Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

5

Eesti rahvuse kestmisest

Ivar Raig, Eesti Klubi liige

Kõne konverentsil „EESTI RAHVUSE KESTMISEST”. Tallinnas, Kohtu 6, 19. novembril 2016

Austatud Tallinna Teadlaste Maja juhid ja liikmed, kõik kuulajad!

Minu sõnavõtt koosneb kahest osast.

Esimeses osas räägin Ülo Kaevatsi rollist Eesti taasisesesisvumise ideoloogia väljatöötamisel.

Teises osas püüan esitada arvamuse Eesti rahvusliku ideoloogia tänapäeva seisust ja selle edasiarendamise vajadusest sellisena nagu seda oleks tõenäoliselt toetaka ka Ülo, sest meie vaated paljudes Eesti arengu küsimustes on olnud sarnased.

Ülo Kaevatsit võib pidada paljuski Eesti taasiseseisvumise ideoloogia väljatöötajaks. Ta valiti Rahvarinde asutaval kongressil 2. oktoobril 1988.a. selle programmitoimkonna esimeheks, kelle ülesandeks oli vastutada Eesti kõige suurema rahvaliikumise programmdokumentide koostamine ja mitmesuguste kirjalike poliitiliste seisukohavõttude operatiivne esitamine ning levitamine. Viimast tuli teha sageli vaenuliku ja konflikte provotseeriva venekeelse publiku ees. Ülo ise kirjutas ühes oma peamises vähestest taasisesesisvumisaega meenutavas ja üldistavas kirjutises ”Kui Eesti oli maailmas suur” (ilmus 2013) ”et neid (programme ja kõnesid) kirjutada ja/või nende kirjutamist juhtida, osalesin ma loomulikult paljudes parimaid mõtlejaid kaasanud aruteludes, värskelt sündinud demokraatlikes mõttekodades”

Ülo hindas väga kõrgelt loominguliste liitude juhatuste ühispleenumit 1. ja 2. aprillil 1988 Toompea lossis, kus ”sõnastati rahvusliku vabadusliikumise kesksed ideed: nõuti režiiomi kuritegude avalikustamist, inimeste poliitiliste õiguste laiendamist, eestlaste rahvuslike õiguste austamist, vanameelse juhtkonna tagasiastumist, suhtlemise võimalusi vaba maailmaga jms”.

Ülo Kaevatsi teeneks võib pidada loomeliitude ühispleenumil tõstatatud ülessannete ja nõudmiste pööramist selliseks poliitiliseks võitlusprogrammiks, mida oli võimalik ka reaalselt ellu viia. Ülo targal, tasakaalukal ja rahulikul juhtimisel koostati Rahvarinde alusdokument (Harta) ja esimene programm. Nende dokumentide alusel kujunes Eestimaa Rahvarindest Nõukogude Liidu esimene mittekommunistlik ametlikult registreeritud opositsiooniline poliitiline liikumine, millel oli ka valimistel kandidaatide ülesseadmise õigus. Ü. Kaevats kirjutas: ”Rahvarinne vastandas end selgelt EKP ja Moskva nomenklatuurile, KGB-le, sõjaväele ja talle vasturinnaks kujunenud impeeriumimeelsele Interliikumisele. Rahvarinde Hartas fikseeritud kõiki liitlasi kaasava, ent liikumise sõltumatuse põhimõte omandas vana poliitilise süsteemi poliitilises lammutamises määratu jõu”…. ”Rahvarindel ei ole ühtegi organisatsiooni ega asutusega alluvusvahekorda. Selline tollasesse konteksti diplomaatiliselt sobitatud ja rahva toetuse jõuga kindlustatud vägivallatu laastamistöö tähendas tegelikkuses EKP kartelli lõhenemist ja lõpu algust”. Ülo Kaevats oli hästi kursis ka riigiõigusega, Eesti isesesisvuse taastamise kahe teega – de jure ja de facto. Kaevats kirjutas õieti, et Rahvarinde valitud ”de facto” isesesisvuse taastamise tee oli küll taktikaliselt üks samm tagasi puhtal ”de jure” teel, ent üheksa sammu edasi impeeriumi lammutamise maailmaajaloolisel strateegiateel”. Seega oli Ülo Kaevats nii ideoloog strateeg kui ka kohalikke võimalusi kainelt arvestanud poliitik taktik.

