Püstolreporter Aadu hakkab Ühtse Eesti programmeerijaks

On 18. aprill 2010. ja jällegi pühapäeva õhtu. Sittagi pole pildikummutist vaadata. Enamus leierdatavatest filmidest on mul endal olemas ja midagi uut ning põnevat tuleb ette harva. Neljapäeviti on „Värske Ekspress“, „Pehmed ja karvased“ laupäeviti, ning ka „Vilde teed“ võib samal päeval vaadata. Aeg-ajalt juhtub nendes head ärapanemist. Nipet-näpet on nädala sees, kuid minu huvi nende saadete vastu sõltub osalejatest, teemadest ja ajalistest võimalustest. Nii, et kui pühapäeva õhtune Ärapanija läbi saab, võib juba vaikselt hakata ennast voodi poole vedama. Natuke raamatut lugeda ja ennast harida ning siis ruttu tuttu. Esmaspäevad nagunii täis igasugu nõupidamisi ja ka üllatusi, mis kellegi nädalavahetuse ajutööst esmaspäeviti lauale lajatatakse. Magama!

Peagi tunnen kuidas keegi minu nina kõdistab. Kurat, naine ei lase jälle magada ja ravib omamoodi minu norskamist. Keeran ennast külili ja katsun edasi magada. Jälle kõdistatakse. Avan silmad – pimedas toas seisavad voodi ees kaks halli kuju. Viskan pilgu kiirelt üle õla – naine magab rahumeelselt. Kes pagan need veel on? Röövlid oleksid mulle ammu pasunasse sõitnud ja teinud selgeks oma tahtmised. Üks kujudest sosistab; „Lähme teise tuppa, juttu on“. Ajan ennast voodist püsti, panen hommikumantli selga ja liigun tasapisi hallide kujude järel elutuppa. Kutsumata külalised juba istuvad koduselt minu diivanil ja vaatavad mulle otsa lootuses, et ehk ärkan. Nähes minu suhteliselt avatud silmi tõusevad nad püsti ja tutvustavad ennast: „Mina olen Ene-Liis Semper ja tema Tiit Ojasoo. Oleme siin erakonna „Ühtne Eesti“ algatustoimkonna esindajatena.“ Tohoo tolli, pidi ju ikka teater olema ja nüüd äkki erakond – mõtlen omasoodu. „Katsume sulle kiiresti selgeks teha mida me tahame“, alustab Ene-Liis.

„Kui esietenduse piletid paari päevaga välja müüdi saime aru, et tegelikult võime minna edasi plaan B-ga, mis nägigi ette erakonna moodustamist. Plaan A on lihtsalt etendus ja selle käigus toimuv rahvalik ärapanemine. Ega me ise plaan-B võimalikkusesse alguses suurt uskunud aga vaadates avalöögile järgnenud meediakajastusi, poliitikute praadimisi ja inimeste entusiasmi, saime aru, et erakond võib sündida. Pähklinäksid ja kohukesed on inimesed oma populismiga ballistiliseks ajanud ja ega need teised parteidki palju targemini talita. Kahjuks ei olnud me „Ühtse Eesti“ loomiseks palju paberitööd ette teinud ja nüüd oleme ajahädas.“ Siitkohalt jätkas juba Tiit. „Sina Aadu“, selge, tegelikult magan – mõtlen jällegi, „oled vahel nutikust üles näidanud. Meil on vaja kiiresti erakonna põhikiri ja programm kokku sebida. Meil juba kaks kirjatsura kirjutavad hoolsasti ja me otsime nendesuguseid lisaks. Homme paneme kõik saadud kirjatükid ühte ja ehk saab kamba peale programmigi kokku. Kas sa oled käsi?“ Vajun mõttesse. Noh, kui see meid ühendaks, ja aitaks meid päriselt Euroopasse, ja vabastaks rahva populismist, ja Riigikogu kummitempli mainest, ja tooks riigikogujate sekka uusi nägusid ning muudaks poliitika millekski selliseks, millesse kodanikud ka usuvad ja millest kasu tunnetavad, võiks ju katsetada. „Diil“, vastan Tiidule. „Palju mul aega ka on?“ „Kahjuks sulle palju aega pole antud. Üksnes hommikuni. Kuid ära muretse, kui tervet ei jõua, tee pool. Aga tee hästi. Kui valmis saad, saada meiliga aadressile info@eestieest.ee.“ Ja kadunud nad olidki.

