Pärnumaa taandareneb, tootmine koondub Tallinna ja Tartu
Foto: Pärnu Postimees
Riik (meie) maksab suurärimeestele kaudselt peale regionaalarengu hävitamise eest. Pärnu leivatehase sulgemine on vist väga heaks näiteks, kuidas see toimub. Ärimehe pragmaatilisest seisukohast on tootmise monopoliseerimine ja turu hõivamine ise-enda tegevusvabaduse suurendamine. Vähem konkurente ja hinnakujunduses jäävad vabamad käed. Ökonomistid võivad välja arvestada kui suurt osa elanikkonnast suudab toita üks leivatehas kuid loogika ütleb, et tillukeses Eestis tuleb tsentraalne leivaküpsetamine ja selle laialivedu üle Eesti ühest või mõnest suurest tehasest efektiivsem kui efektiivsus, mida suudaksid saavutada paljud väikeseid tehaseid üle riigi. Paneme aga selle leivaküpsetamise näite süsteemi nimega „riik“. Siis lisanduvad ärimehe efektiivsusele sotsiaalne- ja regionaalse arengu mõõde. Mida me siis näeme? Peale leivatehase sulgemist hakkab riik sajale koondatud pagarile maksma töötuskindlustus hüvitist ja töötutoetust. Pärnu jääb vaesemaks ühe funktsiooni võrra, vähenevad maksulaekumised ja Pärnu vaesem elanikkond vähendab sissetulekuid ka muudes sektorites. Minu teade me kaotasime eesti ainukese E-lisandita saia. Sellised on tehase sulgemise tagajärjed ja mõju riigi sotsiaaltoetuste süsteemile ning majandusele. Seega kaudselt on ärimees Kilgi tegevus tõlgendatav kui riigile kahju tekitamine. Lisan siia veel julgeoleku mõõtme. Riik peab garanteerima, et elutähtsad teenused oleksid elanikele tagatud. Kujutagem nüüd ette, et riigis ongi ainult üks leivatehas ja see hävib tulekahjus. Kas see tähendab, et siis jääme leivatuks? Või hakkame leiba ja saia sisse tooma põhjamaadest. Kas siis iga maakond eraldi või tehakse seda riiklikult. Meil on ju tsentraliseerimise näited omast käest võtta. Võtame või digiretseptid. Minul, kes ma elan linnas, on see süsteem mugav kasutada. Ma ei pea aega raiskama ja perearsti juurde retsepti järele jooksma iga väikese külmetuse pärast. Vahel juhtub, et apteegis hetkel pole digiretsepti süsteem töökorras aga ma saan teisel päeval uuesti minna. Mida aga peab tegema taolise digitaalse rikke korral inimene maalt kes võib-olla oma tervise seisundi ja rahaliste võimaluste tõttu käibki linnas korra kuus? Hea süsteem aga hea üksnes osadele elanikest. Avalike teenuste kättesaadavus peab aga oleme tagatud kogu elanikkonnale.
Mida me saaksime teha täna ja mida pikemas perspektiivis? Täna lahendaks ilmselt olukorra investeering efektiivsema leivatehase rajamiseks või ühistu loomine. Garantii laenule kui riik ei investeeri, võiks tulla linnalt. Me küll anname kümnete miljonite eurode näol humanitaarabi välisriikidele meie riigi väljapaistvuse saavutamiseks ja lubame maksuvabalt tegutseda siin väliskapitalil kuid unustame oma elanikud. Pikemas perspektiivis aga on vajalik ümber kujundada maksusüsteem. Maksusüsteem peab soodustama väikeettevõtlust, maksustama Eestist väljaviidava tulu ja tagama regionaalse arengu. Maksusüsteemi tuleb muutma hakata täna. Nelja aasta pärast võib olla juba hilja.