Ülo ülalnimetatud viimast olulist kirjutist võib pidada ka tema poliitiliseks testamendiks. Ta ütleb: ”Teadusfilosoofina ma tean, et iseseisvuse taastamise käsitlemine räigelt antikommunistlikus paradigmas, antihistoristlikult, teleoloogiliselt ja rahvusromantiliselt suudab tabada vaid murdosa mitmekihilisest tõest. Vaadanud seda, kuidas eksistentsiaalse murdeperioodi sündmusi ja arenguloogikat esindavad nt Mart Laar ja Lauri Vahtre, siis nende kunagise õppejõuna olen ma moraalselt lausa kohustatud kordama, et väheviljaka politiseeritud eelhäälestuse baasilt ei saa ausat ja professionaalselt kvaliteetset ajalookäsitlust”. Ta vaidleb Mart Laariga, kes on väitnud, et rahvuslus on alati olnud vähemuse projekt. ”Kui aga rahvuslust mõista avara ja avatud identiteediprotsessina, siis Balti tee (kett – I.R.) oli kindlasti siinsete põlisrahvaste absoluutse enamuse vägagi rahvuslik projekt.

Ülo Kaevatsi lähemad kaasvõitlejad Rein Ruutsoo, Mati Hint ja Rein Veidemann hindavad teda   eelkõige kui tasakaalukat ja juurdlevat teadusfilosoofi ning selle kõrval kui kauaaegset Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja asetäitjat ning taasisesesivunud Eesti esimese valitsuse riigisekretäri.

Teda iseloomustatakse kui rahvaliikumise mastimändi, sügava õiglustundega mõtlejat, õpetlast ja riigimeest (R. Veidemann), Eesti patriooti selle kõige kaasaegsemas, demokraatlikumas tähendus, kelle viimane kirjatöö on üdini aus ja läbi oma elu eestimeelse inimese karje, palve, et ei sünniks uut, nüüd juba vaba Eestit kahjustavat ebaõiglust (R. Ruutsoo). Mati Hint meenutab Ülot kui huvitavat reisikaaslast Rahvarinde pikal bussireisil läbi Euroopa Pariisi Euroopa Julgeoleku ja Koostöö tippkohtumisele 1990.a. Rahvarinde juht Edgar Savisaar pole tegemistele oma kirjutistes suurt tähelepanu Ülo Kaevatsile pööranud, kuid ta on heitnud talle ette tema liitumist mõõdukate ja sotsiaaldemokraatidega ning kunagist ennustust ”Sotsiaaldemokraatia baas Eestis peaks laienema. Eriti pärast seda, kui paremale suundumise laine on peatunud ja tagasi veerema hakanud”.

Lisan, et minu koostöö Üloga on olnud igati viljakas ja usaldusväärne nii Mõõdukate valimisliidu programmi ja Mart Laari esimese valitsuskoalitsiooni lepingu ning paljude poliitikate väljatöötamisel ja elluviimisel (eelkõige omandiõiguste taastamise, erastamise, omandi-, maa- ja põllumajandusreformi väljatöötamisel), aga ka TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudis (Ülo oli filosoofia õppetooli juhataja ja rektor Andres Keevalliku nõunik) ning ülikooli esindamisel Eesti ülikoolide ja Balti tehnikaülikoolide spartakiaadidel, kus Ülo mängis lauatennist.

 

Kultuure, ideoloogiaid ja poliitilisi voolusid võib klassifitseerida mitmeti, sellel põhjalikumalt peatumata väidan, et rahvuslik ideoloogia on üks nendest, mis eristub või kohati isegi vastandub liberaalsele, kristlikule, sotsialistlikule, kommunistlikule või mistahes teisele ideoloogiale. Kuid ka rahvuslik ideoloogia vajab edasiarendamist, tema esindajad peavad olema võimelised seda kaitsma kõigi teiste ideoloogiate esindajate kriitika ja rünnakute eest.

