Leidsin ennast seismas keset suurt merd kaljunuki pealt peas kumisemas lauluviis „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa! …“. Silmapiiril ei paistnud midagi ega kedagi. Aeg-ajalt tõusid veest käed, sellised viisakad ametnikukäed, hoidmas mingeid mappe kirjadega eurodirektiiv, määrus, jms. Tõusid ja vajusid tagasi vette. „Selge“, tabas mind äkiline mõttesähvatus, „ma olen bürokraatiameres!…
Loe edasi
