“Tõsise eestlasena ja omariikluse kaitsjana” oleksin pidanud valima Eesti ühiskonna arenguga seonduva teema ja avaldama oma mõtteid selleks, et anda oma panus rahvusliku situatsiooni parandamisele kodumaal. On ju rahvusküsimus Eestis olnud üks tähtsamaid probleeme mille lahenduse olulisusele on osundanud rahvusvahelised organisatsioonid, välisriigid ja mille edukas lahendus võib olla tagatiseks rahule ja julgeolekule ning eesti keele ja kultuuri kestusele Eestis.

Tegelikult võiks ka arutleda kui tähtis on etnos siis kui tekib Euroopa Föderatsioon. Selles kontekstis on paljude erinevate etnoste olemasolu pigem takistuseks kui Föderatsiooni ühtlast arengut soodustavaks teguriks. Ilmselt on oluline kommunikatsiooni võimalikkus erinevate Euroopa rahvuste vahel kuid kas rahvus soostub kommunikeeruma kui tegemist on “valusa” etnilise küsimusega? Või millegagi, millest “kastis” elades ei teatud ja millest aru ei saada. Tänane Eesti, vähemalt NATO kontekstis, näitab üles “jäärapäisust” ja ignorantsust uuest julgeolekusituatsioonist tuleneva oluliselt “suurema ja laiema” konteksti või filosoofia mõistmisel. Nii, et peaks veel kaaluma kas Eestis ja Kaliningradis ning ka teistes rahvusriikides on mõtet ehitada üles ühtset rahvust selleks, et globaliseerumise protsessis kohata nende samade rahvuste vastuseisu.  “Free your mind and think out of the box – enesekesksus on paljude meie hädade põhjuseks.”

Üritaks nüüd oma uitmõtete juurest tagasi tulla essee juurde. Olen praegu plaaninud selle ülesehituse järgnevalt: Kõigepealt Anthony Smith’i etnose tunnuste tutvustamine. Seejärel annaks pildi Kaliningradi tänasest olukorrast. Ja lõpuks lisaks analüüsi ja programmilised ülesanded selle kohta, mida tuleks teha kui leian, et etnose ülesehitamine on võimalik ning olen määratlenud millised tingimused peaksid olema loodud selleks, et seda saaks teha.

Teoreetilised “targutused”

Vaatame siis, milline on see eesmärk milleni me soovime Kaliningradi etnose puhul välja jõuda. Esmalt üritaks selgeks saada mis on etnos Anthony Smith’i  määratluses. Sõna etnos puudus üldse anglo-saksi keeleruumis ja ka teistes kultuurides ei olnud täpsemaid definitsioone või selgitusi. Smith leidis, et ilmselt on tegemist siiski ajaloolise kogemusega mis on kogunenud mitmete põlvkondade jooksul. Ning mida arendatakse läbi grupisisese kommunikatsiooni. Peab ütlema, et Smith on üles näidanud kaunis suurt leidlikkust iseloomustades etnost kuue erineva tunnuse[1] järgi. Iseasi on muidugi kui mõõdetavad need on ja kui hästi on võimalik nende, mõneti hüpoteetiliste ja hajusate tunnuste hindamine ning arendamine.

Esimese tunnusena nimetas Smith kollektiivset nime;

A collective name: “In general, collective names are a sure sign and emblem of ethnic communities, by which they distinguish themselves and summarize their ‘essence’ to themselves – as if in name lay the magic of their existence and guarantee their survival.[2]

Ajalooliselt on ürikutes enim jutustatud rahvastest ja hõimudest läbi nende nimede mitte aga tutvustades nende sotsiaalset struktuuri või iseloomustades kultuuri. Inimeste jaoks on nimi pigem tunnetuslik. Selle nimetamine tekitab tunde ühisest minevikust ja ühtekuuluvustundest kuid mis ei oma erilist tähendust või varjundit neile, kes selle ühise nimetuse alla ei kuulu.