See tähendab, et ka rahvuslased Eestis peavad end pidevalt arendama, märkama muutusi Euroopas ja maailmas. Ükski rahvusriik ei saa maailma globaliseerumise tingimustes sulguda, kuid ta ei pea olema ka täiesti avatud kõikvõimalike moodsate tormituulte ja mõjutuste suhtes. On vaja aru saada, et mitmed eluvaldkonnad, eriti rahanduses ja majanduses muutuvad järjest ühetaolisemaks, kuid sellest hoolimata rahvused jäävad ning ka rahvusriikide teke on jätkunud. ÜRO-s pole kunagi varem olnud nii palju liikmesriike kui on praegu – 193 ning ka vanas Euroopas on rahvusriike rohkem kui kunagi varem, kusjuures kasv jätkub. Ma pean silmas arenguid Suurbritannias, Hispaanias ja isegi Belgias. Sellepärast peame ka meie, eestlased, arendama rahvuslikku ideoloogiat, rahvuspoliitikat, rahvuskultuuri ja rahvusriiki ning seisma vastu mistahes katsetele seda ideoloogiliselt ja tegelikus praktilises elus nõrgestada või allutada isegi mõne kujuneva föderaalriigi õigusele. Ning siin pole palju ruumi järeleandmistele ja multikultuursetele kompromissidele, sest Eesti rahva kiire kahanemine ja vananemine, paljude (eeskätt noorte) väljaränne, ettevõtjate tugevnev immigratsioonisurve ning inglise keele muutumine üldkasutatavaks viivad praeguste tendentside jätkudes olukorrani, ”kus saja aasta pärast Tallinnas enam Eesti keelt ei räägita” seda kõneldakse vast veel vaid Võrumaal ja Kihnus”, nagu on ennustanud TÜ eesti keele professor Martin Ehala. Sellepärast peame rahvuse püsimise meetmeid välja töötama praegu, sest varsti võib olla juba hilja. Vägivallatus rahvusluses pole midagi taunimisväärset, see on iga rahvusriigi loomulik asi, eestlaste puhul aga isegi ellujäämise küsimus.

Niisiis, Ülo Kaevats oli üks Eesti taasiseseisvumise peaideolooge. Kuid kes on Eesti kaasegse rahvusriigi arendamise ideoloogid? On mõtlemapanev, et juba 25 taasiseseisvusaasta jooksul pole õnnestunud välja töötada uut terviklikku Eesti rahvuslikku ideoloogiat ning seetõttu otsime ikka ja jälle tuge Oskar Looritsast, Kaarel Liidakust, Karl Robert Jakobsonist ja Anton Hansen Tammsaarest.

Nõustun eestluse ideoloogia ühe enim viidatud autori Oskar Looritsa väitega , et ”Eestlust pole päästnud hukkumisest üksikute rahvuskangelaste vägiteod, vaid kogu rahva murdumatu meelekindlus”. See meelekindlus on avaldunud nii järjepidevates laulu- ja tantsupidudes kui ka Rahvarindes ja Eesti Komiteede liikumises, Balti ketis, fosforiidisõjas ja muudes rahvuslikes üritustes. Teisalt on aga Loorits ettenägevalt ka väitnud, et ”Eesti rahva Ahhilleuse kannaks ei ole mitte ”õnnetu konjunktuur” ega ”neetud olud”, milledest on ikka üle saadud, ”vaid just meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule väärikaks kujundada”. Seda kinnitavad paraku nii hiljutised presidendi valimised, korruptsioon praamitehingutes, Tallinna linnavalitsuses, elamislubade ja tööviisadega kaubelnud küüniliste ärimeeste jõudmine kõrgetele positsioonidele IRL-is jne.

 

