Mida oodata Eesti liitumisel Euroopa Liiduga

Essee 2002

Rootsi teoreetik Wiberg, kes on analüüsinud väikeriikide olukorda rahvusvahelisel areenil, on muuhulgas leidnud, et väikeriikidel on hirm saada integreeritud endast majanduslikult tugevama riigiga. Ühe suure kartusena eksisteerib ka hirm saada okupeeritud suurriigi poolt.

Teine põhjamaade esindaja, Väirynen, iseloomustas väikeriike järgmiste majanduslike näitajatega;
– Väliskaubanduse bilanss on enamasti negatiivne,
– Välja veetakse toormaterjali mitte valmistoodangut,
Ta on ka sõnastanud väikeriikide käitumise printsiibid, mis aitavad maandada julgeoleku- ja majandusalaseid riske rahvusvahelistes suhetes. Euroopa Liiduga ühinemist kaudselt toetavad soovitused oleksid; suhelda multilateraalselt, eelistada tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides ja kasutada teiste riikide abi suhtlemisel kolmandate riikidega. Taolisi kaalutlusi ja soovitusi aluseks võttes on Eesti poliitiliselt valinud osalemise mitmete riikide liidus, ning eelkõige Euroopa Liidus.

Samuel P Huntington raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ kirjeldab tänaseid tsivilisatsioone ja ennustab, et järgnevad kokkupõrked maailmas hakkavad toimuma tsivilisatsioonide ääremaadel. Olenemata sellest kas me määratleksime ennast Lääne tsivilisatsiooni või vene-ortodoksi osana, jääme me nendest ühe äärealadele ja seega konfliktiohtlikku piirkonda. Küsimus on, millise tsivilisatsiooni liikmeks me ennast määratleme? Millised on meie väärtushinnangud, elufilosoofia ja milline on meie kultuur? Meie riigi ajalugu ja geopoliitilist asukohta arvestades on meie tõenäoliseks valikuks olla kas „vasall“ mõnele suurvõimule või eelistada osalust mitmerahvuselistes liitudes. Aastasadade jooksul kogetud lühikesed iseseisvusperioodid on lõppenud alati kellegi mõju või võimu all olemisega. Seega vältimaks järjekordset omariikluse kaotust on riik teinud otsuse suurendada poliitilist julgeolekut läbi Euroopa Liidu täisliikme staatuse.

Need poliitilised valikud on põhjustanud ka omajagu vastuseisu. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1. ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Mitmed juristid, sealhulgas Hr Rait Maruste, on väitnud, et liitumiseks Euroopa Liiduga peame muutma oma Põhiseaduse 1 paragrahvi. Eesti loovutab ju osa oma suveräänsusest nagu seda on teinud kõik praegused Euroopa Liidu riigid. See aga on kehtiva EV Põhiseaduse vastane. Kuigi suund Euroopa Liidu suunas on eksisteerinud juba aastaid, ei ole erinevad Riigikogud Põhiseaduse muutmisega toime tulnud. Ilmselt näitab see, et Eesti välispoliitiliste eesmärkide täitmine ei ole tagatud siseriiklike institutsioonide tegevusega ja kohalike arengutega. Olles informeeritud arengutest NATO suunal, võib väita täpselt sama. Me vehime loosungitega poliitiliselt kuid praktiline tegevus on mannetu. Ei ole ju Euroopa Liit ja ka NATO ilmaasjata pannud suurt rõhku kandidaatriikide seadusandluse ning otsustusprotsesside arendamisele. Hiljutised Hr Siim Kallas’e väited, et liitumiseks on teha mitmed vajalikud radikaalsed otsused, on tõenäoliselt õiged. Vaatamata oma kõrgele enesehinnangule oleme ikkagi nn “banaanivabariik” ja sise- ja välispoliitilist elu juhivad väikeriikidele omaselt ühiskondlike gruppide huvikesed mitte ratsionaalne lähenemine. Ratsionaalne käitumine aga peaks olema alus selleks, et tagada optimaalsed tingimused liitumisel.

