Soovitused valitsusele, kuidas kaitseväe asju ajada

Kaja Kallas (2022): Meil on võimekas kaitsevägi, kaitsetahe ja maailmatasemel varustus.

Eelmisel nädala suur riigikaitse draama pani mõtlema. Esimene mõte mis pähe tuli, oli ellu kutsuda Riigikaitsekomisjoni töögrupp mis teeks asjad selgeks. Pole just tihti ette tulnud, et kaitseminister saab vastu päid juhatajalt ja kantslerilt. Ning, et need kaks kõrget ametiisikut teevad etteheiteid poliitikutele ja valitsusele. Herem muidugi torkas eelpoolnimetatutele lisaks ka eru- ja reservväelaseid, tõenäoliselt viitega Riigikaitsekomisjoni Kiili’le. Pole just suur saladus, et mitmed kaitseväest lahkunud kaitseväelased on kas väga pahased juhtimise peale või siis väga õnnelikud, et said sealt tulema. Kaitsevalmidusele selline nurga tagune kirumine just positiivselt ei mõju. Eile soovitas üks sõber ka, et uus Kaitseväe Juhataja, Kaitseväe vastuvõtmisel, peaks tegema väele korralik auditi, et selgitada kas väge ikka on või on üksnes selle riismed. Kurjad keeled reservist räägivad, et hangitu tuleb aastate pärast, hankelepingud on ilma jätkusuutlikkuseta, suur osa tehnikast pole töökorras kuna puuduvad hoolduslepingud ja riigilaevastikuks muundunud mereväe eelarve on väiksem kui enne riigilaevastikuks saamist. Nende kahtluste kummutamiseks peabki üks korralik audit tehtud saama.

Teine mõte oli aga see, et tuleb vaadata kuidas see planeerimisprotsess on toimunud, et kuidas selline 1.6 miljardine lünk nüüd äkki avalikuks tuli ja miks seda „vilepuhujate“ kaudu. Millal ja kuidas riigikaitse arengu- ja hankevajadused poliitikutele esitatakse? Protsessi lihtsa kirjelduse leiab Kaitseministeeriumi esitlusest 2023 aasta juunis kui esitleti sõjalise kaitse osa uuendamist Riigikaitse Arengukavas (RKAK). Tõenäoliselt tulenesid muudatused Madridi kaitseplaanist mis siis Vilnjuses heaks kiideti. Kaitseplaneerimise protsessi ühe autorina tundub protsess mulle üsna loogiline kuid aastatega on eelarve aetud nii sogaseks, et mina täna sellest välja ei loe millele komkreetselt kulutatakse ja mida arendatakse. Seletuskiri aitab natuke, kulupõhine eelarve aitaks palju rohkem. Mingil hetkel on protsessi ilmunud mõiste „Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne“ mis võib olla ka üks segaduse tekitaja. Laaneotsa jutimise ajal oli arengukava planeerimine mahukas staabi töö, tuli ülesanded põhjendada, sõnastada ja vajadused kalkuleerida. Protsessis on etapid mille üle KVJ või KM otsustavad ja kinnitavad. Laaneotsa soolo ettepanekud hangeteks tõrjus Kaitseministeerium pehmelt ja saatis staabile otsustamiseks. Ilmselt mõni hilisem kindral tundis tähelepanu puudust peale arengukava nime muutmist ja tõi sisse selle „KVJ sõjalise nõuande“ definitsiooni? Mis siis tegelikult kutsubki esile soolo esinemised ilma staapi kaasamata.

Kaitseplaneerimise protsess ise on aga pidev, nelja aastaste tsüklitena ja tugineb ohuhinnagutele ja poliitikute poolt sõnastatud ülesannetele, piirangutele ja välistustele. Igal neljandal aastal uuendatakse „riigi julgeoleku poliitika aluseid“ mis sõnastab võimalikke ohte ja riigi tegevust nende maandamiseks. Kaitseministeerium ja Kaitsevägi koostab RKAK sõjalise osa tuginedes julgeoleku poliitika alustele. Ning seda uuendatakse läbi nelja aastase sõjalise kaitse tegevuskava ja aastase eelarve. Lihtne! Peale „Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018“ kinnitamist mis tutvustas mõistet „laiapindne riigikaitse“ ja  2011. aasta Põhiseaduse muudatust, mille eesmärk oli korrastada riigikaitse juhtimist ning tugevdada kontrolli kaitseväe üle, on kaitseplaneerimisprotsessi muditud. Peamine muutus oli sõjalise kaitse arenguava ümbernimetamine Riigikaitse arengukavaks, Presidendi otsusepädevuse vähendamine ning Riigikantselei kui valituse tööorgani rolli lisandumine. Tulemuseks tegelikult oli kohustuste ja vastustuse laialimäärimine. Seega, kui Riigikaitsekomisjon otsustab taolise uurimiskomisjoni moodustamise, tuleks küsida aru ka Peterkop’lt.

Kui nüüd riigikaitse planeerimise protsess ajalisse raami panna siis üks protsessi osa peab andma sisendi teisele. Riigi Eelarve Strateegia (RES) tähtaeg on aprillis ja eelarve esitamine vist septembris. Seega RKAK uuendamine läbi sõjalise kaitse tegevuskava peab aprilliks olema esitamisküps, seda ka nominaalselt. RKAK 2022–2031“ kinnitati  2021. aasta novembri lõpus. See tugines Julgeoleku poliitika alustele 2019 milles isegi sõjalise kaitse peatükk puudub ning üldine jutt on rohkem selline „ohutu“. Uus, Ukraina sõda ja sõjalist kaitset sisaldav „Julgeoleku poliitika alused 2023“, kinnitati veebruaris 2023. Mille järele Kaitseministeerium uuendas RKAK sõjalist osa ja esitles seda juunis 2023. Lootusetult hilja, et muutused RES’i ja 2024. aasta eelarvesse jõuda. Kas aga eelmisel aastal taotleti 1.6 miljardit laskemoona hankeks, ei ole uuendatud RKAK’st näha. Esitluses on üksnes tekstilõik „täiendavad laskemoona varud, et suurendada oma üksuste lahinguvõimet ja tulejõudu“, kaitseelarve suurendamine 3%’ni ja diviisi loomine. Ei midagi märkimisväärset ja ei mingit suurt laskemoonakogust. Riigikaitse planeerimine käis tavapärast, rahuaegset, rada pidi. Olenemata sellest, et poliitikute ja valitsuse retoorikas olid „sõjaohu jutud“ saavutanud enneolematu osakaalu. See mida taotleti 2011 aasta põhiseaduse muutmisega – ressursside ümberjagamist kriisi korral, riigi kriisijuhtimise korraldamist jms, ei ole toimunud aastatel 2011-2022-2024. Kas nüüd tegemist on valitsuste korraldamatuse ja lollusega või oli valitsuse kõrgendatud sõjaohu retoorika valelik, oleks jällegi Riigkaitsekomisjoni uurimise üks ülesannetest.

Kokkuvõtvalt siiani niipalju, et rahuagsesse planeerimisprotsessi raamidesse KVJ „4 liikmelise Tiger Team’is koostatud“ ja 2024. aasta juunis valminud laskemoona vajadused mahus 1.6 miljardit, ajaliselt ei mahtunud. Ja ilmselt pole ka rahuaegse kaitseplaneerimise protsessis sellist soolot ette nähtud. Taolised kiired muudatused oleksid teemaks sõja- ja kriisiaegsesse planeerimises ja juhtimises. Kuid valitsus pole seda käivitanud, ja pole võibolla ka loonud kriisi- ja sõjaaja planeerimise ja juhtimise protsessi. Oleks selline protsess olemas, oleks võinud ka taotlust menetleda rutiini väliselt. Seega peaks see taotlus laual olema järgmise RES’i koostamisel. Enne seda muidugi staabi poolt läbitöötatuna ja tõenäoliselt ka ajaliselt laiali jaotatuna sest millal need HIMARS’d tulema hakkavad ja haubitsad töökorda saavad? Mis nüüd Heremit ja Salmi vilepuhujatena tegutsema panid, arvestades seda et nad protsessi ise peaks läbi ja lõhki valdama, võib üksnes oletada.

