Margus Pae Riigikaitsest 2
Mu vana sõber, Margus Pae, postitab aeg-ajalt ühiskonna kriitilist ja väga tabavat teksti feissaris. Et need tekstid kaduma ei läheks, võtan endale voli ja talletan mõned neist oma blogis.
Margus Pae
Jätkuks viimasele postitusele, mis oli tagasiside põhjal liialt emotsionaalne. Paraku riigikaitsest on minu jaoks keeruline rääkida vähe-emotsionaalselt, kuivõrd tegemist on suure osaga minu tööalasest elust olnud siiamaani.
Nüüd, kus uus valitsus kehtestab riigikaitse/julgeolekumaksu kõikidele eraisikutele ja ettevõtetele alates esimesest eurost (imikust raugani), on panustavatel kodanikel õigustatud ootus nõuda ka pädevat juhtimiskvaliteeti. Kui avalikust meediast kostub, et täna ei suuda isiksuste sobimatuse tõttu ühes ruumis viibida Kaitseministeeriumi kantsleril ja Kaitseministril, siis on miskit väga valesti. Juba mitu kuud järjest. Me raiskame aega. Olukorra tõsidust arvestades peaksid riigimeheliku mõtte vaimus mõlemad loobuma ning viivitamatult vabastama need positsioonid inimestele, kes suudavad riigikaitse jaoks tulemust toota. Mõlemad on ebaõnnestunud. Kui 2010 jalgpalli MM-il ei jõudnud talendikatest, kuid omavahel tujutsevatest superstaaridest kubisev Prantsusmaa jalgpallikoondis alagrupiturniirilt edasi, siis jalgpalli väärtustav Prantsuse ühiskond ei hellitanud – kõik said kinga, kõik treenerid, kõik mängijad, isegi massöörid. Kõik läksid. Isegi sponsorid läksid – aastakümneid Adidase särkides Prantsusmaa läks üle Nike rüppe. Mulle tundub, et oleme sarnases olukorras, raputust on vaja. Siinkohal tunnustan endale mitte-omaselt Pevkurit, kes julges teha uue Kaitseväe Juhataja osas ebatavalise valiku, erinevalt administratiiv-bürokraatliku-süsteemi survest määrata uueks Kaitseväe Juhatajaks Palm. Tulemuseks möll ametkonnas ning hull tujutsemine, eelkõige EGO-põhine: solvusid Palm, solvus Herem, solvus Salm. Paljud ilmselt veel. Aga hingame korraks rahulikult sisse-välja ning mõtleme, kas tänases hüsteerilises riigi julgeoleku olukorras võiks või peaks reaktsioon olema sedavõrd valulik? Tujukad plikad ja eided peaksidki areenilt kaduma. Kes eputama hakkavad, saavad elult kiirelt vastu tatti. Kui ajad on sellised ja Reformierakonna otsus on Eesti majandus lõplikult külmutada, siis “fair-play” oleks Julgeolekumaksu mõttes teha endiste Kaitseväe Juhatajate, Peastaabi Ülemate jt personaalpensionäridest kindralite jaoks eraldi klubi, kes näitab ülejäänud ühiskonnale eeskuju julgeoleku tagamiseks – ei ole siin miskit lösutamist ning persetamist Milrem Robotics, Riigikogu, Euroopa Parlamendi jt taoliste palgal. Terved, elujõus ning üldjuhul heas füüsilises vormis 50 + vanuses Kaitseväe pensionärid ei peaks laiapindse julgeolekumaksu tingimustes ootama, et samad inimesed maksaksid kinni nii selle 1,6 miljardit kui ka nende 3000 eurose isikliku kuu pensioni. Aus oleks sellel kontingendil võtta vastutus ja 2026-2028 panustada solidaarselt ülejäänud Eesti ühiskonnaga. Pigem rohkem, näiteks 50% oma pensionist, aga miks mitte ka 100% kuni 2028 nagu reformierakond muult rahvalt küsib. Rahalises mõttes tühine aga eeskuju mõttes hindamatu. Minu ja Leo Kunnase aeg sarnasteks vaidlusteks riigikaitse raskete valikute jaoks oli ammu tagasi. Olen seni veendunud, et minu tööalastes vaidlustes Leo Kunnasega Eesti riigikaitse kiiremaks arendamiseks tunnistab ka Leo täna, et mul oli paljudes asjades õigus, täpselt nii, nagu mina täna tunnistan, et Ukraina sõja kontekstis oli väga paljudes küsimustes Kunnasel õigus. Minu EGO lubab seda avalikult tunnistada, usun, et ka Leo oma. Olen selles kindel, kuna kokkuvõttes ajasime koos Eesti asja nii kodumaal kui NATO-s. Me olime koondisekaaslased. Normaalne tööprotsess, kus eesmärk on ühine – tiblale trääsa, nii et meelde jääb – Riigikaitse strateegilise juhtimistasandi mõtteselgus, tegevuse koherentsus ning võtmeisikute/institutsioonide (kaitseminister, kaitseministeeriumi kantsler, kaitseväe juhataja, kaitseliidu ülem, riigikogu riigikaitse komisjon) koostöö on elementaarne eeldus õnnestumiseks. Täna paraku see nii ei ole, seega ühiskond saab ebaselgeid sõnumeid. Kui jutt käib 1,6 miljardist eurost, siis strateegiline mõtteselgus, sõnumi ühtsus ja koostöö võtmeisikute vahel on kõnealusest 1,6 miljardist väärt rohkem miljoneid, kui enamik ette kujutab.
Soovin siiralt meie uuele Kaitseväe Juhatajale tuult tiibadesse ning sõduriõnne. Loo tugev meeskond oma ümber. Mul on Andrusega seoses ainult positiivsed kogemused nii Afghanistanist, Tallinnast kui Saaremaalt, kus oleme koos toimetanud. Usaldagem Andrust ning anname kõik oma parimad mõtted, tahte ning teod EESTI EEST!
