George Carlin (12 mai 1937 – 22 juuni 2008)
Liiga hea tekst, et seda mitte unustada ja maakeelde panna.
„Unustage poliitikud. Poliitikud on paika pandud selleks, et nad tekitaksid teis mulje, et teil on valikuvabadus. Teil ei ole. Teil ei ole valikuid. Teil on omanikud. Nad omavad teid. Nad omavad kõike. Nad omavad kõiki tähtsamaid maatükke. Nad omavad ja kontrollivad korporatsioone. Nad on kaua, sellest ajast kui nad ostsid, omanud Senatit, Kongressi, riigiasutusi, linnavalitsusi. Neil on kohtunikud tagataskus ja nad omavad suuri meediakorporatsioone. Seega kontrollivad nad enamust uudistest ja informatsioonist mida teile edastatakse. Te olete neil munepidi peos. Nad kulutavad igal aastal miljardeid dollareid lobby’le. Selleks, et saada seda mida nad tahavad.
Heakene küll, me teame seda mida nemad tahavad. Nad tahavad rohkem endile ja vähem teistele. Aga ma räägin teile mida nad ei taha. Nad ei taha inimesi, kes suudavad kriitiliselt mõtelda. Nad ei taha hästi informeeritud ja hästiharitud inimesi kes oskavad kriitiliselt mõtelda. Nad ei ole sellest huvitatud. Selline olukord ei aitaks neid ja see oleks vastu nende huvidele. See on tõde. Nad ei taha inimesi kes oleks piisavalt targad selleks, et istuda köögilaua ümber ja mõtelda kui palju neid kepiti 30 aastat tagasi ja visati süsteemi poolt üle parda. Nad ei taha seda.
Te teate mida nad tahavad. Nad tahavad sõnakuulelikke töölisi. Töölisi, kes oskaksid üksnes käidelda masinaid ja teha paberitööd. Ja kes oleksid piisavalt lollid, et aktsepteerida sitemat tööd madalama palgaga, suurenevaid töötunde, vähenevaid soodustusi, ületunde ja kaduvat pensionit mis kaob sellel momendil kui te pensionile lähete. Ja nüüd nad tulevad teie sotsiaaltoetuste kallale. Nad tahavad teie facking pensioniraha. Nad tahavad seda tagasi, et anda see oma kriminaalsetele sõpradele Wall Street’l. Ja kas teate. Nad saavad selle! Nad saavad teilt kõik varem või hiljem ja siis kuulub neile kõik. See on suur klubi ja teie ei kuulu sinna. Teie ja mina ei ole selles suures klubis. See on see sama suur klubi millegi pekstakse teid pähe igal päeval tegemaks teile selgeks mida te peate uskuma. Igal päeval pekstakse teile pähe nende meediaga selgitamaks teile mida uskuda, mida mõelda ja mida osta.
Laud on kreeni läinud sõbrad. Mängus tehakse sohki. Ja tundub, et keegi ei märka seda. Head, ausalt tööd rügavad inimesed, valgekraed ja sinikraed – ei oma tähtsust mis värvi teie särgikrae on. Head, ausalt tööd rügavad inimesed kelledel on tagasihoidlikud vajadused – valige jätkuvalt neid rikkaid türaimejaid kes ei pea teist sittagi. Te ei tähenda neile midagi. Mitte vähimatki. Olete 0. Ja keegi ei tundu seda märkavat? Ja keegi ei tundu selle pärast muretsevat?
See on see mida omanikud arvestavad. Fakt on, et ameeriklased tõenäoliselt jäävad ignorantseks puna-valge sinise türa suhtes mis kepib neid perse iga päev. Omanikud arvestavad sellega sest nad teavad tõde – Ameerika Unenägu (American dream) kutsutakse seetõttu nii, et te peate magama selleks, et seda uskuda.”