Ühe Eestile ebapopulaarse otsuse suutis Riigikogu ikkagi eelneva aasta lõpus vastu võtta tühistades eesti keele nõude saadikutele ja “vabastades” sellega riigi OSCE missioonist. Eesti keelel on meile kultuuriliselt väga suur tähtsus. Praegu on eesti keele mitteoskajal võimalus töötada välja ja vastu võtta seaduseid, mis puudutavad meie kõikide elu-olu. Tänane praktika on näidanud, et isegi eesti keelt emakeelena valdavad kodanikud ei ole suutelised välja töötama adekvaatseid seaduseid, mis saab siis veel tulevikus. Kui vaadata Euroopa Liidu poolt ja arvestades inimeste vaba liikumist EL piires, siis ei ole erilisi takistusi omada tulevikus prantslasest linnapead või sakslasest vallavanemat. Peaasi, et ta on viis aastat elanud antud piirkonnas. Multilateraalne parlament, mis ei saa aru eesti kultuurinüanssidest? Kas pole mitte üleüldine integreerumine? Ja paljurahvuseline Euroopa Ühendriik? Tundub, et pikemas perspektiivis oleme loobumas suveräänsusest enam kui me seda näeme täna.

Tegelikult peaks targutamisest suveräänsuse ümber piisama. Täna on poliitiline valik tehtud. On selgelt määratletud, et Eesti on Lääne tsivilisatsiooni osa ja oma julgeoleku ning eksistentsi tagamiseks on tehtud otsus nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmestaatuse kasuks. Kas hind, mida me maksame poliitilise ja majandusliku julgeoleku eest, on liiga kallis või mitte, jääb ilmselt tuleviku otsustada.

Käsitleks natuke ka majanduslikke aspekte. Siiani on poliitikute põhiargument Euroopa Liiduga liitumiseks olnud ulatuslikud investeeringud kandidaatriikide struktuuridesse tagamaks nende valmisoleku liitumiseks. Hiljutine käesoleva aasta tagasilöök, kus Euroopa Liit vähendas järgneva 3-4 aasta investeeringuid ca 2,5 miljardi Euro võrra, ei kutsunud esile eriti valulikke reaktsioone. Ilmselt tuleneb see sellest, et EL annab vahendeid kindlate projektide peale mis on täna reeglina lühiajalised. Ei ole ka ettevõtjad väga optimistlikud kuna finantseerimise saamine on küllalt vaeva ja aeganõudev ning selle tõttu “ei viitsita jännata”. Või on saadav kasu sellest suhteliselt tühine. Puudub või on kallis kohapealt saadav adekvaatne juriidiline abi investeeringute taotlemiseks. Võiks veelkord osutada siseriiklikule saamatusele võimaluste ärakasutamises.

Euroopa Liiduga sõlmitud vabakaubanduse leping ja Eesti poolt kehtestatud 0% tollimaks on riigile toonud tänaseks küll teatud majanduslikku profiiti kuid samas on kohapealsed tootjad, eriti põllumehed, pandud ebavõrdsesse konkurentsi. Praegu diskuteeritavad ülemineku perioodi pikkused ja otsetoetused põllumeestele (25% EL liikmesriikide põllumeestele antava otsetoetuse tasemest) on üks aspekte, kus me oleme ebavõrdses olukorras. Mida pikem on üleminekuperiood seda enam on võimalus, et olemasolev majanduslik lõhe suureneb veelgi. Üritame küll oma tootmist viia vastavusse EL standarditega kuid moderniseerimise kiirus sõltub eelkõige investeeringutest sellesse. Arenemata tootmisega peame siseturul konkureerima arenenud tootjatega. Välisturule minekust ei tasuks nagu rääkida. Liitumisel kehtestame Euroopa Liidu poliitikat järgides tollimaksu kolmandatele riikidele mille tõttu väliskaubanduse bilansi defitsiit suureneb veelgi ja riigi majanduslik olukord langeb selle asemel, et saavutada lubatud õitsengut. Ilmselt on see liiga mustades värvides? Ei ole ka majandusteadlased täpseid ja üheseid prognoose esitanud. Täna saame teha üldistusi jälgides arenguid Poolas, Ungaris või mõnes muus ühinevas või ühinenud vaesemas riigis. Ja loota, et meie teeme paremini? Tööjõu suhteline odavus kandidaatriikides, kutsub lääneriike Eestisse investeerima. Kas see jätkub? Ilmselt mingi perioodi kuid eeldatavalt ühtlustuvad palgad ja hinnad üsna pea. Samas on Kreeka, Portugal, jt vaesemad EL riigid situatsioonis kus nende tööjõud on jäänud nende aastate jooksul odavamaks kui seda rikkamates EL riikides ning nad tunnevad ennast ohustatuna uue laienemise poolt turule paisatavast odavamast tööjõust. Võib ka olla, et investeeringute puhul hakkab toimima kultuuriline identiteet ehk näiteks Saksamaa investeerib enam Eestisse kui Kreekasse kuna ühtne religioon, kultuur, jms. See on jällegi üks prognoosidest millele me kinnituse saame tulevikus.

Mis juhtub tavalise inimesega, kes ei ole ettevõtja. Viimaste arengute järgi soovivad mitmed Euroopa Liidu riigid lükata edasi liituvate riikide tööjõu vaba liikumise õigust ja siduda see üleminekuperioodi pikkusega. EL poolne surve on tingitud ikkagi suurest tööpuudusest ning hirmust, et turule tulev odav tööjõud suurendab tööpuudust veelgi. Kui selline seisukoht jääb jõusse, siis oleme ka inimese seisukohalt ebavõrdses olukorras. Vastasel korral oleks hakkajamatel võimalus saada suhteliselt korralik teenistus mõnes teises riigis. Samas need, kes ei kasuta võimalusi mida pakuvad avatud piirid ja tööjõu vaba liikumine, võivad jääda suhteliselt vaesemasse majanduslikku olukorda. See aga suurendab lõhet inimeste vahel riigis või juhul, kui välismaal töötavad jäävad ka sinna elama, muudab riigi tervikuna vaesemaks. Ajude äravoolu all kannatavad tänapäeval paljud riigid. Isegi suur Kanada tänu haritud tööjõu liikumisele USA-sse. Kindlasti saame väita, et maksumaksja kulul saavad elama suhteliselt hästi meie Euroametnikud. Kui NATO puhul peaksime välja saatma ca 50 inimest, siis Euroopa Liit oma funktsioonidega vajab ilmselt rohkem. Täna kulub ühele inimesele Brüsselis 0,8 – 1 milj EEK-i aastas. EL liikmena hakkame euroametnike ülalpidamiseks maksma kuni 100 milj aastas. Kuid kas see tagab meile vajaliku kvaliteedi. Eespoolnimetatud väikeriikide situatsiooni analüütikud on ka väitnud, et väikeriigid ei ole rahvusvahelisel areenil eriti edukad kuna nende majanduslikud võimaluste ning euroametnikuks sobiva personali valikuvõimaluste tõttu ei ole suutelised ülal pidama ja taastootma piisaval arvul diplomaatilist korpust. Seega perspektiiv on – “maksa palju sa maksad, naha tõmbavad ikka üle kõrvade”.

Lõpetuseks lisaksin, et ükskõik milline oleks majanduslik võit või kaotus Eestile lähimas perspektiivis, annab liitumine Euroopa Liiduga meile täiendavaid julgeoleku garantiisid ning tähendab ka seda, et Lääs aktsepteerib meid kui „oma“. Ning reeglina “omasid” hätta ei jäeta. Kaunis keeruline on seda tulemust võrrelda millegi nähtavaga nagu majandusliku kasumi või kahjumiga. Seda enam, et tõeseid prognoose ei oska keegi teha. Lihtne ja kerge see ei saa olema ning paljuski sõltub kui edukad me oleme siseriiklikult oma struktuuride, seadusandluse jms vastavusse viimisel Euroopa Liidus valitsevate standarditega. Ning kui edukad ja professionaalsed me oleme liitumiskõnelustel. Kas “väikese inimese” seisukohalt pole ikkagi palju makstud riigi julgeoleku tagamise eest?