Margus Pae Neo-Marksismist Eestis
Mu vana sõber, Margus Pae, postitab aeg-ajalt ühiskonna kriitilist ja väga tabavat teksti feissaris. Et need tekstid kaduma ei läheks, võtan endale voli ja talletan mõned neist oma blogis. See konkreetne, allpool, käib sotsialismuse kohta.
Margus Pae
Kiirkursus kõigile, et tunda ära Neo-Marksism. Täna ilmutab see ennast Sotsiaaldemokraatia nime all. “Heal lapsel mitu nime” ütlevad paljud. Minu jaoks Same sh…t. Tegelik vasakäärmusluse paleus, mille võimu eesmärk on hävitada rahvusriigid, rahvuslus, kiskuda välja töökuse ja iseolemisega seotud ühiskonna juurestik ning vahetada välja pikemas vaates kui mitte kogu, kuid sotside jaoks piisav hulk Euroopa rahvaid immigrantidega, kellest lihtne kujundada kuulekas ning võimul olevatest sotsialistidest sõltuvuses olev alluv kaader. “Tahad 7 eur sotsiaaltoetust juurde? Vali mind!” Huvitav fakt, et Sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski naine juhib pagulasabi ühingut nimega Mondo, mis tassib Eestisse “vaeseid ning vaevatuid” igal võimalusel juurde. Rahastuse alguspunktiks oli Sotsiaalminister Ossinovski otsus eraldada Mondole raha. Ega ometi…. Sellel kõigel null seost Jüri Vilmsiga, kes oli ideoloogiline sotsiaaldemokraat, kuid samas Eesti rahvuse ning Eesti riikluse pooldaja. Tema kindlasti ei oleks Jevgeni Ossinovski lepingule/rahaeraldusele oma abikaasale nõusolekut andnud. Aus Eesti mees oleks Ossinovskile kinga andnud. Marksismi ja Sotsiaaldemokraatia algus on alati ilus ja õiglane, samas eksitav ja uinutav, kuid laiemale üldsusele lausa üllas: ühiskonna tugevamad liikmed peavad panustama rohkem, et aidata järgi ühiskonna nõrgemaid liikmeid. Paraku seda tehes ning üha rohkem tehes, tuleb kõigile üllatusena, et probleemide lahenemise asemel tekib “vaeste ning vaevatute” gruppe juurde kiiremini, kui ühiskonna tugevamad liikmed jaksavad lahendada. Ja siis see juhtubki! Ületatakse mõtteline rajajoon, kust alates ühiskonna tugevamad liikmed mitte ainult ei pinguta rohkem, et aidata järgi ühiskonna nõrgemaid liikmeid, vaid avastavad end olukorrast, kus tuleb hakata üleval pidama nõrgemate kõrval ka lolle ja laiskasid ühiskonna liikmeid. Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb sellises ühisonnas töökaid ja ettevõtlikke inimesi, samas vaeste, vaevatute, tagakiusatute, lollide ja laiskade hulgad aina kasvavad, nagu ka nõudmised. Lõpp on ootuspärane – tugevasse vähemusse ning üha enam maksustatavasse gruppi jäävate töökate ja ettevõtlike ühiskonnaliikmete motivatsioon laguneb. Ka nemad löövad käega, loobuvad ja tahavad ka olla “vaesed, vaevatud ja tagakiusatud, lollid ja laisad”, võtta riiklikke sotsiaaltoetusi pangaautomaadist välja koos vaeste ja vaevatutega. Sellise ühiskonna lõppmäng on lihtne – nii ideeline kui ka rahaline pankrot. Umbes nagu Venetsueelas, Kuubal. Õnneks NSVL kollapseerus äkiliselt ega jäänud vinduma. Viisil või teisel on meie perspektiiv kohutav, kui me ennast sellest roosa-udu-sotsialismist ning tasuta teenuste maailmast ei suuda ärkvele raputada.