Ma kahjuks ei oska öelda (loodan, et keegi siinviibijatest siiki oskab), keda Eesti tänastest juhtidest saaks oma vaimse pärandi poolest võrrelda ülalnimetetutega. Seda on liiga vähe, et me tuletame meelde rahvusliku ideoloogia suurkujude seisukohti ja räägime vajadusest piiritleda rahvuse jätkusuutliku arengu seisukohast olulisemad valdkonnad – julgeolek, rahvastiku juurdekasv, eesti keele kaitse ja arendamine, pärimuskultuuri säilitamine jms. Mitmetes viimase aja raamatutes ja artiklites võib leida uue rahvusliku ideoloogia kandvaid elemente või läbimõeldud ettepanekuid eestluse elujõu jätkusuutlikuks arendamiseks. Täna siin saalis on enamus nendest esindatud. Lisaks veel rahvastikuteadlase Ene Tiit, luuletaja Hando Runnel, folklorist Ingrid Rüütel, majandusteadlane Jaan Leetsar, politoloog Rein Taagepera, jurist Lauri Mälksoo, arstid Jaak Uibu ja Jüri Ennetining koduloolane Valter Haamer. Kuid kaasaegset terviklikku pilti eestluse elujõust ja jätkusuutliku arengu tagamise süsteemsetest meetmetest Eestis riigi, omavalitsuste ja kodanike tasemel meil ikka pole. Sellepärast kutsungi kõiki rahvuslasi, eelkõige aga sotsiaalteadlasi, Tallinna Teadlaste Maja liikmeid ja Eesti Rahva Muuseumi töötajaid, kellede jaoks võiks see olla oluliseks osaks nende põhitööst, välja töötama uut kaasaegset eestluse arendamise ideoloogiat ja selle elluviimise rakenduskava.

Eesti Rahva Muuseum võiks koostöös teiste riiklike rahvuslike institutsioonidega (Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Eesti Kultuurkapital) ning avalike ja erainstitutsioonidega (Tallinna Teadlaste Maja, Aadu Luukase Fond, Eesti Klubi, Eesti Rahvusliku Arengu Fond jt.) korraldada suurüritusi nagu näiteks Eestluse Tuleviku Konvent, Eestluse Elujõu Kongress, Eesti Rahvusliku Arengu Foorum vms. eesmärgiga arutada uut rahvuslikku ideoloogiat, laiendada rahvuslike liikumiste kandepinda Eestis ja püüda saavutada nende suurem kaal erinevate valitsuspoliitikatete kujundamisel Eestis.

 

Tänaseks on Eesti riik ja rahvas andnud suure osa oma suveräänsusest ära rahvusvahelistele organistasioonidele, jõudnud isegi kõige rohkem rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluvaks riigiks Põhja-Euroopas, seda lootuses, et see tagab riigi kaitse ja rahva suurema heaolu. Kuid suveräänsuste loovutamine rahvusvahelistele organisatsioonidega on toonud kaasa üha rohkem ka soovimatuid tagajärgi. Sellepärast on aeg kriitiliselt üle vaadata paljud senised integratsioonisaavutused ning pöörduda uuesti tagasi iseseisva rahvusriigi idee ja aadete poole.

Uus rahvuslik ideoloogia peab olema midagi sellist, mis köidab ja erutab inimesi ning kutsub neid kokku uusi ideid arutama, midagi sellist nagu oli IME programm ja IME- Foorumid.

Rahvusliku ideoloogia rakenduskava peaks sisaldama meetmeid loomuliku iibe suurendamiseks, rahvusliku majanduse tugevdamiseks ja rahvustunde suurendamiseks, aga ka rahvusliku taristu arendamiseks, sealhulgas Rail Balticu trassivaliku. Riik peaks toetama mitmessuguste ühistute asutamist, ettevõtete tagasiostmist Eesti riigi ja kodanike omandusse, kodanikele tasuta riigi maa ja kinnisvara eraldamist teatud tingimustel jms.

Lõpetuseks, kui me ikka tahame kaasaegset – iseendaks jäävat rahvusriiki, mitte aga rahvusvaheliste organistsioonide halli ripatsriiki, siis peame võimalikult täpselt vastama ka küsimusele, mis see on, mis tagab meie iseendaks jäämise, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade? Lisaks on vaja tõmmata piirid, punased jooned ette nendele sammudele, mis meid lahustab, viib iseseisvuse ja sõltumatuse kaotamiseni või rahvusriigi pöördumatu hävimiseni.