Haaran läpaka, et kohe toksima hakata aga siis vajun mõtetesse. Katsun meelde tuletada mida staar-politoloog Toomla oma loengutes on rääkinud, mida ma ise laiast maailmast ajusoppidesse olen talletanud ja vist peaks ka vaatama, mida need pähklinäkside ja kohukeste programmid endast kujutavad. Meelde tuleb loengus õhkuvisatud Toomla küsimus – mis on parteide tulevik? Jäi paraku tema-poolse vastuseta kuigi ilusaid ideid oli paljudel peas. Kõik ikka suunatud sinna, et parteid on kaduv nähtus. Planeerimis-friigina vasardab ajus, et eesmärke ei tohi olla palju. Hajutad oma ressursid ja sa ei saa ühtegi eesmärki täidetud. Tuleb keskenduda üksnes olulisematele. Kui need saab täidetud, küll siis jõuab ka järgmiseid ette sättida. Hea kui oleks olemas visioon, mis näitaks tõrvikuna teed sellisesse Eestisse, kuhu me tahame kunagi jõuda. Kogemused ütlevad veel, et kui midagi muud ei aita siis on imerohuks ümberstruktureerimine ja funktsionaalne reform. Googeldan netiavarustesse, et teada saada mis siis populistid ise ka soovivad. Uurin ja uurin aga minu mõistus seda küll ei lõika. Kuidagi ei näe need programmid programmide moodi välja. See ju puhas turukauplemine – iga indiviid võib omale meelepärase kauba ise välja valida. Ühe hääle eest saad uued rahvuslikud sussid ja kolme eest laotatakse koguni küla põllud sõnnikut täis. Mõned pole viitsinud isegi nuputada ja on pool Eesti Põhiseadust programmi üles tähendanud justkui kallis valija ei teaks kust põhiseadust leida ja mis seal kirjas on. Või äkki kirjutasid nad põhiseaduse ümber selleks, et nad ise oskaksid sellest miskit ühtses taktis ette laulda? Mõni on kõik omavalitsuse ülesanded riiklikesse parteiprogrammidesse kirjutatud. Need otukesed ei tea vist samuti, mida omavalitsused peavad tegema ning seda tuleb siis kõrgelt mäeotsast ette jutlustada? Iseendi kohta pole nad aga midagi öelnud. Valija tahaks kindlasti teada mis ajahetkel need parteid ikka mõtlema hakkavad ja kui hakkavad, siis kas nad ikka meiesuguste ussikeste ühiseid vajadusi ka arvestavad? Milliseks nad tahavad saada ja mida oma lühikese eksistentsi jooksul korda saata? Ei, taolisi programme pole kindlasti mõtet kopi-pasteerida. Peab ikka ise miskit kokku kritseldama.

Googeldan veel, et vaadata mida kodanikud räägivad? Tädi Maali näe, tahab et temaga viisakalt käitutakse. Ja onu Oskar tahab, et temast riigikoguja saaks. Kodanikud nurisevad, et poliitikud mängivad omaenese liivakastimänge ja riigi toimimise peale pole neil ammu aega mõelda. Enamgi veel, kodanikest sõidetakse teerulliga üle ja nende antud hääl ei muuda kodaniku elus miskit. Suumulgud pannakse tabasse kui palju plõksid ja seitungid jäetakse valgeks. No kohe ei tunne see kodanik et ta osaleb riigi tegemistes kuigi vist peaks. Oligarhid müttavad, et oma raudset seadust kogu riigis kehtima panna ning värsked ja uued ideed hoitakse käsulaudadega meepotist eemal. Tööd ei ole aga maksud ja hinnad tõusevad. Riigi majandus, niivõrd kuivõrd seda on, logeleb turismil ja teenindusel. Nüüd saab Luga sadam ka valmis ja varsti pole eelarves seda natukestki, mis meie sadama käibelt on siiani laekunud. Paljud riigi ja kohalike omavalitsuste ametikohad on politiseeritud ja need sunnikud üritavad kõik teha, et omaenese tähtsust rõhutada. Kuigi riigi käsulauad käsivad, peavad kodanikud ikkagi tootma oma õiguse tõestamiseks ametnikele sadu pabereid ja jooksma, kabinettide ukspakke kulutades, sadu kilomeetreid. Nii see rahvatervis tuleb – füüsiline kui mentaalne. Sest poliitametnik peab ju tõestama oma tähtsust – muidu ei oleks ju töökohal õigustust. Ega keegi kalkuleerida oska ja poliitilise ametikoha tarbeks pole ka vaja muud tehet kui 13 x kuupalk. Selleks, et ikka oma karmani seisu teada saada. Ei arvesta keegi, et loodud ametikoht läheb palju kallimaks kui näiteks penskarite bussipiletite ekslik arvestus mis võimaldaks äärmisel juhul penskaril mõne krooni rahva raha karmanisse ajada.
Tunduvad lõputud need kodanike mured aga minu jaoks hakkab pilt selginema. Kõige olulisem on vist korrastada poliitilist struktuuri ja täpsustada funktsioone! Kui see tehtud saab, siis on teisi asju juba libedamalt võimalik korraldada. Nüüd võib siis hakata midagi kirja panema. Nagunii olen pingelise mõttetegevuse peale juba liigselt aega kulutanud.

Erakonna „Ühtne Eesti” programm lähiaastateks.

