltlikult uus MAHTRA SÕDA. Kahjuks on see tänapäeva reaalsus. Lõuna-Aafrika Vabariigis on viimasel viiel aastal tapetud rohkem kui 1500 valget farmerit-mõisnikku. Tapatalgud jätkuvad. Kas see aga peab olema ka Eesti rahva saatus, hakata jälle jõuga vastu oma rahva orjastajatele?

Mõtteainet peaks jaguma?

ArtikkelPoliitika

kolonelHans • november 21, 2016


Previous Post

Next Post

Comments

  1. kolonelHans november 21, 2016 - 10:37 e.l. Reply

    Mati:
    Väga hea ja mõtlemapanev kirjutis Jaan Leetsarelt!

    Minuarust peaksid kõik tänased sõjalised planeerijad lugema seda lauset siit: Nad saadeti sõtta mitte aadete ega Vabariigi iseseisvuse eest, vaid neile lubatud MAA nimel. Riik, mis igapäevaselt on rahva põhivajadused kõrvale lükanud, neid ignoreerinud või jätnud välja selgitamata, on määratud hukule! Ükskõik kuipalju me SKP-st riigikaitsele ei panustaks- kui inimene ei tunne sidet selle riigiga, siis ei hakka ta ka seda kaitsma. Olenemata riigi nimest ja riigijuhtide emakeelest. Ja inimestele ei saa seda ette heita – riigil on mõte ainult siis kui rahvas tunneb reaalset ühisosa selle riigiga. Tühjadest deklaratsioonidest, ilutsevatest paraadidest, eneseimetlejatest ühiskonnategelastest, emakeelest ja Eesti rahva muuseumist jääb ilmselt väheks…

    „Lubades sõjaväkke astuvatele talunikele maad ja vabanemist mõisnike ikkest, käivitus Eestis massiline mobilisatsioon. 16.02.1919 oli mobiliseerituid 24 738 ja 25. maiks juba 74 506 meest. Oktoobris 1919 oli sõjaväe toidul üle 81 300 inimese ja sõja lõpus juba üle 110 000. Taluperenaised ajasid redust välja kõik oma mehed ja pojad. Nad saadeti sõtta koos moona, hobuste ja relvadega. Nad saadeti sõtta mitte aadete ega Vabariigi iseseisvuse eest, vaid neile lubatud MAA nimel. Praegu tuleb tagantjärele imetleda toonaste riigijuhtide tarkust – oskust koondada eesti rahva erahuvi Eesti Vabariiki kindlustavaks ühishuviks. Selline ühistegelik teguviis kindlustas Vabadussõja võidu. Eesti Wabariigi sünni määras maarahva unistus saada pere ja talu rajamiseks MAAD.“

    Lugupidamisega,
    Mati Väärtnõu

  2. kolonelHans november 21, 2016 - 10:38 e.l. Reply

    Tiiu:
    Vabandust, aga on kohutav asi, et rahvas ja ka tema mõtlemisvõimelisem osa ONGI ÄRA HARJUNUD sellega, et kogu riiki juhtivatele ametikohtadele, otsustajate ametikohtadele, täpsemalt, ministrite ametisse, pannakse ikka ja jälle ja järjepidevalt inimesed, kel ei pruugi valdkonnast üldse mingit aimu olla. Kuidas saab valdkonda juhtida inimene, kes seda ei tunne, kas te, lugupeetavad, ütleksite seda mulle? Samas tean, et ka nende nõunikud ei pruugi suurt midagi valdkonnast teada. Ja see asi läheb taas homsest käima. Ime ju, et veel riigina elus oleme.

  3. kolonelHans november 21, 2016 - 10:39 e.l. Reply

    Jaan:
    Lugesin uut koalitsioonilepet. Kahjuks ei leidnud sealt eriti midagi, mis südant soojendaks. Midagi on siin riigis tõsiselt mäda. Aga mida teha ja kuidas käituda? Tundub, et viga on riigi korralduses või siis “suure raha” ülemäärases võimutsemises?

  4. kolonelHans november 21, 2016 - 10:40 e.l. Reply

    Avo-Rein:
    See on muidugi väärt tekst. Iseküsimus on, kuidas leida see motiiv, mis ühendaks rahvast täna?

    Vaatasin kunagi NO-teatri etendust The Rise and Fall of Estonia. See lõpeb üsna süngelt repliigiga rahvast, kes “…tahtis ainult õgida, õgida, õgida …” Tundus üsna lootusetu. Ja kui Kivisildnik hüsteeritseb, et poliitikud on lurjused ja idioodid, sest rahvas on lurjused ja idioodid, siis ongi nõnda, et üks väärib teist. Mida edasi?

  5. kolonelHans november 21, 2016 - 10:41 e.l. Reply

    Mati:
    Motiiv, mis ühendaks rahvast ka täna, on ammu olemas meie põhiseaduses: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,
    mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“

    Millal me seda preambulis toodut täitma hakkame? Kas 25 aastat hoovõtuks ei ole mitte liiga kaua? Siiani ei ole veel arutelugi avatud, mida peaks tegema, et Preambulis toodu ka tegelikkuseks saaks. Igaüks küll on kiskunud tekki omast nurgast ja oma subjektiivse arusaama kohaselt, kuid ühtset terviknägemust, kus keskmeks on Eesti rahvas, pole kujundatud. Jaak Uibu on seda trummi tagunud pea samakaua kui on olnud teine Eesti Vabariik. 1999.a. on koostatud põhjalik kokkuvõte, milles ettepanekud alates lk. 39: http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:10146/22998/page/39. Millal hakatakse neid ettepanekuid analüüsima? MIKS SEDA SIIANI EI OLE TEHTUD?

    Meil on ka selles meililistis mitmed nimed, kes on üsna kaua erinevatel aegadel tüürijuures olnud. Ilukõnesid oleme kuulama pidanud küll, aga miks ei ole Eesti rahvaga seonduvat ülimaks seatud? Nüüd oleks vastutuse võtmise aeg ja tahaks kuulda, mis on kosta neil inimestel! Sellest algab tee paranemiseni- vastutusest nii tehtu kui tegematajäetu eest!

  6. kolonelHans november 21, 2016 - 10:42 e.l. Reply

    Linnar:
    Imetlusväärne! Küll teile meeldib jahvatada! Aga idamaa vanasõna ütleb: karju kui palju tahes “Halvaa!”, “Halvaa!” – ei suu sellest magusamaks saa! Naudin teie keeleviljakust.
    Igaüht austades
    Linnar Priimägi

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *