Nekroloog, reanimatsioon või uue algus?
Taolisele küsimusele tuleb vastata nii Rohelistel kui ka Rahvaliidul. Erinevalt Rohelistest, kelle nimekirjas kandideerivaid „vabatmehi“ tutvustati meedias igal sammul, „ununes“ üldiselt ära, et ka Rahvaliidu nimekirjas on „vabatmehi“ ,kuigi mitte nii kuulsaid ja nii avalikke kui seda oli Rohelistel. Selline „vabatmees“ on ka allakirjutanu, kelle parteitu staatusest said ka mitmed parimad sõbrad teada üsna enne valimispäeva. Kui Rohelisi ja Rahvaliitu oleks selles küsimuses võrdselt koheldud, oleks ehk valimistulemuste üldpilt olnud natuke teisem. Mitte väga suurel määral sest näiteks Eerik N Kross’i rahaline panus valimispropagandasse oli reklaamide järgi otsustades määratult suurem kui kõikide Pärnumaa Rahvaliidu kandidaatide panus kokku. Siit ka ehk kulutatud reklaamiraha ja saadud häälte otsene seos, kusjuures väärtustest pole siinkohal mõtet rääkida.
Veidi minevikust.
Nõusoleku kandideerida andsime üsna viimasel hetkel. Enne seda kohendasime platvormi realistlikumaks, õppisime organisatsiooni seestpoolt tundma ja pidasime diskussioone Rahvaliidu imago osas. Rahvaliidu „vabatmeeste“ peamiseks probleemiks oli negatiivne Rahvaliidu maine. Ettepanekuid selle parandamiseks sai tehtud mitmeid: avalikult teatavaks teha, et iga kandidaat Rahvaliidu riiklikus nimekirjas lubab astuda kõrvale enam hääli saanud kandidaadi eest; et jätta need valimised vahele, korrastada organisatsioon ja valmistuda kohalike omavalitsuste valimisteks; et kommunikeerida Rahvaliidu uuenemist ja puhastumist läbi kardinaalsemate sõnumite, jne. Kahjuks seda ei toimunud ja tulemus on käes. Veel enne valimispäeva vastati mitmele kandideeriale, et kahjuks oled vales erakonnas või, et teie erakonnas kandideerib see ja teine. Siinkohal ei saa süüdistada üksnes Rahvaliitu vaid ka valimisperioodi õhustiku kujundajaid.
Mis saab edasi?
Andrus Blok ütles oma intervjuus BNS-le, et Rahvaliit tuleb uuesti üles ehitada ja et seda otsustab juhatus nädalavahetusel. Sõnum oli täiesti erinev Roheliste omast, kus juhatus astus koheselt tagasi kui negatiivsed valimistulemused teatavaks said. See sõnum pole usutav Rahvaliidu „vabatmeestele“ ja mitmele ärksalt mõtlevale Rahvaliidu liikmele. Osad „vabatmehed“ panustasid valimiste ajal rohkem, kui seda tegid mõned Rahvaliidu oma liikmed. Oli mis oli, kuid fakt on, et Rahvaliidu kadumisega kaoksid ka maaelanikega seotud väärtused, regionaalarengu (sh Pärnu) toetamine ja üleüldine tähelepanu konservatiivsetele väärtustele nagu kodu, pere, maaelu areng, linnastumine, jms. Sotsiaaldemokraatidel on regionaalseid küsimusi oma platvormis kõige enam, paraku sotsid oma automaksuga pigem pärsiksid regionaalarengut kui seda soodustaksid. Lisaks selgus, et juba valimisjärgsel päeval on sotsid valmis ohvriks tooma astmelise tulumaksu lubaduse, mis näitab , et tegelikkuses ei saa ka sotside lubadusi uskuda. Seega Rahvaliidule asendajat tänastes platvormides ei paista ning Rahvaliidu kadumine ja asendumine sotsidega regionaalarengut positiivsemaks ei pööra.
Kas reanimatsioon aitaks? Aeg on näidanud, et viimase aasta jooksul Rahvaliidu mainet taastada pole suudetud. Jamad Juhan Aare erakonna esimeheks valimisega pärinevad just Rahvaliidu vanast koosseisust millele on lisandunud mõningate „hot-shot’de“ mõtlematus. Toetus IRL liikmele ja kindlusetu esinemine osadel teledebattidel süvendas pigem pilti segadustest Rahvaliidus kui toetasid uuenemise kuvandit. Kui Rahvaliidu eelmisel pereheitmisel lahkusid kogenenumad poliitikud siis nüüd võivad lahkuda asjalikumad ja perspektiivikamad algajad. Jääb üle küsida, et kas on üldse võimalik üle saada mingite võtetega tänasest mainest? Võib-olla võib-olla põlvkondade vahetusega pikemas perspektiivis?!
Äkki on hoopis mõistlikum luua uus erakond? Neli erakonda Riigikogus võimaldab küll edukalt vastu võtta ühe või teise poole otsuseid kuid süvendab ka „teerullipoliitikat“ ja vastandumist. Tänasel poliitmaastikul puudub täielikult rahvuslik-konservatiivne erakond. Riigikogus on valdavalt esindatud liberaalsed väärtused ja maaelu ning rahvuslikke väärtuseid tähelepanu keskmes ei ole. Võib-olla seda polegi vaja kuna elu koondub nagunii Tallinna ja Tartusse kui viimase aastakümne siserändele lahendust ei leita. Samas pole ka uue erakonna moodustamisel mõtet, kui sellega ei ühine tänased „vabatmehed“, väikeerakonnad ja üksikkandidaadid. Kas aga see on võimalik ja kas kõik individualistid oma ambitsioonid on valmis ühishuvidele allutama, jääb küsimuseks millele tuleb leida vastus lähitulevikus.
Samasuguse dilemma ees seisab Rahavliidu juhatus enne oma neljapäevast istungit. Omalt poolt tahaks tänada kõiki, kes andsid oma hääle Rahvaliidule! Minule andsid need valimised häid ja kasulikke kogemusi edaspidiseks ning suurendasid oluliselt tutvusringkonda. Kahju ainult, et ausus, otsekohesus ja väärtused tänases valimisvõitluses jäävad alla mammona vägevusele.