 

Kasutatud kirjandus:

  1. Kaevats Ülo. Kui Eesti oli maailmas suur. Meie vabaduse mitu nägu. Lähiajaloost, selle uurimisest ja kajastamisest. Koostanud ja toimetanud Lehte Hainsalu ja Rein Järlik. MTÜ 20.augusti Klubi.Tartu, 2013, lk.229-250.
  2. Rein Ruutsoo. Meenutades Ülo Kaevatsit (1947-2015). Olid alles ajad. Taasisesesisvunud Eesti Vabariik 25. Rahvarinde Muuseumi Toimetised 2. Tallinn, 2016, lk. 312-317.
  3. Rein Veidemann. Järelhüüe: Rahvarinde ideoloogi lahkumine. Postimees, 31. jaanuar 2015
  4. Kaevats Ülo. Vikipeedia
Poliitika

kolonelHans • november 21, 2016


Previous Post

Next Post

Comments

  1. kolonelHans november 21, 2016 - 10:52 e.l. Reply

    Aare:
    tahaks kangesti arutelu analüütilisemale rajale suunata :), sest .. teater ja ilukirjandus võivad küll hästi/piltlikult olukorra kokku võtta, hinge väestada jm, kuid lahenduste leidmise suunas liikumine 1+3+7 aasta perspektiivis on üksnes kaunite kunstide abil keerukam, kui mitte võimatu (:)..

    Seega > poliitika analüüsi tsükkel algab probleemide analüüsist/eristamisest nagu tahus haiguste ravi täpsest diagnoosist >

    > Ülol Vooglaiul oli-on üksikasjaline probleemi- ja lahenduskategooriate liigitus, mida saab teiste klassikutega täiendada, sh kas probleem on … moraalne, teaduslik, kultuuriline/hariduslik, poliitiline, administratiivne, majanduslik, eelarveline, sotsiaalne, kommunikatiivne, tehnoloogiline, õiguslik, vms…? ((iga poliitilise probleemi lahendus ei ole uue seaduse tegemine ja/või täiendav riigieelarve eraldis e raha))

    Kui probleemid ja võimalikud lahendusvaraiandid on läbi räägitud, siis on poliitikatsüklis aeg mõõdetavate väljund-, tulemus- ja mõjueesmärkide peale mõelda..
    Vähem kui 3 aasta peale tehtud koalitsioonileppes on hulk väljundeesmärke et saaks raporteerida “Tehtud!”, nii lühikese aja peale on tulemuseesmärke* on vähe (*tulemus = mõõdetav kasu poliitika sihtrühmadele teadmistes, hariduses, sissetulekutes, transporditeenustes, põllumajanduse kriisitoetustes jne)…

  2. kolonelHans november 21, 2016 - 10:53 e.l. Reply

    Tõnu:
    Mingi rahvaalgatus oleks muidugi mõeldav, kuid see peaks välja nägema midagi intelligentsipartei asutamise moodi. Aga praegu, suurte segaduste ja uuenduste ajal peaksime suruma nii valitud kui määratud rahvaasemikele iga seaduse, seadusmuudatuse, koalitsioonikokkuleppe vastuvõtmise eel peale arutelu ja vastuse küsimusele, mida see annab igale inimesele eraldi, mitte kogukomplektis „rahvale“, mida on kerge demagoogiaga looritada.
    Kasvõi näide lubadusest parandada vaesema elanikkonna elujärge ja kulutada üksikuks jäänud 75-80 tuhande vanuri elujärje parandamiseks (oli vist) 8-9 miljonit eurot aastas. Suur summa ja ilus küll, aga iga selline toetatu hakkab saama u 115 € aastas, mis päevade peale jagatult teeb 35 eurosenti. Nädalas saad juua tassi kohvi üksinduse leevendamiseks. Ja see pole enam ilus isegi nalja jaoks mitte. .Paljudes maades kingitakse vanuritele jõulukalkun või –hani. See on vähemalt kingitus ja ka toetus linnufarmeritele. Selline „suurelt mõtlemise“ loosung, mille taga pole analüüsi, mida see või teine seadusmuudatus „väikselt mõtlemise“ kontekstis võib tähendada, tuleb esimese asjana ära lõpetada. Suur osa neist kõrgete lagedega tubadesse valituist olid eelmises elus ise ju ka „väikeselt mõtlevad“ ja oma rahakotiga arvestavad inimesed. Ehk pole kõigil veel ära ununenud.

