Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Tasakaal

Mul oli kunagi koolivend, kes hilisemate tähelepanekute põhjal osutus pederastiks. Imelik, tollal, koolipinki nühkides me seda kalduvust tema juures märgata ei osanudki. Kuid pole selleski midagi imestamisväärset – meid ju nii õpetatigi, et me midagi ei märkaks, mis normist kõrvale kaldub.Viisaastakud täideti ennetähtaegselt, igasugustest plaanidest rääkimata, õppeedukuse protsent oli meie klassis sama kõrge kui igas teises korralikus klassis, meid oli 100% kommunistlikke noori ja ainult väga harva võis kooli kemmergus suitsu kiskudes kuulda mõnd riigivastast anekdooti või muud rahulolematuse väljendust. Esines siiski ka üksikuid nurjatuid ja teisitimõtlevaid hingi, kes alatasa levitasid kõikvõimalikke kuulujutte. Ka mu armas koolivend sattus vahel taoliste juttude peategelaseks. Kuid meie seksuaalkasvatus piirdus tollal põhiliselt kurejuttudega kodus ja ülevoolavate kirjeldustega kõikenäinud-kogenud tänavasangarite suust, mina kehitasin tavaliselt lihtsalt õlgu, sest nad olid mul üsna kitsad ja kogemused puudusid täiesti.
Ühel poisil oli pakk värvilisi, alasti naiste piltidega mängukaarte, tema oli ikka täielik seksiheeros! Ja ma ei suutnud kuidagi mõista, kuidas võib üks mees teise mehega midagi taolist teha.
Me lõpetasime kõik kenasti kooli, hoides õppeedukuse protsenti endiselt kõrgel, ja lendasime hõisates helgesse tulevikku. Kes sattus ülikooli, kes sõjaväkke, kes tööpingi taha, mõned plikad läksid kohe mehele ja üks läks litsiks. Keegi sattus isegi vangimajja.
Elu veeres viisaastakule vääriliste sammudega. Plaanid täitusid pilgeni ja räägiti kõlaval loosungihäälel ka unistuste peatsest täitumisest.
Vaatamata oma teatud määral rikutud mainele jõudis ka koolivend elus vahvasti edasi. Ta valiti ühelt vastutavalt kohalt teisele veelgi vastutavamale, ta jõudis tegutseda korraga mitmes komitees ja muudes tähtsates organites. Kuna tema isiklik vastutus vähenes proportsionaalselt tema juhtrollide arvu suurenemisega, siis suurenesid vastavalt ka tema sissetulekud. Ja siis ilmusid jälle lavale kurjad keelepeksjad, kes sosistasid kadedusest kolletades prisketest pististest. Koolivend ei teinud taolisest tühjast-tähjast väljagi, kandis pidupäevadel alati inglise ülikonda, rootsi särki ja ameerika lipsu ja rääkis õndsalt naeratades, kui hea on Nõukogude Liidus elada. Rääkis kauni paatosega parteist ja valitsusest ja kõigest, mis rahva heaks tehakse.
No rahvas virises vaikselt edasi, pidupäevadel aga plaksutas ikka tormiliselt koolivenna kõnedele. Ja siis vahel tekkisid jälle kuulujutud, et mu kallist koolivenda olla nähtud mõne kahtlase mehega kallistamas. Kord olevat see juhtunud isegi Ametiühingute Maja sammassaalis Moskvas, aga sellele jurale ei pööranud ma erilist tähelepanu, sest seal saalis kallistavad ju isegi naistearmastajad mehed (kui nad veel selles eas on) omavahel.
Aastad möödusid. Inimesed elasid. Mõned jõid end surnuks, mõned sooritasid enesetapu.Ülejäänud vaesusid või rikastusid vaimselt ja materiaalselt. Koolivend tegi kolinal karjääri edasi. Mõne aasta pärast aga läks vist riigimasinas midagi rikki, sest kõik eelnenu tunnistati vääraks ja valeks ja koolivend avalikustati. Avalikustati kohe terve skaala ulatuses – kaevati üles lapsepõlv ja nooruki-iga, see, kellele oli vahetunnis käe püksi ajanud ja kahtlased mahhinatsioonid pärast parteisse astumist ja lugematud salapärased ja räpased suhted ja jumal teab, mis veel. Kõige kummalisem oli sealjuures, et selleks ajaks oli koolivend juba naisemees ja tubli kahe lapse isa. Aga sõnastiku abiga võib leida ka väljendi “biseksuaalne”.
Noh, koolivend tehti ajakirjanduslikult kõrvuni täis ja olin kindel, et nüüd on vennikese karjääril kriips peal. Tundsin isegi kerget kahjurõõmu – said nüüd, kuradi stagnaator ja hüvede nautija, lõpp on su muretul elul ja eripoodides käimistel, saad tunda kaubasabade revolutsioonilist küünarnukitunnet ja tunde kestvaid takso ootamise rõõme musta “Volga” asemel!
Kuid järgmistel valimistel jäi koolivend kindlalt oma kohale püsima,
kuigi oli kehtestatud uus valimissüsteem, keegi ei kippunud mahakriipsutajaid Siberisse saatma, seintel rippusid korraga mitme kandidaadi pildid ja võis lausa valida!
Valijad astusid tuimade nägudega trepist üles,torkasid sedelid ükskõikselt kastipilusse, rüüpasid rühmiti nurgatagustes õlut ja hargnesid siis ümberkaudsetesse baaridesse.
Lonkisin ümber loosungiehtes maja, sülitasin vihaselt lumme ja üritasin globaalselt mõelda. Kurat võtaks – isegi konstitutsioonis oli muudatusi tehtud, aga mis, kurat, selle rahvaga küll lahti on?

Aldo Roomere

1987

 

81total visits,1visits today

Poliitika

kolonelHans • oktoober 25, 2017


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *