Paul Vaha tekstid – hegemooniast

Millal on võimalik reeglitepõhine maailm ja kas maailma riikide vahel valitseb anarhia? Eerik Niiles Krossi esinemine Riigikogus, Tsahkna intervjuu ERRis ja VLA kokkuvõte julgeolekupoliitilistest arengutest panid mind mõtlema, et kas me saame aru mis maailmas laiemalt toimub? Mis on alati toimunud ja millises protsessis me oleme praegu. Aga ma ütlen teile millises (muidugi ainult minu arvamus, aga nii öelda on minu stiil). Ei Kross ega Tsahkna ei kritiseerinud Trumpi tegevust. No kuidas saakski eesti parlamendis ja Eesti Välisminister kritiseerida suurima liitkase presidenti. Lisaks juurde, demokraatlikult, soliidse enamusega valitud presidenti, kelle kohta isegi ERR kirjutas, et suurem osa ameeriklasi toetab tema senist tegevust presidendina. Ma ei hakka rääkima, et see mees ütleb mis mõtleb ja teeb mis ütleb, mis on läänes (ja ka mujal, kuigi teistel põhjustel) nii uskumatu, et lausa… noh, ei usuta. On harjutud iba, häma ja kiunuga. Esimest kahte teevad poliitikud ja ametnikud, teist võuk-seltskond, kellele pidevalt keegi liiga teeb. Ja siis tuleb keegi – ei, tuleb isegi seltskond mehi- Vance, Rubio, Hegseth – kes ütlevad, mis mõtlevad ja nad ka mõtlevad. Ja kõik vahivad mokad töllakil (Pariisi AI konverentsil pilt, kuidas Vance´i kõnet jälgiti oli kõnekas) ja ei saagi aru mis toimub… aga see selleks. Kuidas saavad mingi riigi (pisiriigi) diplomaadid kritiseerida kedagi, kellest nad otseselt sõltuvad. Aga ajakirjanik, eks Tsahknat grillis, ei jäta jonni… reeglipõhine ja reeglipõhine. Jäi selline mulje, nagu ta tahaks küsida, et kuidas te suudate üldse veel ameeriklastega suhelda? Issand, vastik, vastik, nagu jänes ütles. väikeriikide tuumapomm. Jah, Lennart Meri, kes suurepäraselt Zeitgeisti tunnetas ja biiti jagas, ütles need legendaarsed sõnad, ja tal ongi õigus. Aga kõik sõltub ju olukorrast. Ehk siis meie suurim soov on, et oleks reeglid. Jah! Ja millal on reeglid? Kahel juhul: siis kui valitseb balance of power ja siis kui valitseb hegemoon. Nii on alati olnud. Inglased on selles suhtes parim näidis. Alates ajast, mil inglased üldse suutsid midagi mõjutada väljaspool dünastilisi piire, on nad alati toetanud seda, kes parajasti võitleb selle vastu, kes püüab saavutada Euroopas või globaalselt liidriseisundit. Nii oli see hispaanlastega, prantslastega, sakslastega ja Aasisas ning Türgis venelastega. Miks? Sest nemad on alati olnud see väiksem. Kellel ei oleks olnud šansi mandrit ühendava vastase vastu. Nii ei olegi Euroopast saanud Hiinat või Indiat, ma pakun. Keskajal täisid seda rolli Paavstid…ehk siis tasakaal pidi valitsema, ja tänu sellele on Euroopas hunnik väike-, pisi- ja mikroriike. Sest – mitte ainult inglaste pärast – alati tasakaalustas keegi kedagi ja valitses liitude süsteem. Kahekümnendal sajandil oli külm sõda. Ka balance of power. Mingil hetkel pärast seda valitses üks hegemoon. Ka siis olid võimalikud reeglid. Seega, reeglid ja riikidevaheline anarhia ei välista teineteist vaid tegelikult käivad koos. Anarhia ei ole üldsegi nii halb asi, kui sellest kõneldakse. On mõtlejaid ja instituute (Miesese oma näiteks) kes väidavad, et see oleks parim ka riigikorrana. See tähendam, et ei ole tsentraalset autoriteeti, kes bürokraatiasüsteemi abil jagab ja valitseb (nõuka moodi riigikapitalism ja tänapäeva Euroopa), vaid on oma huve kaitsvad kogukonnad ja firmad. Sellises süsteemid ei saa keegi liiga suureks, hegemoonia vältimine on ühistes  huvides. Nad pakuvad näiteks, et politsei rolli täidaks kindlustusfirmad, kes kompenseerivad kannatanule ja … noh küll nad siis kurjategija käest kahju sisse nõuavad. Ükski ettevõte ei saavuta monopoli ilma riigi toeta. Sest riik on alati korrumpeerunud. Või pakub kellelegi tuge (loe katust) mingitest utoopilistest huvidest lähtuvalt. Parim näide anarhiast on puurid. Sellest kirjutab sõjaajaloolaneJohn Keegan. Need kogukonnad, eks isekeskis pidevalt kaklesid suutsid brittide sissetungile kaua edukalt vastu panna. Olles suures vähemuses. Mis neid ühendas. Protestantlik usk. Alati on midagi mis kogukonnad liidab, kui on tegu välisvaenlasega. Alati on midagi, mis teeb neist ühise terviku – olgu see tsivilisatsiooniline kuuluvus või usk. Kuidas anarhia tekib? Nii nagu Rooma riigi lääneosas pärast kolmanda sajandi kriisi… see kujunes küll pikalt aga kuuendaks sajandiks oli täielik. Mis toimus. Tsentraliseeriv jõud kadus. Hajus vaikselt. Kogukonnad koondusid ja saavutasid autonoomia. Tegelikult autarkia. Igaüks sai iseendaga hakkama. Ja nad võisid moodustada liite. Peaasi, igaüks sai ise hakkama. Mis praegu Euroopas toimub? Esialgu on tsentralisatsioon oma tipus. Aga see muutub alati. Mis oleks kogukondadelt (eelkõige väikeriikidelt ja tegelikult kõigilt Euroopa riikidelt) nõutav? Ise endaga hakkama saamine. Siis oleks ka liidud võimalikud. Mida nõuavad ameeriklased? Saage ise endaga hakkama. Siis saavad nemad kontsentreeruda ühele suunale, meie teisele. Üksi nad enam ei suuda. Seda ei saa neile ette heita ega pahaks panna. Mis teeb meie meinstriim? Kiunub. Jumal tänatud, et osa diplomaatiast vähemalt aru saab. VLA raport ütleb paljut Venemaa kohta. Aga kas ta ka meie lääneliitlasi vaatab? See ei tähenda nende järgi luuramist, kuigi nemad luuravad kõigi ja kõige järgi. Võiks vähemalt analüüsida. Meie toetame Ukraina lääne integratsiooni… kas lääs ise toetab? Ja ma ei pea silmas Trumpi administratsiooni vaid varasemat. Ja ma ei pea silmas AfDd vaid meinstriim sakslasi? Või prantslased, või inglased? Muuseas, neil kolmes on täiesti eri huvid. Ammu ei ole enam seda saksa-prantsuse liitu, mis Euroopat hoidis. Lisaks, nagu ma varem kirjutasin, Putin murdis peaga ukse maha. Toimub see , mis alati on toimunud: otsitakse jõudude tasakaalu. Sest teistsugust maailma ei ole kunagi olnudki. See, et võib valitseda reeglipõhisus ilma jõudude tasakaaluta, on liberaalse IR kogukonna luul. Reeglid tulevad tagasi, kui saavutatakse tasakaal. Ukraina think-tank´id ei kipu juba aasta otsa NATOsse, sest nad on aru saanud, et neid peteti. Otsesõnu peteti. Nad otsivad teed, kuidas kindlustada oma riiklus ise tugevaks saades, eelkõige mentaalselt, kogukonnana. Kui vaadata meie sõjandust, siis me oleme isegi õigel teel, kõiges muus, eelkõige majanduses ja energeetikas, aga täielikus ummikus. Ehk siis maailma on muutumise protsessis, Euroopa on letargias, reeglitest ei ole mõtet unistada, kuni on uus jõudude vahekord selge. Maailmas ei ole kunagi asjad teisiti käinud. MITTE KUNAGI. Ja evolutsioon on luul (eksisteerib ainult individuaalne evolutsioon). 20. sajand oli halvim inimkonna teadaolevas ajaloos. Kas see tähendab, et 21. tuleb veel hullem? Kross kartis, et oleme tagasi 19kümnendas sajandis. Noh, kui arvestada, et 20. oli 19’nendal toimunud mõttearengute tulemus, siis 19. ei tahaks olla, parem juba 18. Sellel sajandil küll sõditi aga inimesed jäeti tavaliselt rahule, vähemalt süda-Euroopas. Anarhia on mingis mõttes parim garant reeglitele. Igaüks peab ise endaga hakkama saama. Veel parem on kord nagu keskaegses ja varauusaegses Püha Rooma keisririigis. Iga linn ja meie mõistes vald oli iseseisev, kuid valitses ühisuse tunne, kõrgem kohus, ühine diplomaatia ja ka sõjajõud olid ühised. Tänapäeva Šveits on sarnane süsteem. Lisaks on seal veel ka otsedemokraatia. Miks meil ei võiks olla?

13. veebruaril 2025