    Presidendil ei saa tõepoolest olla oma institutsioonijärgset võimalust RB ümber toimuvat ei kiita ega hukka mõista. Mina tema asemel, nähes, kui suur ja autoriteetne seltskond seda vastust ootab, paneksin selle küsimuse rahvahääletusele. Presidendil ju selline õigus peaks olema.

  3. kolonelHans november 21, 2016 - 10:54 e.l. Reply

    Priit:
    Jah, sümpaatne seisukoht on Tõnul. Sedasama meelt olles toetan, va arvatud hüpotees, et President on võimetu me riigi hukatuses allaheitlikuna vastutegevuseks midagigi ette võtma. Vaid ainult sõgedad ja obskurandid ei suuda näha Presidendi võimalusi ühiskonna heaoleku ja tervise, ellujäämise garandina.

  4. kolonelHans november 21, 2016 - 10:55 e.l. Reply

    Enn:
    Tervist armas rahvas – siit Läänemere äärsest ravimuda maavaraks pidavast linnast,
    Loen ka huviga Mati kirjutisi ja ka teisi, Jaan Leetsaare oma kajastas sügavamalt olemasolevat probleemi maaeluga seoses. Mida teha, kui uus valitsus ei plaani mingeid suuri muutusi Eesti elus, tahtmata tekitada tormiveeklaasis või kohvikannus, oleneb kust poolt vaadata – kus uus valitsus ei sea strateegilisi sihte, vaid klopsib jätkuvalt kokku sellise üllitise, millest tuleks ammuilma loobuda: koalitsioonileping. Selline asi on eos määratud riiki stagnatsiooni viima, sest keskmise inimese huvidele vastav koalitsioonileping teebki asju keskmiselt, ehk mitte hästi.
    MIda aga tegelikkuses tuleks teha Eesti elu edendamiseks? Lihtne, kuid keeruline küsimus.
    Püüaksin sõnastada vastust nii, nagu mina seda näen poliitikast kauge inimesena (ei kuulu erakondadesse):
    1. Maaelu ümberkorraldamise strateegia tuleb vastu võtta – luues maksuvaba toimimisvõimaluse neile talunikele, kes asuvad alles looma oma tootmisüksust ja ka neile, kes elavad hobitalunikena. Starditalu peaks saama 10 aastat maksuvabastust, ei vähem. Elulaaditalu oleks samuti maksudest vabastatud – inimesed tuleks rohkem maale elama ja panustaks kohalikku ellu aina enam, kui neil lubatakse ehitada üles oma jõukust, ilma, et peaks sellest pidevalt midagi ära andma “riigile”, kes ise ei panustagi maaelu edenemisse, vaid tühjendab edukalt külasid ja märgib ühinemistega perspektiivituteks neid alasid ja külasid, mis juba 1970tel olid märgitud ENSVs perspektiivituteks küladeks. Midagi mõtteviisis ei ole muutunud.
    2. Noortele peredele tuleb võimaldada pikaajalist krediiti maaostuks väljaspoole Harju- ja Tartumaad, sellele majapidamise rajamiseks/ehitamiseks ja iga sündinud lapse pealt tuleks kustutada 1/4 kredeiidi tagasimaksusummast. Intresse sellele krediidile ei tohiks seada. See oleks riigi panus maaelu taastamiseks.
    3. Kogu uuem ettevõtlus tuleks EASi ja mõne uue institutsiooni kaudu suunata piirangute abiga Harjumaalt (Tallinnast) ja Tartumaalt (Tartust) eemale, hajutada mööda Eestit laiali. Tallinna ja Tartu alustavad ettevõtted peaksid saama vaid 30% neist võimalustest, mis mujal alustavad ettevõtted ja tegevust ei tohiks hiljem üle kanda pealinna. Iseasi on toodete müümine või teenuste müük, kuid ka selles ei peaks olema teravik suunatud pealinna, vaid pigem eksporditurule.
    4. Taastamisele läheb terve Venemaa turule suunatud tegevuste pakett, EList möödamineku julgusega – Venemaaga tuleb taastada normaalsed suhted nii, et selleks EI seataks mingeid tingimusi peale rahuliku kooseksisteerimise ja mõlemapoolsete sõjajõudude piirialadelt eemaletõmbamise ja vaenuliku retoorika lõpetamise.