Vist 22. veebruaril 2023. aastal kohtus KVJ Plangus Tallinna maleva kaitseliitlastega. Rääkis Ussisõnadest, üsna palju Ukrainast ja KV valmisolekust. Meediakajastustes enne seda kohtumist kõlasid süüdistused, seda peamiselt EKRE’lt , et me oleme Ukrainale ära andnud suure osa oma kaitsevõimest. Kohtumisel aga kinnitas KVJ, et meil on laskemoona piisavalt kuid puudus on ladudest kus seda hoida. Seda oli hea kuulda sest eks minagi kahtlustasin, et oleme suure osa oma laskemoonast ära saatnud Ukrainasse. Lisaks oli mul ka teadmine, et alles 2009. aastal otsustati laskemoona esimesed lahingu komplektid hankida selleks, et parandada KV valmisolekut. Selle ajani hangiti peamiselt väljaõppeks vajalikku laskemoona. Seega eelmise nädala süüdistused laskemoona puudumisest mahus 1.6 miljardit tundusid üsna häirivad. Ma usun, et mitte üksnes mina vaid ka paljud teised võtsid Salmi ja Heremi jutte sõjahirmu levitamisena. Madrid tippkohtumine toimus 2022 ja Vilniuse oma 2023 esimeses pooles. Kõikidest vajadustest oleks pidanud olema ülevaade 2023.aasta teises pooles, aasta tagasi mitte praegu!

Poliitikute poolt on meedias viidatudtud NATO plaanile kui suurte nõuete esitajala. See on väga nõrk põhjendus. Need, kes kunagi NATO plaane on näinud, ei loe sealt kuidagi välja detailseid nõudeid riikide laskemoonavajadusele. Nõutakse võimeid ja nende kasutamise effekte, millel on ajaline vamisolek ja riigid ise peavad kalkuleerima mis selleks vaja on. Kui nüüd tulla Vilniuse tippkohtumise juurde, mis pidavat olema suuremate vajaduste põhjuseks, siis kõige tähtsamateks teemadeks tippkohtumisel olid Ukraina sõda ja see, et Leedus oli tippkohtumise ajal püsti pandud Patriot ja NASAMS õhutõrje süsteemid. NATO kaitseplaane arutati Madridi tippkohtumisel mida siis tagant järele Vilniuses heaks kiideti „kaitsehoiakute muutuse“ tõttu. Eesti Vabriigi president kirjutas peale Vilniuse tippkohtumist: „Mulle, kui riigikaitse kõrgeimale juhile on tähtis, et NATO on otsustavalt ellu viimas aasta tagasi Madridis kehtestatud tugevdatud kaitsehoiakut. Regionaalsete kaitseplaanide heakskiitmine on alliansile tervikuna, aga eeskätt Balti regioonile väga oluline. See tähendab, et Eestit on võimalik kaitsta esimesest meetrist ning et selleks on olemas vajalikud väed, juhtimisstruktuurid ning eelpaigutus. Äärmiselt oluline, kui mõtleme kiirusele, millega peame olema valmis reageerima, kuna Venemaa naabruses võib eelhoiatus olla lühike.“

ERR artiklis 18. Mail 2023 kommenteerisid poliitikud Madridis 2022. aastal esitatud NATO kaitseplaane. Sh ka Kaja Kallas kes väitis, et … „Me saime Madridi tippkohtumiselt väga tugevad otsused ja hea meel on tõdeda, et neid otsuseid viiakse ellu. Suures plaanis me oleme liikunud heidutushoiakult kaitsehoiakule, mis on meie jaoks oluline. Uus plaan tähendab seda, et esimesest vajalikust hetkest on Eestis kohal NATO liitlased. Ja see tähendab ka seda, et meie liitlasriikides on meile määratud üksused, mis harjutavad koos. See struktuur, kes kellele käske jagab, on paigas.“

2022. aasta juunis toimunud Madridi tippkohtumise ajal esitatud kaitseplaanide muutused pidid olema teada aasta teisel poolel nii kaitseministeeriumile kui ka kaitseväele. Küll aga oleks pidanud Kaitseministeerium ja Kaitsevägi liikuma samas suunas kuid … Septembri alguses kirjutas kaitseministeeriumi kantsler ERR artiklis: „Mida me ise teeme? See on Eesti riigikaitse arendamise kõige tähtsam küsimus. Kõigepealt loomulikult meile endale, et me ära ei unustaks – Eesti on meie riik ja ennekõike on Eesti kaitsmine meie enda asi. Liitlased küsivad meilt esimesena täpselt sama. Siingi pole midagi imelikku, meeleldi aidatakse ikka neid, kes ennast ise kõige rohkem aitavad. Veel parema meelega neid, kes paistavad lisaks silma teiste abistamisega.“

