M.S. Estonia

Reisilaev Estonia viimased tunnid läänemerel. 28 September 1994a, kell 1.57 koordinaatidelt 59’22N ja 21’40E.

Kui reisilaev Estonia 27 septembri 1994 aasta õhtul Tallinna sadama B terminalist lahkus ei teadnud keegi, et vähesed tulevad sellelt reisilt eluga tagasi. 27 september 1994a. kell 19.15 sulges reisilaev Estonia, mis oli tõeline läänemere kaunitar enda lumivalge vööri viisiri, mootorid kogusid tuure ja nii lahkuski ta enda viimsele teekonnale. Kapten Arvo Andersonile oli antud tormi hoiatus, et merel võib tuult olla ligi 26 m/s, aga ta ei kõhelnud hetkegi enda laevas. Ta teadis et Estonia on suur laev ja kannatab isegi ookeani torme. Laev tagurdas aeglasel käigul Tallinna sadama B terminalist välja. Lõpuks oli laeva nina Naissaare poole suunatud ja üha kasvava kiirusega sõitis Estonia avamere poole. Kaldale jäänud inimesed ei osanud arvatagi, et näevad seda Eesti merelaevanduse lipulaeva ja tõelist läänemere kaunitari viimast korda.

Kell 20.00 võtsid vahi üle Estonia kapteni sillal esimene tüürimees Peeter Kannussaar ja kolmas tüürimees Andres Tammes. Sillal olid ka mõlemad kaptenid, tol ööl tööl olnud esimene kapten Arvo Anderson ja järgmisel hommikul lootsi eksami pärast Rootsi sõitnud teine kapten Avo Piht.

Kell 20.10 lahkusid mõlemad kaptenid õhtusöögile Estonia kõige paremasse restorani, mis kandis nime Poseidon. Silda jäid Peeter Kannusaar ja Andres Tammes.

Kell 20.30 möödus Estonia Kopli poolsaarest ja sõitis Soome lahe poole, et hiljem nihutada end teiste Soome ja Rootsi vahet sõitvate reisilaevade vahele.

Kell 21.10 olid mõlemad kaptenid sillal tagasi – miks jäi see õhtusöök neil nii lühikeseks? Seda ei tea tagantjärgi enam keegi. Võib vaid oletada, et nad võtsid ühendust mõne teise alusega pärimaks ilma kohta. Kapten Anderson oli juba hommikust saati kuidagi närviline olnud, kas tundis ta midagi ette, ei tea, igatahes lahkusid nad sillalt taas kell 21.40.

Kell 23.00 püüdis Estonia kolmas tüürimees Andres Tammes ühendust võtta reisilaev Silja Europaga, aga tulemusteta, sest Silja Europa tüürimehed ilmselt ei kuulnud teda. Põhjus miks ta tahtis ühendust võtta oli rääkida hilinemisest. Estonia oli viimsele reisile hilinend tervelt 15 minutit. Tegelikul pidi Estonia kai äärest minema sõitma kell 19.00, aga laev väljus hoopis kell 19.15. See hilinemine oli tingitud nimelt pommiähvardusest, mis tehti 27 september 1994a. kell 16.30 mille käigus inimesed evakueeriti sadama hoonesse tagasi. Isegi enamus laevapere liikmeid evakueeriti, sest kartus oli ju olemas. Kapten Andersoni polnud sel hetkel pardal ja nii juhtiski kriisi olukorda teine tüürimees Peeter Kannusaar. Pommi siiski ei leitud ja laev lubati merele. Tormi tõttu läksid Eesti laevadest vähesed tol õhtul merele. Need üksikud julged olid vaid hommikune Georg Ots, mis väljus kell 9 hommikul Helsingisse, Estonia, mis väljus kell 19.15 ning kaubalaev Rakvere, mis viibis 25 kuni 28 septembrini Ahvenamaal, viimane oli ka ainuke Eesti laev mis suutis reisilaev Estonia õnnetuspaigale tulla.