    5. Riik peab koostama 100% uue energiaarengukava, kus pearõhk asetatakse põlevkivienergeetikalt kõrvale, jättes põlevkivi väärindajate hoolde, kes sellest toodavad väärtuslikke saadusi, mitte ei põleta sedsa kateldes elektri saamiseks. Uues energiaarengukavas peaks energiasõltumatus olema seotud tingimusteta eraisikute/majapidamiste riigist sõltumatuse taseme loomiseks, kus iga majapidamine saaks riigi poolt tasuta või pikaajalise tagasimaksega seadmed energia tootmiseks oma majapidamise jaoks (koos valikutega võrku müümiseks või mittemüümiseks). TUgevalt tuleks hakata panustama innovaatiliste energialahenduste turuletoomisse, nagu USAs on teinud Tesla kompanii oma energialahenduste ja päikeseenergia katustega ja nagu on paljud teised arendajad suutnud välja töötada taastuvenergia lahendusi Indias, Venemaal, Saksamaal, Hiinas ja mujal.
    6. Pangandus tuleb allutada totaalselt tarbijakesksetele alustele, maksustades 25%se tulumaksuga kõik riigist väljaviidavad summad (vaatamata nende iseloomule – olgu tegu siis emafirmale laenamisega vms). Tuleb hakata soodustama omamaiseid ühistupanku palju suuremas mahus, luues neile paremaid eelistingimusi 25%sest maksust maksustamisest vabastamisega esimese 10 aasta jooksul. Samas peaks nende käive ringlema peamiselt (90%) Eesti turul.
    7. Ülikoolides tuleb prioriteediks seada emakeelne teadustöö tegemine, koos kraadiõppega.
    8. Looduslik meditsiin peab saama võrdsed võimalused ja õigused võrreldes tänapäevase keemilise meditsiiniga, mis tegeleb vaid tagajärgede, ehk tulekahju likvideerimsiega ja ei pööra põhjustele erilist tähelepanu ja mis paljuski on seotud korruptiivsete rahaliste tehingutega nii vaktsiinide tootmises (kus paljud suurfirmad on ammuilma seotud pettuste ja mürgiste ainete ringisolgutamisega).
    9. Ajakirjandusele tuleb anda värske ilme uue ajakirjandusseadusega, kus ajakirju ja ajalehti tohivad välja anda need, kelle toimetustes töötavad haritud ajakirjanikud, kes omakorda ei kuulu ühegi erakonna ega partei toetajaskonda ja väljaannetele tuleb kehtestada apoliitilisuse nõue.
    10. Presidendi valimise seadus tuleb muuta selliseks, et presidendi valib koheselt rahvas ja kandidaate viimases voorus saab olla vaid kaks ja võit peab tulema vähemalt 51%-ga valijate häältest.
    11. Riigikogu tuleb vähendada 55 liikmeni ja riigikogulaste palk siduda kooliõpetaja palgaga, sest õpetajaamet on riigis kõige tähtsam, kehv õpetaja valmistab ette viletsaid seadusandjaid ja presidente jne.
    12. Riigiasutusi tuleb vähendada drastiliselt – ministeeriume läheb meil vaja vaid kõige peamiste valdkondade jaoks ja neile ei ole vaja allasutusi.
    13. Kõik vabanenud ametnikud ja bürokraadid saavad võimaluse edendada ettevõtlust ja maaelu.
    14. Eesti Energia ja põlevkivikaevandused tuleb muuta rahvaaktsiaseltsideks ja jagada selle tõenduseks igale riigi kodanikule välja kindel hulk sertifikaate, mis annavad inimestele tagatise jõukuse suurendamiseks ja oma kapitali loomiseks. Iga inimene peab saama maavarade reaalsekks omanikuks ilma vajaduseta neid välja kaevandada. Maavarad võib rahumeeli jätta suures osas maapõue.
    15. Lõpetada tuleb ära põllumaa ja põllukultuuride mürgitamine, kasutusele tuleb võtta teaduslik lähenemine ökotootmise drastiliseks suurendamiseks ilma mürke kasutamata.