Teiseks tunnuseks on Smith’l ühine pärimusmüüt;

A Myth of descent attemts to provide an answer to question of similarity and belonging: why we are alike? Why are we one community? Because we came from same place, at the definite period of time and are descended from the self-same ancestor, we necessarily belong together and share the same feelings and tastes.[3]

Saamaks selgust tuleks vaadata siis nende kahe tähendust. Niisiis ühine ajalugu;

A shared history: “A sense of common history unites successive generations, each with its set of experiences which are added to the common stock, and it also defines a population in terms of experienced temporal sequences, which convey to later generations the historicity of their own experiences.”[4]

Tundub, et ajaloo all rõhutab Smith rohkem kollektiivsete kogemuste kogumist läbi generatsioonide ja nende talletamist. Kas see on tõesti erinev müütidest? Ajalugu peab edasi andma loo, mis oleks komplektne ja loogiline ning hariv. Smith toob näiteks religiooni ja Homerose eeposed kuid need on ka võetavad müütidena. Reeglina peetakse religiooni ikkagi müütide kogumikuks mis annab seletuse teadusele arusaamatute nähtuste kohta. Teisalt on aga ka paljud otsinud piiblist ajaloolist tõde või õigemini piibli abil ajaloolist tõde. Kas pole siin ikkagi kattuvust kahe dimensiooni osas? Kas on selge piir kus lõpeb üks ja kust algab teine? Minu jaoks täielikku selgust ei ole. Võibolla on müütide ja ajaloo osas tegemist ühe ja sama ajas muutuva dimensiooniga – müüdid on ajalugu kui inimkond ei osanud oma ajalugu süsteemselt kirjeldada ja säilitada ning ajalugu on ajalugu kui inimkond selle ära õppis. Tundub, et selliselt arutledes võib minna teemast välja. Tuleks mitte mõelda “ümber nurga” vaid “hoida kinni” otsesest Smith’i definitsioonist ehk “ajalugu on aja jooksul kogutud kollektiivsed kogemused”?

Pidades kinni Smith’i poolt esitatud etnose tunnuste järjestusest peame enne ühise territooriumi käsitlemist vaatama üle veel sellele eelneva – ühise omapärase kultuuri;

A distinctive shared culture: The most common and shared and distinctive traits are those of language and religion; but customs, institutions, laws. Folklore, architecture, dress, food, music and the arts, even colour and physique, may augment the differences or take their place.[5]

Minu arvates on see üks kõige selgemalt määratletav ja eristatavam tunnus kui arvestada et siia hulka kuulub ka keel. Segadust tekitav on kindlasti jällegi religiooni roll siin kuid kui läheneda religioonile multifunktsionaalsuse aspektist siis on see igati arusaadav. Religiooni puhul veel, et ilmselt hõlmab mingi üks religioon rohkem etnoseid kui ühte. Huntingtoni’i[6] aluseks võttes võiks tõmmata paralleele religiooni ja tsivilisatsiooni vahel ning kus tsivilisatsioon hõlmab mitmeid rahvuseid. Kõik need erinevad lähenemised religioonile pigem toetavad seda, et religioon on multifunktsionaalne ja seotav Smith’i etnose erinevate tunnustega. Pole mõtet eriti peatuda keelel, folklooril, või muul säärasel mis kõik on kindlalt kultuuri juurde kuuluvad. Pigem vaataks korra mida ütleb Smith kultuuri omapära kohta. Smith leiab, et kultuuri eripäralisus on etnose juures suhteliselt tähtis kuid seda eripära ei määratle üksnes kultuuri üks element. Meil võib olla ühine keel mitme etnose puhul, või oleme ühises religiooniruumis kuid omapära määrab mitme erineva kultuurielemendi kombinatsioon mis iga etnose puhul peaks olema ainulaadne. Ilmselt omab kultuuride osaline kattumine tähtsust etnose ülesehitamisel Kaliningradis.

Eelviimase etnose tunnusena käsitleks seost konkreetse territooriumiga;

An association with a specific territory: “An ethnie need to be in physical possession of its’ territory; what matters is that it has a symbolic geographical center, a sacred habitat, a “homeland” to which it may symbolically return, even when its members are scattered across the globe and have lost their homeland centuries ago.”

Siinkohal tahaks eriti rõhutada, et Smith’i käsitluses ei pea etnos tingimata elama sellel territooriumil praegu. Smith toob siin kolm näidet või erisust, mis demonstreerivad seost territooriumiga. Esimesena on ära märgitud nn “pühad paigad” mis osaliselt on jällegi seotud religiooniga. Enamikel juhtude on pigem seos teatud rahvuse ajaloolises mälus seostatav rahvuse sünniga või mingi väga olulise sündmusega mis on taganud etnose kestmise. Teisena käsitleb ta rahvuseid kes on eraldatud oma sünnimaast. Näitena toob ta armeenlased ja juudid kelle mälus on “igavene unistus” tagasipöördumisest oma igipõlisele sünnimaale. See näitab, et territooriumil peab olema ajalooline seos etnosega. Ning kolmandaks toob näiteks selle, et paljud rahvused on teiste jaoks seotud läbi oma nime kindla territooriumiga nagu näiteks tiibetlased ja Tiibet või mongoollased ja Mongoolia.