Kell 22.00 alustas oma tööd Estonia teine vahimadrus. Tema vahi ring hakkas kell 22.30 ja tema kohus oli kontrollida laeval toimuvat, eriti autodekki. Tema varustusse kuulus spetsiaalne aparaat mille ta pidi erinevates laeva kontrollpunktides seinal asuvasse registraatorisse (kompostrisse) torkama ja kui see hakkas pinisema, tähendas see, et antud sektor on kontrollitud. Selliseid kompostreid oli laevas kümme.

Kell 22.40 toimus tüürimeeste esimene vahetus ja Peeter Kannussaare asemele tuli Estonia teine tüürimees Tormi Ainsalu. Tema hääl oligi see, mis kostis läbi raadioeetri 28 septembri hommikul kell 1.45 ja tema sõnad: „halvasi tõesti halvasti näib siin asi olevat”,olid ühtlasi ka viimased mis Estonialt eetrisse jõudsid. Pärast neid sõnu vaikis Estonia raadiojaam igaveseks.

Kell 23.00 tuli silda Estonia vanem tüürimees Juhan Herma kes vahetas välja Andres Tammese, sest viimane lausa piinles väsimuse käes. Nii nad seal töötasid – jälgisid pingsalt monitori, jõid tassi kohvi ergutuseks ja kirusid halba ilma, rääkis Estonia vahimadrus Silver Linde.

Kell 23.25 käis korraks sillal ka kapten Arvo Andersson ja andis korralduse äratada Estonia teine kapten Avo Piht 28 septembri hommikul kell 05.00 lootsi eksami jaoks. Avo Piht pidi nimelt tegema nn.”talve tee” eksami Stockholmi saarestikus, mis oleks talle eduka soorituse korral andnud õiguse Estonia suuruse laevaga ilma lootsi kasutamata Rootsi saarestikus sõita. Samas oleks see tunnistus lubanud sissesõidu lootsivabalt ka reisilaev Mare Balticumiga, mille kapteniks Avo Piht niikuinii asuma pidi. Mare Balticum oli aga Estoniast madalam ja lühem laev.

Kell 23.35 möödus Estoniast üks Eesti kaubalaev. Laevad möödusid üks – teisest rahulikult ning ka selle kaubalaeva kapten ei märganud Estonia juures midagi imelikku.

Kell 23.45 raputasid lained Estoniat juba päris korralikult. Enamus reisjatest olid kajutisse läinud ja üritasid loksuvas laevas uinuda lootuses peatselt Stockholmi saarestikku jõuda, kus meri vaiksem on. Kohas kus Estonia sel hetkel viibis oli tuul puhanguti 28 m/s sekundis. Laeva kauplused suleti kell 23.55 ning laev oli praktiliselt „inimtühi” vaid mõned unetud reisjad jalutasid ringi ja imetlesid laeva ning paar noorepoolset seltskonda jorises karaoke baaris, mis suleti alles kell 6 hommikul.

Kell 00.00 lahkus sillalt vahimadrus Silver Linde ja läks oma kohustuslikule ringkäigule. Sel ajal oli sillal kõik rahulik. Hämaras ruumis põlesid ainult signaal tulede lambikesed, töötasid radari süsteemid ja rooli automaat, mis joonistas laeva läbitud kurssi ning tüürimehed kes jälgisid, et laev oleks õigel kursil, sest avamerel juhtis laeva inimese asemel arvuti (autopiloot). Ainus asi, mis tundus kummaline, et raadiojaam oli tol ööl kuidagi vaikne! Tavaliselt oli ikka igal reisil raadioeetrist soome keelset „loba” kuulda. Estonia tüürimeestega oli hea rääkida kuna nad valdasid enamjaolt kõik soome keelt ning said seetõttu ka Soome kolleegidega sõbralikult läbi. Meri on juba kord selline paik, kus tuleb lihtsalt kokku hoida. Kuid sel ööl raadio vaikis, kui haud…

Kell 00.10 helises komandosillal telefon, kõne võttis vastu Juhan Herma, kellele öeldi, et võiks käiku maha võtta, inimesed ei olevat saanud uinuda kõrge mootori müra tõttu, eriti need reisjad kelle kajut oli autodeki all. Seepeale võetigi käik maha ja kiirust alandati 15 sõlmelt 12-le sõlmele. Rohkem alandada ei peetud otstarbekaks, sest siis oleks laev veelgi rohkem graafikust maha jäänud.

