Eile nägin ma Eestimaad, Läbi NO teatri silmade, …

Eile nägin ma Eestimaad,

Läbi NO teatri silmade,

Läbi Eestimaa tõusu ja languse,

Läbi üdini muutunud eestlase,

Seismas kohver käes ristteel,

Tea, kas Eestit ta veel näeb?

Nii ehk võinuks kirjutada Juhan Liiv peale NO-72 etenduse „The rise and fall of Estonia“ vaatamist. Etendus, mis pani mõtlema. Ei saanudki kohe pihta, mis on see põhisõnum, mida teater tahab vaatajale edastada. Sõnu oli palju! Sõnumist arusaamine tekib ehk hiljem, igaühele oma. Peale seda kui oled juurelnud erinevate stseenide kallal mida etendati. Eestimaa on eestlaste kätes või õigemini on eestlaste kätest libisemas kuigi see on meie teha mis Eestist saab. Seda lugesin välja mina. Rahva ja riigi seotust ning inimese rolli poliitikas, on teater korranud läbi „Nafta“, läbi etenduse „Kuidas seletada pilte surnud Jänesele“ ja läbi „Ühtse Eesti Suurkogu“. Sõnumid nendest etendustest vist ei jõudnud kohale? Sest viimane etendus „kukutas“ Eesti ja „eraldas“ meid Euroopast. Tahaks karjuda – „Fuck the politics, it´s about people!“ – see riik on inimese jaoks!

Inimesed …

… on selle tüki keskmeks. „Eestlane olla on uhke ja hea“! Vähemalt niikaua, kui me ei kõrvuta ennast eurooplastega. Ja niikaua, kui me ei ole vaadanud ennast arvustavalt peeglist. Näinud seda kõike, tabab meid alaväärsus tunne. Neljakümnendatel ja isegi nõukogude ajal kaitsesime oma kodu ja lähedasi. Oma elu hinnaga. Olime kaastundlikud, ennastohverdavad ja hoolivad oma pere, kodu ja Eestimaa suhtes. Kahjuks ei suutnud me kõike seda kaitsta ja me asusime teenima okupante. Hoolsalt ja kuulekalt, nagu ühele orirahvale kohane. Me varjasime omi mõtteid ja ei julgenud rääkida meie tõelisest ajaloost. Kui meie mõtted avalikuks tulid, siis meid tapeti ja pandi vangi. See hirm ja kartus on meil veres tänini. Me ei julge öelda, mis on meie mõtetes ja mida me tahame! Me unistasime vabadusest, sellisest nagu Euroopas. Marju tundis selle sisu. „Marju“ on vist Lauristin? Me teadsime Euroopast palju, võib-olla isegi rohkem kui Euroopa ise ja me olime rohkem eurooplased kui need, kes elasid Pariisis või Berliinis. Siis saabus vabadus. Just nimelt saabus, sest enamus ei tea kuidas see tuli. Meie käest ei küsitud millist Eestit me tahame. Me ei osanud öelda mis tähendab meile inimväärne elu. Igale oma aga meie soovid olid esialgu väikesed. Nii meile süstitigi sisse seda, mida keegi arvas või mida Moskvast ja Washingtonist ette kirjutati. Kahjuks ei talleta ajalooürikud seda, kes nii arvas ja kes meie eest otsustas. Meie väärtusteks muudeti mammona ja nüüd on eestlane olla uhke ja hää. Vähemalt need üksikud eestlased, kes mammonat omavad, tunnetavad seda. Meie ülejäänud aga muutusime. Meie pereelu tähendab pidevaid tülisid, stressi ja õigemini, meil pereelu ei olegi olemas. Sest aega suhtlemiseks pole. Perega, lähimatest sõpradest rääkimata. Me ajame taga raha. Selleks, et elus püsida või siis paneb meid liikuma meisse kultiveeritud mammonaiha. Suunas, kuhu osutab „püha kolmainsus“ – Savisaar, Ansip ja Laar. Kui see ei õnnestu Eestimaal, õnnestub see äkki välismaal. Ja siis me põgeneme Eestist või usume siin olles, et me jõuame viie rikkama hulka. Lausa esimeseks, hing paelaga kaelas kuid veame välja! Kurat, teeb ikka kadedaks küll kui naabril on rohkem kui sul või mõni tuttav elab paremini kui sina. „Me elame halvasti kuna meid on vähe ja me oleme vanad. Saagu meid rohkem ja see teeb meid rikkamaks“, hõikab „püha kolmainsus“! Ja selle peale meie naised nutavad aga sünnitavad. Lisaks koristavad, kraamivad, küpsetavad ja üritavad rikkaks saada. Rikkaks eurooplaseks. Tubli oled Eesti naine, tubli! Me oleme tänaseks niipalju muutunud, et isegi meie Ameerika onu ja Kanada tädi ei taha meid enam tunda. Ka need kaasmaalased, kes on siit põgenenud. Aga me loodame, et ükskord hakkab välispidine maailm meist aru saama. Sest me räägime ennast edukaks. Ühtsuse märgiks me tähistame neid tähtpäevi mis olid tähtsad meie esivanematele ja on tähtsad riigile. Tähistame neid Baabeli moodi – õgides! Vaata peeglisse eestlane! Sinu kätes on sinu riigi saatus ja sa ise!

Poliitika …

… pole oluline, inimene on. Selline vist on etenduse moto? Ei tahaks sellega nõustuda ja ega ka etendus seda peale suru. Jääb igaühe enda mõtiskluseks. Aga poliitika on see, mis kujundab meie elu! Poliitika on Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Poliitika on Eesti vabanemine okupatsioonist. Ja poliitika on meie, inimeste ja riigi, liikumine uuele arengutasemele. Poliitika annab ette suunad ja sihid. Meie Poliitika on meid viinud mammonaihaluseni. Meie Riigi sihiks on saanud liituda järjest rohkemate organisatsioonidega. Meie Riigi eesmärgiks on olla esimene maailmas. Unustades inimesed, tallates inimesed ja hävitades inimesed. Ühtlasi ka riigi! Meie Riigi sihiks ei ole parem elujärg kõikidele Eesti elanikele. Sest ega poliitika tea mis see tähendab. Ja ega ka inimesed ise tea. Ühele on see üks ja teisele teine. Eriti kui poliitika poolt on maalitud rahvale pilt villadest, helesinisest merest ja rikkusest. Mis pidavat tulema, kui te „Meid“ valite. Ja võimendatud pilt idas valitsevast ohust mis tuleb kindlasti kui te „Meid“ ei vali. Ega inimesed ise mõtle, nende eest mõeldakse. Seniks, kuniks neil mõte hakkab liikuma, liitume ikka rahvusvaheliste organisatsioonidega nii, nagu me oleme seda teinud juba kakskümmend aastat. Ja jätkame nii järgmisel neljal aastal. Stabiilne paigaltammumine on ju parem kui edasiliikumine! Pole visiooni, pole eesmärki mille poole ühtselt minna. Ja ega see ka kedagi võimulolijatest huvita. Nii saab ju lihtsamalt ja saab ka järgmisel korral lihtsamalt. Valitseda inimest! Suunata inimest! Ja käsutada inimest. Vähemalt niikaua kui nad on veel Eestimaal. Eemale inimlikest väärtustest liikudes rikkuse poole! „Fuck the people, it´s about politics!“ – on vist selle etenduse tegelik moto!
http://www.parnupostimees.ee/?id=410914