Siit siis ka veel üks küsimus – Kas Kaitseministeeriumi kantsler ja Kaitseväe juhataja kaotasid usu NATO’sse ja keskenduvad iseseisvale kaitsele? Või kaotasid usu valitsusse? Iseseisev kaitsevõime ei ole uus „nähtus“ vaid on olnud kaitseväe algusest alates kogu aeg „laual“. Esivõitleja selle eest on olnud läbi ajaloo Leo Kunnas. Küsimuseks on olnud ja jääb, et milliseid võimeid ja millises mahus arendab Eesti ja millised tulevad liitlastelt. Otsustajaks on meie poliitikud kes siis ressursse eraldavad. Mida selgemalt ja veenvamalt oskab kaitsevägi vajadusi põhjedada, seda rohkem suudavad ehk poliitikud leida. Ja mida veenvamalt oskavad kaitseminister ja KVJ liitlastele oma vajadusi esitada ja põhjendada, seda tõenäolisemalt võib välisabi riiki jõuda. Ei oska õelda kui palju tänased kaitseväe juhid NATO planeerimise protsessidest osalised on aga teenistuskäike vaadates on nende ametikohad välisteenistuses piirdunud taktikalise ja operatiivtasandiga. Kuid on äärmiselt ebaprofessionaalne kui need juhid näitavad välja kahtluseid NATO valmiduse suhtes. Mina võin. Et meie juhte survestada NATO’t survestama. Aga mitte nemad.

Leo Kunnas rääkis esmaspäeva hommikul terevisioonis, et 10 aasta jooksul pole arengut ja hankeid toimunud. Üldiselt nõus temaga. Pole meedias kuulnud ega näinud kaitseväe arenguhüppet. Üksnes uudis laevastike ühendamisest mis tegelikkuses andis Kaitseväele lisaülesanded ja võttis viilaka 3%’st. Nagu võttis viilaka ka abi Ukrainale mis oleks vabalt võinud seista väljaspool kaitseeelarvet. Sõjaliste võimete loomisega on see jama, et nende arendamine võtab aega. Näiteks soomusmanöövri võime loomine otsustati 2009. aastal. Esimesed masinad saabusid Eestisse 2016 ja viimased 2018. Siis algas üksuse ettevalmistus. Mingi asja hange on kõige lihtsam. Kuid süsteemi loomine – personal, hooldus, väljaõpe, tagamine, jms on pikaajaline. Mis võimaldab hankeid ajastada. Poliitikud valitsemise 4 aastases tsüklis oma otsuse tulemust paraadil ei näe. Eriti ei näe nad laskemoonakasti mööda veeremas. Laskemoonaga väljaspool paraadi on keeruline – see aegub. Laos seistes saab „parim enne“ otsa nagu vorstil. Seega ollakse väga ettevaatlikud ja kaalutakse hoolega laskemoona hankeid. Ega tehaseidki käima panda enne kui riigid suuremaid koguseid ei osta. Ei tasu ära või tõuseks tüki hind taevastesse kõrgustesse. Kui tootmiseks on riigi garantii siis ehk on võimalus liin käivitada. Aga mitte Eestis. Sest siin armastavad valitsuse liikmed eesotsas peaministriga luisata.

Ühe vahekokkuvõtte ma juba selles tekstis tegin – Eesti valitsusele puudub kriisi- ja sõjaaegne planeerimise ning juhtimis protsess. See tuleb luua ja pole mina esimene kes seda räägib. Teiseks annaks nõu Kaitseväe juhatajale. Eesti õigusloomes on selline mõiste nagu „taasesitatav vorm“. Kui seda mitte järgides midagi esitatakse, siis vastust ei tulegi. On protsessid mida järgida ja vajadusel muuta või nõuda nende muutmist, ja need annavad tulemuse. Vähemalt vastuse. Kaitseministrile ütleks, et mees sa oled pehmo ja juhtida ei oska. Selgeid vastuseid pole andnud ja isegi Salmi pole veel lahti lasknud? Kahju et te kõik kolm kõigutate usku Eesti kaitsevõimesse. Riigikaitse korraldus tuleb luubi alla võtta. Sest täna tundub, et käib häma mida maksumaksja kontrollida ei saa. See ülesanne on täna seadusandjal – Riigikogul ja Riigikaitse komisjonil.

 

https://arvamus.postimees.ee/8043729/hannes-toomsalu-soovitused-valitsusele-kuidas-kaitsevae-asju-ajada