Näitleja
Juss oli näitleja, väga õnnetu näitleja. Kõikidel etendustel suutis ta midagi untsu keerata ja ükski teater teda enam ei tahtnud. Aga noh, egas näitlejate pink ka lõputu pole. Lõpuks võttis Linnateater ta ühele suveetendusele kõrvalosatäitjaks.
„Juss“, seletab lavastaja Jussile, „sinu osa on väga lihtne. Sul on ainult üks lause õelda ja ma loodan, et sa seda ei suuda kihva keerata. Sa tuled lavale roos käes. Hoiad seda pöidla ja nimetissõrme vahel, nuusutad seda ning õhkad: „Ah, see on mu kallima magus lõhn!““
Terve päev enne etendust harjutab Juss oma rolli. Lõpuks tõuseb eesriie, Juss läheb lavale ja ütleb kirglikult „Ah, see on mu kallima magus lõhn!“
Publik rõkatab, naerab ja vilistab. Lavastaja on püha viha täis: „Sa idioot! Sa suutsid nii lihtsa asja ka kihva keerata! Kuhu sa roosi jätsid?“