Viimase kuuenda etnose tunnusena käsitleb Smith solidaarsustunnet.

A sense of solidarity: “An ethnie in my terminology is not just a category of population with a common name, descent myths, history, culture and territorial association. It is also a community with a definite sense of identity and solidarity which often finds institutional philanthropic expression.”[7]

Smith toob näiteks kaheksateistkümnenda sajandi slovakid ja ukrainlased, kus paljut etnose elemendid langesid omavahel kokku kuid puudus igasugune nendevaheline identiteedi tunne ja solidaarus mistõttu ei saanud neid ühte etnosesse paigutada. Ilmselt see on üks näidetest, mida saab kasutada Kaliningradi puhul hilisemas analüüsis. Võibolla üheks viimase aja näidetest võiks esile tuua viimase Iraagi sõja. Paljud iraaklased, kes elavad juba pikemat aega väljaspool kodumaad mitmetes demokraatlikes riikides, läksid appi oma riiki kaitsma. Kindlasti oli seal oma osa kõikidel etnose tunnustel kuid kindlasti solidaarsustunne oli see, mis sundis ette võtma isiku elu ja heaolu ohustavat sammu. Solidaarsustunne tuleb esile eelkõige siis, kui rahvus, või territoorium kus rahvus elab, või kultuur, jms on ohus ning selle päästmine mobiliseerib rahvuse. Kindlasti võib näiteks tuua ka Eesti, kus üheksakümnendatel väliseestlased igati toetasid Eesti iseseisvumist mis näitas, et üle maailma laialipaisatud rahvus kogunes ühise eesmärgi täitmiseks.

Oleme läbivaadanud kõik Anthony Smith’i etnose tunnused ja saanud midagi teada nende sisust. Kuna me peaksime üles ehitama etnose Kaliningradis, siis oleks tähtis teada ka seda, kuidas need tunnused tekivad ja arenevad. Anthony Smith hindab ise, et etnose konstrueerimine on võimalik;

“… if group of people feel they are community, because of shared memories and an association with a territory or a myth of shared ancestry, it will not prove impossible to find a name, extend their solidarity and gradually formulate their own culture (based on separate religion, or customs, or language, or institution, or colour), so as to become an ethnie in the full sense of the term. It is, I should add, fare more difficult to create an ethnic community which possess a territory and even some element of separate culture, but little in the way of historical memories or myths of descent.[8]

Majanduslike ja ühiskonna struktuursete sidemete ülesehitamine on kindlasti vaieldamatult lihtsam kui ajaloo ja müüdi loomine mis on vast Kaliningradi puhul kõige probleemsemad. Samas on meil olemas näide USA ja Kanada puhul, kus 400 aastaga on rahvus tekkimas. Ilmselt olid suureks abiks nende riikide puhul iseseisvussõjad ja USA kodusõda, mis ühendas rahvast, andis neile ajalooliste kangelaste kujud, jms. Kahtlen kas ligi 60 aasta tagune Köningsbergi vallutamine on sellega võrreldav.

Anthony Smith’I on veel midagi öelda etnose arenemise kohta. Etnilisus, on tema arvates arenev läbi aegade. Ilmselt tunnetab seda meist igaüks. Areng on suunatud etnose tugevdamisele ning seda juhivad kahte liiki mõjutegurid – rühmasisesed mõjud ja rühmavälised mõjud, vastavalt Smith’Ie – etnotsentrism ja etnitsism.

Rühmasiseseid mõjusid, kuigi kui vaadata neid lähemalt võiks ka nimetada  mõjudeks indiviidile rühmas, ehk etnotsentrismi seletab ta lahti järgnevalt;

“The various symbols of collective life—dress, etiquette, diet, art, music, rituals, language and the like—do indeed serve to differentiate members of the ethnie from outsiders…But these symbols are perhaps even more important internally.  For symbols are constant reminders of a common heritage and fate.  They recall us to our lines of descent, they call to memory our common distant ancestors.  They inculcate in, and attach, new generations to the mores and traditions of their fathers and mothers.  They signpost the common way of life and institutions of the community.”[9]

Seega on siin käsitletavad etnose tunnused nagu ühine kultuur, ühine nimi, ühine pärimusmüüt ja ühine ajalugu. Kui vaadata Smith’i selgitust, siis tegemist on peamiselt indiviidiga seotud elementidega. Nende sümbolite ja tunnetuslike elementide kaudu määratletakse iseenda ja teise kuulumist ühte etnilisse gruppi. Seega on siin kindlasti tegemist kommunikatiivse protsessiga – indiviid peab aru saama sümbolitest ja tekstidest mida näeb ja mida saadab ning indiviid peab oskama ka määratleda nähtud sümbolite kuuluvust. Kommunikatsiooni ja vastastikkust arusaamist on käsitletud laialdaselt ka semiootikas. Tooksin siia juurde Jüri Lotman’i selgituse;

Tekstide genereerimiseks ühest tekstist teise on vajalik, et saatja ja vastuvõtja olema iseseisvad isiksused kellest kummalgi on struktuurselt korraldatud semiootiline maailma, individualiseeritud koodihierarhiate ja mälustruktuuridega. Kuid, et kommunikatsioon võimalik oleks, peavad need koodid moodustama ka ühtse semiootilise isiksuse.[10]

Aru saamata nähtust identifitseerib indiviid arvatavalt iseenda väljas poole arusaamatut ning tunneb võõrastust ja hirmu. Võib oletada, et kindlasti paljugi siin viidatud tunnustest  on õpitav kuid kas kõike saab õppida? Või kui pikk on see õppimise protsess? Kindlasti saab omandad keele selle grammatilises ja lingvistilises vormis suhteliselt lühikese ajaga. Oluliselt kauem võtab aega aga selle keele nüansside, kontekstist tulenevate tähenduste, vms tundmaõppimiseks. Kiirelt võib endale teha selgeks mõnele rahvusgrupile tähtsamad kalendripäevad, aga kas on võimalik omandada kogemust selles, et teatud tõid tehakse või mingi tegevuse jaoks on oluliselt parem kasutada näiteks kuu esimest nädalat mitte teist ja kolmandat. Selliseid teadmisi antaks edasi põlvest põlve. Sotsialiseerumine algab perekonnast ning võib arvata, et kellegi väljasttulnu sulandumine vöörasse etnilisse keskkonda võib kesta mõne aspekti suhtes mitmeid põlvkondi. Palju jällegi õpitakse lihtsalt suheldes teiste grupi indiviididega. Ajaloolise mälu lisandumine või sellest teatud info kadumine, sümbolite pidev kordamine ja nende “lihvimine” muudabki selle protsessi arenevaks. Eesti rahvus 200 aastat tagasi oli vast natuke teine kui see on seda praegu. Rahvuse muutumine on aga toimunud läbi pideva kommunikeerumise protsessi rahvuse sees ja ka suhetes välispidisega.

Seega võiks arvata, et puhtteoreetiliselt peaks Kaliningradi puhul olema võimalik üles ehitada etnos, kuid see protsess mingis osas võib olla väga pikk ja hõlmata mitmeid põlvkondi.

Milline mõju aga on etnitsismil etnose arengus?

“Ethnicism is more than a heightened and active sense of ethnocentrism, though the latter’s attitudes and beliefs naturally enter into it.  Ethnicism is more a collective movement, whose activities and efforts are aimed at resisting perceived threats from outside and corrosion within, at renewing a community’s forms and traditions, and at reintegrating a community’s members and strata which have become dangerously divided by conflicting pressures.”[11]

Seletusest lähtuvalt on tegemist välispidiste mõjudega etnosele ning etnose kahele elemendile – territooriumile ja kultuurile. Samas on solidaarsuse see, mis kerkib esile juhul kui need välised mõjud ohustavad rahvuse territooriumit, kultuuri või geneetilist lähtealust. Oht territooriumi või ressursside kaotusele tekib ilmselt konfliktis teise etnosega. Smith näeb, et selle ohuga võitlemisel või kaotatu tagasisaamisel tugevnevad oluliselt etnilise grupi sisemised kommunikatiivsed sidemed. Erinevalt territooriumist, ei ole enamuses rahvusriikides tänapäeval enam oluline geneetilise järjepidevus. Ilmselt on see oluline veel monarhistlikes riikides kuid mitte ka kõigis. Skandinaavia maades näiteks ei ole väga oluline, et monarh abielluks kellegagi kuninglikust soost isikuga. Isegi monarhismi ja konservatismi üks kantse Inglismaa on taganemas puhtast “siniverelisusest”. Mis puudutab võitlust kultuuri eest siis elasime selle omal nahal läbi iseseisvuse taastamisel kus peamiseks liikumapanevaks jõuks oli eesti keele ja kultuuri säilitamine. Täna on meile jätkuvalt tähtis eesti keel, meie kultuur, jms. Küsimus kauaks? Kas see ei ole üks ohuliike mis hakkab kaduma või mida tunnetavad üksnes väikerahvad kes tegelikkuses on oma heaolu tagamiseks valmis tegema oluliselt suuremaid kultuurilisi järelandmisi. Üks minu sõber tõi näite Taanist ja Saksamaalt seoses keeleoskusega. Taani ja Saksamaa piirialade elanike keeleoskust võrreldes selgus, et taanlased räägivad Saksa keelt umbes 10 kilomeetri laiuses Taani piirivööndis. Saksalased, kes elavad piiriäärsetel aladel vastupidiselt taanlastele, aga taani keelt ei räägi. Tundub, et teatud tingimustel rahvus ei mobiliseeru oma kultuuri kaitseks vaid pigem soodustab kultuuride segunemist. Kui tuua veel Eesti näide siis okupatsiooni ajal 50 aasta jooksul risustas eesti keelt üksnes venekeelne sõim. Tavasõnavara eriti juurde ei tekkinud sest inimestel eksisteeris sisemuses tõrge vene keele vastu. Vastupidiselt toonasele olukorrale on iseseisvuse taastamisel viimase 11 aasta jooksul tulnud kasutusele eesti keeles hulgaliselt inglisekeelseid sõnu ja tõrge puudub. Isiklikult arvan, et Smith’i poolt toodud ohu komponendid ei ole eraldivõetuna ohud, mis kutsuks esile suure solidaarsuspuhangu ja mobiliseeriks etnose. Pigem peab eksisteerima nende ohtude koosmõju. Mida sellised teadmised meile Kaliningradi puhul annaksid? Kuulutame sõja et taas liita Köningsberg Saksamaaga? Tulemuseks on, et ärkab suur Venemaa, Kaliningradi tuuakse juurde miljon venelast ja Kaliningradi oblast jääb ikka oblastiks. Kui aga arvestada seda, et väikeriikide puhul seguneb kultuur teatud tingimustel vabatahtlikult teise kultuuriga, on võimalik need tingimused määrata ja kultuuride segunemist soodustada ning kiirendada! See tähendab, et Kaliningrad võib muutuda.

Algatuseks annaks lühikese ülevaate Kaliningradist tervikuna. Köningsberg tekkis maailmakaartidele kindlusena 1253 aastal kui Livoonia Mõõgavendade Ordu vallutas ja purustas varasema asustuse sellel kohal. Varasemate asustuste jäljed lähevad tagasi aastani 300 enne Kristuse sündi. Hiljem arenes kindlus linnaks ning selle haldusalasse jäid ümberkaudsed asulad. 1339 aastast sai Köningsbergist üks tähtsamaid Hansa Liiga kaubanduskeskuseid mida läbis suur osa liiga kaubavoogudest. Aastatel 1500 – 1700 formeerus Kõningsbergist ja seda ümbritsevatest maadest Ida-Preisimaa ning Köningsbergi lossis asus aastast 1701 Ida-Preisi kuninga residents. Peale esimest maailmasõda lõigati Köningsberg ära Saksamaast niinimetatud “Poola koridoriga”. Teise Maailmasõja alguses sai Köninsbergist üks natsi-Saksamaa olulisemaid sõjaväebaase. Teise Maailmasõja lõpus purustasid inglased esmalt pommirünnakutega suure osa Köningsbergist. Lisaks otsustas linn ennast kaitsta pealetungivate vene vägede eest mistõttu hävines kusagil 90% infrastruktuurist. Potsdami konverentsi tulemusena anti Köningsberg üle Nõukogude Liidule mis nimetas selle ümber Kaliningradiks. Põliselanikud, need kes ei olnud veel hävitatud või lahkunud piirkonnast, deporteeriti Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse. Sisse toodi Nõukogude Liidu elanikke. Kaliningradist kujunes NL relvajõudude eelpost Läänes. Külma sõja ajal paiknes seal ca veerand miljonit sõjaväelast ja nende perekonnaliikmed. Peale külma sõja lõppu on Venemaa sõjaväelaste arv vähenenud ca 25 000-ni. Nõukogude perioodi ajal hävitasid uusasukad enamuse järelejäänud kultuurimälestisi nii, et tänapäeval on järgi jäänud üksnes üksikud varemed. Neist olulisem on Köningsbergi katedraal[12] mille taastamiseks on sakslased asutanud fondi ja mis on üks tähtsamaid turismiobjekte piirkonnas. Kaliningradi oblast on ära lõigatud Venemaast Valgevene, Leedu, Poola ja Lätiga. Otseselt oblastiga piirnevad Leedu ja Poola. Euroopa Liidu laienemise kontekstis muutub Kaliningradi küsimus väga oluliseks kuna oblasti tõttu tuleb üles ehitada Euroopa Liidu[13] sisene piirisüsteem. Euroopa Liitu häirivad uues situatsioonis lisaks piiriküsimusele veel Kaliningradi väga suur kuritegevuse tase, AIDS-i tase mis on kümmekond korda kõrgem kui seda Leedus või Poolas, suur tuberkuloosi levik ning oblast kui oluline saasteallikas keset EL. Nõukogude ajal oli oblastis palju tuumareaktoreid ning nendest pärinev saaste on jätkuvalt kohal. Viimaste aastate jooksul on Euroopa Liit ja Balti mere riigid pakkunud välja mitmeid abiprogramme piirkonnale. Venemaa omaltpoolt on nimetanud oblasti erimajandus tsooniks kuid Venemaa poolsed investeeringud ja tsoonile piisava vabaduse andmine on takerdunud. Tõsi, teatud otsustamisõigusi on oblasti kubernerile juurde antud kuid mitte nii piisavalt, et tekiks investeerimiseks sobilik majanduskliima. Venemaa on omaltpoolt töötanud välja programmi Kaliningradi arendamiseks kuid ühe komponendina on nähakse jätkuvalt Kaliningradi kui sõjalist eelposti Euroopas. Venemaa soov on näha oblastit majanduslikult Hongkongi või Singapuri analoogina. Kõige radikaalsem ettepanek on siiani tulnud Kaliningradi Balti Vabariiklaste partei esimehelt ja Kaliningradi Ärimeeste ühenduse presidendilt Sergei Pasko’lt, kes näeb Kaliningradi iseseisva Balti riigina millel on sidemed nii Venemaa kui ka Euroopa Liiduga.

Ajaloost ülevaate andmisel läksin võibolla detailidesse mis ei ole väga olulised etnose kontekstis kuid kindlasti on neil oma osa etnose loomiseks vajaliku keskkonna kujundamisel. Samas on veel andmata ülevaade etnose seisukohalt ühest kõige olulisemast näitajast, rahavastikust. Nagu eespool juba mainitud vahetus rahavastik 1945 aastal täielikult. Olemasolevast statistikast ei tule välja, kas praegu elab Kaliningardis ka neid, kelle esivanemad olid Köningsbergis juba enne seda. Teada on, et 1992 aastal elas seal ca 5000 sakslast ning nende osakaal on püsinud samasuguses mahus tänaseni. Järgnev tabel iseloomustab Kaliningardi rahavastiku kooslust;

941,8 tuhat 2002 aastal	1998	2002
Venelased	78,47%	78,1%
Valgevenelased	8,49%	7,6%
Ukrainlased	7,2%	7,5%
Leedulased	2,08%	1,9%
Sakslased	–	0,6%
Poolakad	–	0,5%
Muud	3,76%	3,8%

Tabelis on esitatud suuremad rahvusgrupid. Tegelikkuses võib fikseerida natuke pealt kolmekümne rahvusgrupi. Elanike arv näitab vähenemise tendentsi – 2002 aasta esimese nelja kuuga vähenes ca 1400 inimese võrra. Samas, olenemata vähenemisest, on toimunud ka teatud rahavastiku sisemised muutused. 2001 aastal tuli oblastisse juurde kusagil 13,5 tuhat inimest kellest pooled pärinesid suure Venemaa avarustelt ja ülejäänud naaberriikidest. Mõnes mõttes on selle näitaja alusel, muidugi kui tendents jääb samaks, võimalik ju välja arvuta mis ajahetkeks on olemasoleva elanikkonna kooslus muutunud. Näiteks 17 aastaga peaks Kaliningrad olema asustatud 50% ulatuses katoliiklastega Poolast ja Leedust! Minu meelest on sellised teoreetilised arvestused olulised seetõttu, et need annavad pikaajalise visiooni rahvuste ja religioosse koosluse kohta. Siit võib ka teha järelduse ühtse etnose loomise tagamiseks. Tuleb välistada elanike sissetoomine, seda eelkõige Venemaalt kuna viimane asub väljaspool Euroopa Liitu ning regioonis eksisteerivaid kultuurimõjusid. Jääks domineerima ikka vene rahvus kelle kultuurilist ja ajaloolist tausta hoiaks ülal “värske veri” Venemaalt.

Ühe Kaliningradi olulise faktina etnose arenemise seisukohalt võiks esile tuua selle, et ca 80% kuni 21 aasta vanustest Kaliningradi noortest pole külastanud Venemaad[14] vaatamata sellele, et 78% elanikest vene rahvusest. Kui selline trend jätkub siis järgmine põlvkond, ehk kusagil 25 aasta pärast, ei külasta üldse Venemaad ja assotsieerib ennast vähemalt naaberriikidega kui mitte terve Euroopaga. See aga ei tähendaks eraldi etnose tekkimist vaid eksisteerivate rahvusgruppide sulamist naaberrahvustesse. Või äkki tähendab? Smith’I eripärase kultuuri järgi on kultuur eripärane ka siis, kui see omab elemente mis on samased mingi teise kultuuri sama elemendiga. Seega nende elementide kombinatsioon on määrav ühe eripärase kultuuritunnuse saamiseks.

Kultuurautonoomiate ja kultuuriliste ühenduste suhteliselt suur arv Kaliningradis näitab seda, et oma “juuri” püütakse hoida ka iga väiksema rahvakillu poolt. Kodulehekülje andmetel on registreeritud 6 kultuurautonoomiat ja 61 kultuuriühendust. Lisaks veel 134 erinevat religioosset ühendust.  Selline paljusus aga ilmselt ei ole eriti positiivne uue etnose arendamise seisukohalt.

Analüüsi ülesehituse osas üritaks järgida Anthony Smith’i etnose tunnuste järjestust.

Kollektiivne nimi on vast üks lihtsamaid selles jadas. Teisalt jällegi tekitab probleeme kindlasti kontrollimatu Venemaa kodanike vaba liikumine nn emamaa ja enklaavi vahel. Arvan, et saada siin mingit positiivset arengut etnose suunas, peaks Kaliningradi suveräänsuse tase oluliselt suurenema. Maksimaalne oleks muidugi saavutada iseseisva riigi staatus kuid toimida võib ka Venemaa autonoomse regiooni kontseptsioon juhul kui sellega kaasneb iseseisvale riigile omane piiriületus režiim ja oluliselt suurenevad õigused. Tähtis on ka Kaliningradi elanike formaaljuriidiline tähistamine ehk isikuttõendav dokument mis ütleb, et ta on Kaliningradi elanik ja mis on Venemaa isikuttõendavast dokumendist väliselt erinev olenemata sellest et sinna sisse võib olla kirjutatud Venemaa. Võibolla oleks see esimene samm Kaliningradi elanike identiteedi määratlemiseks. Kuid sellest hoolimata oleks ta ikkagi 78% osas калининградец, nii et üksi nime fikseerimine etnost ei tekita. Oluliselt kenamini kõlaks (minu kõrvale) ida-preislane. Võibolla oleks üks tähtis samm ajalooliste nimede taastamine mis annab ka seosed regiooni ajalooga.

Ühise pärimusmüüdi osas on olukord oluliselt keerulisem. Arvestades, et praeguse elanikkonna poolt asustati regioon aastal 1945, siis kahtlen kas on võimalust mingi müüdi tekitamiseks. Katsetada muidugi võiks merevaigutoaga.[15] Oletatakse, et kadunud aare peideti kusagile maaalustesse katakombidesse mis siis kas sakslaste poolt või pommitamise tõttu vett täis lasti. Katakombide veest tühjendamise võimalusi ja kadunud merevaigutuba on otsitud siiani. Võimalik, et see on see mis paneks aluse  müüdile. Ilmselt 100 aasta pärast mäletatakse merevaigutuba jätkuvalt ning rahvasuus liiguksid ringi seiklused, mis läbiti seda otsides. Arvestades veteranide organisatsioonide suurt arvu, heietatakse kindlasti ka lugusid kangelaslikust Köningsbergi vallutamisest mis võiks ju ka olla rahvuse tekkimise aluseks. Kuid veteranid on kaduvad ja kas järgnevad põlvkonnad seda ka mäletavad on küsitav.

Nagu ka ühise pärimusmüüdi puhul on raske leida ka palju ühist ajalugu. Algas see 1945 ja on kestnud natuke alla 60 aasta. Samas on Köningsbergi ajalugu väga rikkalik. Köningsbergis on sündinud mitmeid rahvusvahelise kuulsusega mõtlejaid ja kultuuritegelasi, neist kõige kuulsam vast Immanuel Kant. Selle tunnuse juures oleks oluline panna Kaliningradi elanikke uskuma, et Köningsbergi ajalugu on ka nende ajalugu. Ilmselt mängib siin suurt osa veel eksisteerivate kultuurimälestiste taastamine ja turismi arendamine. Tähtis oleks ka taoliste sündmuste tähistamine nagu Köningsbergi asutamine, sellele linnaõiguste andmine ja Preisi kuninga residentsiks saamine. Ma ei ole muidugi kindel, kas tõsimeelne vene hing võtab võõra kultuuri tutvustamise arvustamata omaks, kuid ilmselt omaks peab ta selle võtma kuna seetõttu turistide arv kasvab mis omakorda jällegi parandab kohalike elanike majanduslikku heaolu. Tegemist oleks jällegi pikaajalise protsessiga. Kuid mõne põlvkonna pärast oleks kõik väga iseenesestmõistetav ja loomulik. Aega vast kuluks loomulikkuseni vähemalt 50 aastat kuid süsteem hakkaks hea tahtmise juures tööle juba lähima 10 aasta jooksul.