    16. Kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, poeedid ja muusikud ning lauljad saaksid riiklikule palgale teatud keskmise palgaga siis, kui neil on olemas teatud oma alal töötamise kogemus, staaž ja tulemuslikkus (kirjutatud või tõlgitud raamatud, tunnustatud kunstinäituste hulk, laval esinemiste kogemus jne, jne). Suurendada tuleks loomeliitudele antava toetuse hulka, mis võimaldab maksta liitudesse koondunutele igakuist palka, mis on võrdne riigi keskmise palgaga.
    17. Teadusasutused tuleb vabastada projektikesksusest ja suunata oluliselt enam sinna sfääri riigi ja rahvusvaheliste fondide rahastusi – eesmärgiga tõsta meie riigi võimekust nii innovatiivses teaduses, kosmosetegevuses kui ka elusfääri parandamisele suunatud teadustöödes.
    18. Toidutootmises tuleb soodustada kodumaise toidu tootmist öko/mahetootmise põhimõtteil, väärtustades maad kui elu ja toidu allikat.
    19. Sissetoodavale toidukraamile tuleb kehtestada lisamaks, vaatamata selle pärinemisele EList või väljaspoolt. Kõik toiduaineid peavad olema tunnustatud mürgiste ainete vabana, ega tohi sisaldada näiteks aspartaami, metanooli ja muud säärast; samuti ei tohiks kasutada naatriumglütamaati, kui oluliselt tervist kahjustavat ainet.
    20. Haridusasutused tuleb kõik viia riigi alluvusse, et kohalik omavalitsus saaks tegelda inimeste elujärje temaatikaga. Infrastruktuuriobjektid (teed ja maanteed, sillad jms) tuleb samuti kõik viimseni viia riigi alluvusse ja vabastada kohalikud omavalitsused neist koormavatest kohusustest. Sellega seoses tuleb riigile panna kohustus pidada ka väikseid koole, kus õpib vähemasti 7 õpilast. Nii saavad ka väikesaared omi algkoole uuesti käivitada.
    21. Välispoliitikas tuleb hakata järgima neutraalset joont, hoides eemale sõjalistest konfliktidest ja vältides kellegi huvide kahjustamist sõjalise sekkumisega.
    22. Kaitsepoliitikas tuleb endiselt olla kvaliteedile rajatud süsteemiga ja samas võimaldada tööteenistuse taastamist neile, kes maailmavaatelistest hoiakutest relva kätte võtta ei taha (kes järgivad vägivallatuse ülevat põhimõtet).
    23. Töötasudele tuleb riigis kehtestada alammäär, millest madalamat palka ei tohiks maksta ja palga alammäär peaks olema seotud keskmise palgaga.
    24. Viia sisse tarbimismaks 1% ulatuses kõikidest rahalistest tehingutest – igale juriidilisele ja füüsilisele isikule, välispankadele lisandub see 25%le.
    25. Kaotada tulumaks ja sotsiaalmaks alandada 10%ni.
    26. Võtta pagulaste sisserände teema range kontrolli alla ja kaotada igasugune läbipaistmatus selles vallas – riigi paglaskvoote ei kehtestata Brüsselist, vaid me ise määame selle.
    27. Kehtestada seadusega riigi kodanikele põhiseaduslik õigus rahvaalgatuse korras referendumite ja hääletamiste korraldamiseks, millel ON seadusandjale kohustuslik mõju, kui selles osaleb 51% riigi kodanikest.

  5. kolonelHans november 21, 2016 - 10:56 e.l. Reply

    Jaan:
    Minu arvates on Enn Kaljo ettepanekud tõsine panus uue riigipoliitika arendamiseks. Need tuleks Andrus Helenurme vahendusel saata kõikidele Riigikogu ja valitsuse liikmetele sooviga algatada üleriigiline arutelu. Viljandi valla volikogu liikmena pean kahjuks tõdema, et valla või linna tasemel ei saa me enam midagi teha – vald on uputatud bürokraatiasse. Riik vajab ajusid, mitte erakondade marionette.
    Me peaksime samamoodi ja visalt nagu dr Uibu nõudma Riigikogult konkreetseid tegusid. Enn Kaljo ettepanekud on väärt, et neid rakendataks reaalselt ellu.
    Kes juhib seda portaali? Hakake ometi tegutsema, kaua me tühja targutame!

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *