Tuleb FB aknad ja uksed kindlalt sulgeda. Märgid näitavad – läheb andmiseks!
Nii ma mõtisklen endamisi. Eesti on endale külge pookinud e-riigi maine. Ühe neti rünnaku taustal? Olenemata sellest, et telekommunikatsiooni firmade poolt pakutava interneti kiirus kasutajatele on allapoole igasugu pakkumist! Imestan! Teie ka? Ei tea millal see mull ükskord plahvatab aga noh, selline trend meil praegu küljes on. Nagu ühele e-riigile on kohane, toimub meil kõik iti-seeritud maailmas. Paberlehed hääbuvad koos eilsete penskaritega ja kogu informatsiooniedastus muutub digitaalseks. Olenemata sellest, et see edastus ei tööta nagunii! Omal ajal Hollandis ja Belgias elades kirusin nende avalikku paberimajandust võrreldes nende haldussüsteemi meie omaga. Täna mõtlen, et tegelikult on neil töötav ja ühtlane neti-ühendus kuid probleem on iti-nduse rakendamisel avaliku halduse vankri ette. Probleem on pigem tänases bürokraatias mitte tehnoloogias. Meie aga propageerime tehnoloogiat, mis on poolikult välja arendatud või ei tööta nii nagu peab. Ning propageerime oma avalikku haldust, mis peaks ette andma nõuded kuidas see itindus peaks töötama ja avalikku haldust aitama. Aga ei anna ju!
Kõigele muule lisaks kolivad meie parteikesed ja valimisliidud e-maailma. Kui sõber Mati Väärtnõu tuli välja e-erakonna projektiga, oli sotsiaalmeedia täis igatsorti poliitikuid. Üsna tsipa oli näha ka parteikesi. Mingi kuu-poolteist tagasi vaatasin suuremate erakondade järel ringi ja tõesti, leidsin need. Poolehoidjate arv oli 50-150 piiri peal. Tekib kahtlus, et kui e-erakonna idee välja käidi, võeti see kiiresti üle. Eelkõige suurte poolt. Kahtlus on tekkinud seetõttu, et täna on erakonnad sotsiaalses meedias arenenud just sellesse suunda kuhu Mati tahab poliitikat suunata. Nagu olen kuulnud on talle e-erakonna registreerimisel ka kaikaid kodaratesse loobitud. Huvitav riiklik trend kui see on tõsi? Eriti informatsiooni taustal, mis just praegu kanal kahest tuli – politsei tõstab üürnikke välja!
Aga kõik see oli üksnes sissejuhatuseks. Sissejuhatuseks ohuhinnangule. Ohuhinnang ise on järgmine. Peagi läheb FaceBook-is sõjaks. Kontrollisin juhuslikult parteide ja valmisliitude toetajaskondi netis ja avastasin järgmise pildi:
FaceBook-i parteiportaalide toetajate arv on kasvanud. Järelikult valmistuvad sõjaks. Sügis on ju ukse ees ja hapukurgihooaeg on läbi saamas. Peab küll nentima, et erakondade leheküljed FB-s on täis ka igatsorti luurajaid teistest erakondadest. Kuid see ei tohiks pilti oluliselt muuta. Eeldusel, et luure toimub vastastikku.
Kuidas meie, lihtkodanikud, peaksime sõjaks valmistuma? Kas panna kõik luugid kinni ja lahkuda FB-st kuni valimisteni? Äkki on see asjalik mõte? Pääseb sitaviskamise käigus pealelangevatest pritsmetest. Ja säästaks ka oma närve. Või siis lüüa kaasa ja anda täiega. Mind on alati pannud tegutsema see, kui „vaenlane mind või mu sõpru ohustab“. Ei oska vist täna õiget seisukohta võtta. Ja mis on õige? On asju, mis on mulle sümpaatsed kõikide erakondade programmides. On asju, mis mind nendes samades programmides vihastavad. On suundi, mida ma toetan ja on suundi mida ma ei toeta. Kuidas ma saan toetada suurfirmade sponsoreerimist meie kõikide arvelt? Ei saa. Kuidas ma saan eitada inimfaktori olulisust ja tähtsust? Ka ei saa. Kas ma peaksin hakkama tegema oma valikuid suundade järgi? Tõenäoliselt. Aga võib-olla ei lähe ma üldse valima? Eks see ole näha veebruaris. Annan teada.
Kuid veel natuke statistikast. Öeldakse, et on väike vale, suur vale ja statistika. Eks see ole vist tõsi. Ka käesolev erakondade toetajate üleslugemine FaceBook-is on vale pildi tekitamine mitte tõelise pildi näitamine. See statistika näitab üksnes trende sotsiaalmeedias. Parempoolsed rahvuskonservatiivid on alles liitumas ja pole veel midagi olulist sotsiaalmeedias alustanud. Kohukestel ei olegi iti-seeritud valijaid. Nende tõelised numbrid tulevad välja valimispäeval. Ainukesed järeldused mida teha saab on näiteks need, et näksid on e-maailmas kodus, et irl on seda samuti ja et e-erakond on ka. Aga ka veel midagi olulist – sotsiaalmeedia tähtsus valmisvõitluses on hoopis midagi muud mis see oli eelmise Riigikogu koosseisu valimistel. Kui meie, valijad, just kätte ei võta ja selleks ajaks teise liivakasti mängima ei lähe. Las sebivad sellel perioodil omasoodu.
Huvitav, mis oleks siis kui Ühtsest Eestist oleks saanud erakond? Ilmselt mingi olulise muutuse Eesti poliitikas mida meil oleks võib-olla täna vaja. Mitte muutust stabiilsuses aga muutust suhtumises inimestesse. Vaekausi kaldumist inimese kasuks. Ma ei usu, et Tõnu Trubetsky lihtsalt häälte peibutuseks kohukeste ridadesse astus. Pigem ikka selle nimel, et inimlikkus saaks suuremat kaalu. Sest parempoolse poliitika inimvaenulikku iseloomu tunneme me kõik. Isegi näkside valijad. Pannes Ühtse Eesti toetajaskonna kõrvu erakonnakeste omaga, tekib jälle huvitav statistiline võrdlus. Mida sellest saab järeldada? Ehk seda, et iga uus algatus võidaks. Lihtsalt seetõttu, et valijad tahavad koha kätte näidata senistele. Kas seda uskuda või mitte? Ilmselt usuksin.
Mida siis veel? Ilmselt tegelen mõnda aega teistsuguse sotsiaalse meediaga juhul, kui sõda FB-s närvidele hakkab käima. Näiteks Geni-s oleme kokku saamas tõeliselt suurt suguharu. Eks andmete täpsustamine võtab oma aja. Kas kujutate ette pilti kus 20K inimest on omavahel seotud erinevate sugulussidemetega? Mina hakkan juba kujutama. Blogi vajab ka ülalpidamist ja värskena hoidmist. Seega iti-ndust minu ellu jätkub.
Anonymous August 6, 2010 - 10:32 am
Kurat. Läkski juba lahti. Aimari, Agnese ja Jaagu seinal toimuvad katselahingud. Kohe ilus vaadata.