Ühine omanäoline kultuur on ka üks raskem küsimus kuid hindan seda kergemini lahendatavaks kui müüti ja ajalugu. Nagu eespool mainitud on kultuur (keele näide) leviv. Semiossääri teooria alusel on erinevate semiosfääride kokkupuutel piirnevatel aladel kultuurid kergesti segunevad. Välistama peaks pideva vene kultuuri (loe uute elanike sissetoomine) taastootmise. Kuna Kaliningrad on suhteliselt väike, pool Belgia territooriumist ja 2/3 eesti rahvaarvust, ei tohiks erinevate kultuuride segunemine olla keeruline. Tähtis oleks ka tagada, et naaberkultuurid saaksid liikuda üle piiri ja vastupidi. Seega perspektiivis, umbes 100 aasta pärast, kohtame äkki tugevate slaavi kultuuri elementidega segatud Ida-Preisi kultuuri milles on  ühisjooni saksa, poola ja leedu kultuuridega. Ning ilmselt oleks see omapärane kuna taolist segu lihtsalt mujal ei eksisteeri.

Kindlasti eksisteerib seos konkreetse territooriumiga. Eriti kui arvestada, et 80% noortest alla 21 aastastest pole Venemaal käinud. Kui praegune trend jätkub ja uusi asunikke Venemaalt sisse ei tooda, on kinnistumine järgneva põlvkonnaga lahendatud. Seda enam et vanem põlvkond, kellel on otsesed juured ja mälestused emamaaga, kaob ja pealekasvavat põlvkonda huvitab enam läänelik elustill ja Euroopa.

Ning lõpuks solidaarsustunne. Arvata võib, et taolisi ohte nagu Smith kirjeldab, Kaliningradile täna ei eksisteeri. Või kui eksisteerib siis Saksamaa poolt, kes üritab Venemaaga läbirääkida Köningsbergi tagasisaamise osas. Kindlasti on see loomulik ning sellega oleks vast ka Euroopas lõpetatud II maailmasõda. Kuid siis ei ole vististi vajalik uue etnose ehitamine. Siis seisab Saksamaa probleemi ees, kuidas integreerida või assimileerida Kaliningradi järelejäävad immigrandid saksa kultuuriruumi. Seega pole see selle arutluse subjektiks. Arvestades Kaliningradi elanike sotsiaalset ja majanduslikku halba olukorda on võimalus, et solidaarsus tekib sellelt pinnalt. Et see tekiks, peab mingi elanike grupp panema kõik uskuma, et majandusliku heaolu saavutamine on võimalik. Mulle isiklikult tundub, et praegusel momendil paljud lihtsalt ootavad võimalust “läände” pääsemiseks mis aga tähendab, et mahajääjad on passiivsemad ning see oleks kahjulik etnose arendamisele. Ja nüüd siis kokkuvõtteks;

Programm

Programm pakub välja arengusuunad ja konkreetsemad sammud mida tuleks järgida Kaliningradis etnose loomiseks ja selle väljaarendamiseks ajaraamis kuni sada aastat. Programm näeb ette ülesanded rahvusvahelisele üldsusele ja Kaliningradi rahvuslastele.

Sammud, mida võiks astuda rahvusvaheline üldsus.

Sammud mida võiksid astuda Kaliningradi rahvuslastel

Kuivõrd on vajalik uue etnose loomine Kaliningradis ei ole minu jaoks veel selge. Arvan, et Euroopa Liidu kontekstis on see küsitav. Pigem võiks osutuda vajalikuks Kaliningradi elanike integratsioon või assimileerimine mõne naaberriigi või Saksamaa koosseisu. Kui seda siiski vaja on, siis ilmselt kestab see mitmeid põlvkondi. Uue etnose loomine peaks olema võimalik kui on tagatud, et Venemaa antud regioonis ei uuenda oma kultuuri läbi ümberasumise emamaalt. Ning alustama peaks koheselt.

---