Meie, kes me olen ühinenud Eesti eest deklareerime, et olles täie mõistuse ja tervise juures ning mitte olles vaevatud ühestki –ismist, tahame järgmise nelja aasta jooksul panna rahva ennast tundma osana riigist, tagada rahvale võimaluse neid puudutavates otsustes kaasa rääkida ning nende täitmisel aktiivselt osaleda. Selleks me:

1. Depolitiseerime Eesti. Jätame poliitika üksnes Riigikogu, erakondade, ühenduste ja üksikisikute pärusmaaks. Nii valitsus kui ka kohalikud omavalitsused vajavad oma ala spetsialiste, kes saavad poliitilised juhised Riigikogult ja rahvalt. Kaotame poliitilised ametikohad. Teokas talumees, sa oled oodatud valda juhtima.
2. Kaotame erakondade riikliku finantseeringu. Iga erakond ja valimisliit püsib rahva toel ja oma liikmete aktiivsuse najal. Sellega kaasneb automaatselt peibutuspartide kadu ja jahimehed peavad endile ise abivahendeid valmistama. Ellu jäävad üksnes paremad.
3. Tagame üksikkandidaadile Riigikogu valimistel võrdsed võimalused erakondade ja valmisliitudega. Üksikkandidaat tohib edaspidi olla registreeritud kõikides valimisringkondades korraga.
4. Muudame valmisseadust nii, et see tagab Riigikogu liikmeks saamise saadud enamushäälte arvu alusel. Istuvad seal igasugused, võib olla üksnes 20 häälega, samas kui ukse taga on mees 2000 häält karmanis.
5. Koostame ja rakendame mehhanismi, et valijad saavad tagasi kutsuda nende poolt valitud saadiku. Tuleb käsulaudades valija siduda otse saadikuga. Kui ikka sigaduse teeb ja üleaisa lööma hakkab, kohe tagasi koju.
6. Töötame presidendi otsevalimise kehtestamise suunas. Asendame valijameeste tsirkuse rahvatsirkusega.

Meie, kes me olen ühinenud Eesti eest deklareerime, et olles täie mõistuse ja tervise juures tahame järgmiste aastate jooksul vähendada tööpuudust ja parandada elanikkonna toimetulekut. Selleks me:

1. Järgime majanduse juhtimisel keinsistlikke põhimõtteid. Riiklikud investeeringud peavad aitama töötutel tööd saada. Raskel ajal on vabaturumajandust vaja suunata riiklike otsustega ja mõjutusvahenditega.
2. Toetame kohalikke omavalitsusi riigi toimimiseks vajalike sotsiaalsete töökohtade loomisel.
3. Teeme kõik endast oleneva, et kiirendada Euroopa Liidu abipakettide kiiret rakendamist Eestis.
4. Kehtestame astmelise tulumaksu alates 50000 eegust. Vastukaaluks, juhul kui tulu investeeritakse uute töökohtade loomisele, vabastame ettevõtte tulumaksust. Sellega suuname ettevõtjaid oma kasumit mitte välja võtma, vaid investeerima uutesse töökohtadesse.

Meie, kes me olen ühinenud Eesti eest deklareerime, et olles täie mõistuse ja tervise juures, tahame parendada elanikkonna elukvaliteeti. Selleks me:

1. Vähendame igasuguseid bürokraatlikke takistusi ja lihtsustame asjaajamist.
2. Keelustame käsulauaga läbi ajaloo eksisteerinud põhimõtte; „Eestlane täidab sakslaste käske pedantlikumalt kui sakslased ise.“ Nii on see toimunud nõuka ajal, kus me täitsime Moskva direktiive ülima täpsuse ning hoolega ja toimib ka praegusel Euroopa Liidu ajal, kus meie jätkujuhised ületavad kaugelt EL alusdirektiive.

Meie, kes me olen ühinenud Eesti eest deklareerime, et olles täie mõistuse ja tervise juures lubame, et jääme Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

1. Osaleme EL-u ja NATO-o tegemistes selliselt, nagu me tahaksime et need organisatsioonid käituksid meiega.
2. Teeme kõik, et iga Eesti kodanik tunneks ennast täisväärtusliku kodanikuna Euroopas.

Nii, ega vist muud mulle pähe karga. Kolm tunnikest juba kulunud ning peaks ka paariks tunniks sõba silmale saama enne kui tööle lähen. Saadan programmijupi teele etteantud aadressil ja kolin magama.
Telefon kukub äratuslaulu röökima. On hommik nagu iga teine. Tõusen, käin majakeses, kus kuningadki üksinda käivad, panen kohvi hakkama ja vaatan netist mida uudised pajatavad. Ena imet, moodustatud on erakond „Ühtne Eesti“. Põhikiri ja programmgi puha ära trükitud. Tuleb kõrva taha panna, äkki oleks mõistlik alternatiiv järgmiseks kevadeks. Haaran tassi kohvi ja asun meilide kallale. Midagi on siin mäda. Mäletan täpselt, et saatsin eelmisel õhtul oma masinast viimase meili sõbrale paadimatka ettepanekutega. Nüüd aga on keegi Aadu saatnud minu arvutist meili aadressile info@eestieest.ee. Kuradi häkkerid sellised. Peab vist kõvakale täieliku formati tegema ja uue viirustõrje tarkvara installima. Muidu need üllatused ei lõpegi.