Kell 00.15 tuli sillale Peeter Kannussaar koos neljanda tüürimehe Kaimar Kikasega, kes sel ööl oli õppe reisil. Peagi lahkus Juhan Herma sillalt oma kajutisse ja neljas tüürimees Kaimar Kikas jäi silmi harjutama hämaras ruumis ehk siis komandosillal töötamiseks. Mõne aja pärast tuli silda ka tol ööl graafikujärgne neljas tüürimees.

Kell 00.30 oli Estonia vahimadrus autodeki vööri osas ja kuulis imelike kolkse, koheselt teatas ta tähelepanekust sillale, sealt andis esimene tüürimees Peeter Kannusaar korralduse oodata ja järgmise viie minuti jooksul ringi vaadata, et kas ta kuuleb seal veel midagi imelikku. Silver ise tunnistas pärast Göteboris ülekuulamisel, et kui ta oleks olnud kusagil veokite vahel, siis oleks ta arvanud et last hakkas mõnes veokis liikuma, kuna ta oli aga veokitest küllaltki kaugel välistas ta selle võimaluse, samas oli ta ka veendunud, et see ei olnud laine mis tormiga vastu laevakülge lõi, sest Silver oli ennegi tormiga merel olnud ja sellist heli kuulis ta kolme aasta jooksul esimest korda. Mis see siis ikkagi oli? Äkki tärgatas tal peas, et see võis olla ju ankru kett, mis üleval mastide juures kolises. Silver teatas oma arvamusest silda ja sillalt saadeti dekimadrused asja uurima ning Silveril lubati ringkäiku jätkata. Nagu hiljem dekimadruste sõnadest selgus ei olnud see ka ankrukett. Mis see oli siis ikkagi..? Allveelaeva võib päris kindlasti välistada, sest see oleks ise rohkem viga saanud kui Estonia, pealegi ütlesid Venemaa ja Nato hiljem, et nende allveelaevu tol päeval ega ööl läänemerel üldse ei olnud. Alguses seda juttu muidugi ei usutud, sest eks vassimist viimaste poolt on ennegi rahva kõrvu kostnud. Selle tõenduseks on aga see et enne Estonialt hädakutse „mayday” vastuvõtmist kruttisid Silja Europa tüürimehed raadiojaama ja sattusid juhuslikult sõjalaevade kanalile. Mehed vaatasid lihtsalt huvi pärast, et mis laevad sellel lainel on ja nii selguski, et peale nende oli läheduses veel ainult üks laev ning seegi tormi tõttu ankrus Ahvenamaa lähedal. Tulles tagasi sündmuste käigu juurde hakkas kell juba esimesele hommikutunnile lähenema ja Estonia oli läbinud üle poole teel Tallinnast Stockholmi ning käes oli aeg hakata kurssi Ahvenamaa suunas muutma, et siis sobitada end hiljem teiste Soome ja Rootsi vahel sõitvate laevade vahele. Peagi jõudis ringkäigult tagasi silda vahimadrus Silver Linde kus olid veel Andres Tammes, Peeter Kannussaar, Tormi Ainsalu ja üks dekimadrus, kes rääkis midagi ankru ketist. Mõne aja pärast küsis Andres Tammes Peeter Kannusaarelt, et kas nad teisi laevu näevad, mis kurseerivad Soome ja Rootsi vahet. Peeter Kannussaar vastas, et näha on ainult ühe laeva tuled ja arvatavasti on see Silja Europa. Viimane oli otse ees umbes 8 miili (ca.14,8 km) kaugusel.

Kell 00.55 teatati silda et mootori ruumist on kuulda imelike metalseid lööke. Asja saadeti uurima vahimadrus Silver Linde — sel hetkel sillal viibinud meremehi nägi Silver elusana viimast korda.

Kell 01.15 hakkas laev kreeni vajuma, Silver Linde oli sel ajal 4 ja 5 teki vahel ja kuulis oma käsiraadiosaatjast(walki-talki) Tormi Ainsalu karjet: „mida kuradit”, seejärel püüti eetrisse anda hädakutsungit „mayday”

Kell 01.20 andis hädakutsungi „mayday” välja Estonia kolmas tüürimees Andres Tammes mida keegi samuti alguses ei kuulnud. Loetud sekundid hiljem reisilaev Silja Europa seda siiski kuulis, kuid laeva nimest ei saadud aru nad kuulsid ainult sahinat ja enda laeva nime, sellegi poolest arvasid kogenud meremehed kohe, et see saab olla ainult kas Mariella või Estonia.

Kell 01.24 kostus taas rahvusvaheliselt hädakutsungi kanalilt sama (Andres Tammese) hääl ja nüüd juba palju kõvemini:” Europa – Estonia”, ”Silja Europa – Estonia”. See paanitsev hääl süngel sügisööl oleks tekitanud hirmu ja ärevust ka isegi kõige tugevama närvikavaga inimesel ning seda kuulsid reisilaev Silja Europa tüürimehed juba selgelt. Silja Europa radisti hilisema seletuse järgi kruttisid nad tüürimeestega niisama igavusest komandosillal raadiojaama kanali nuppu kui ühtäkki kuulsid katkendlikult sellist paanitsevat häält „mayday, mayday Mariella – Estonia, Silja Europa – Estonia”, seejärel vaatasid nad radari ekraanilt, et mis laevad läheduses on. Lähedal olid Estonia mis oli 10 miili (ca 18,5km) lõuna pool ja Mariella mis oli 7 miili (ca 12,9 km) idapool, viimane oli seega natuke lähemal. Mõlemad sõitsid Stockhomi poole.Silja Europa vanem tüürimees Teijo Seppelin üritas võtta Mariellaga ühendust, aga tulemusteta. Viimaks, umbes neli minutit hiljem, kostus raadiosaatjast sama hääl selle sünge sügis öö taustal, mis lihtsalt kuulutas et midagi on lahti. See oli selline häälekaja mis ei jätaks kedagi ükskõikseks, see oli tõeliselt jõhker ja kõle, (see oli kirjeldamatu tunne rääkis hiljem reisilaev Mariella kapten Jan Thore Thornoos) ning sellele järgnes taas„mayday”hädasignaal.

„Kummalisi sõnu”, mis kajasid nii: „tõesti hullusti, tõesti hullusti näib siin asi olevat, 48 kraadi okei” kuulsid ka reisilaev Silja Symphony tüürimehed, kes tol ööl oli teel Stockholmist Helsingisse. Need olid Estonia tüürimehe Tormi Ainsalu sõnad. Muidugi hakkasid need sõnad Silja Symphony tüürimehi huvitama, koheselt võeti ühendus Silja Europaga ja päriti, et mis lahti? Seepeale vastas Silja Europa tüürimees Teijo Seppelin, et Estonia on hädas ja praegu on sinna poole juba teel ka Mariella. Kui Estonialt lõpuks koordinaadid saadi hakkas enamus lähimaid laevu Estonia viimase teada oleva asukoha poole sõitma. Peamiseks infoallikaks neile olidki reisilaevad Mariella ja Silja Europa, sest vaid need kaks laeva olid Estoniaga viimati raadioühenduses.

Kell hakkas pool kaks saama kui reisilaev Mariella kapten teatas, et olge ettevaatlikud, sest Estonia võib kummuli olla ning seega võib ta märkamatuks jääda ja nii võime talle ise otsa sõita. Mariella kapten tundis hästi Estoniat ja teadis, et Estonia põhi oli tumesinine ning see värv sulandub hästi öise sünge läänemerega kokku ja enne ei märkagi, kui uus õnnetus toimunud. Sama kartis ka Silja Europa kapten Esä Mekelä tema sõnul,mida lähemale jõudsime, seda higisemaks laup läks.

Silja Symphony, saanud Silja Europa käest koordinaadid keeras laeva nina külg tuulde ehk siis täpselt Hiiumaa poole. Silja Symphony taga umbes kolm miili läänes sõitis reisilaev Isabella, mis oli samuti teel Stockholmist Helsingisse. Äkitselt vaatasid ka selle laeva vahi tüürimehed radari ekraani ja nähes, et Silja Symphony on täpselt vööriga (laeva nina osa) Hiiumaa poole võtsid nad kiirelt Symphonyga ühendust, küsides mis lahti, milleks selline manööver? Saades teada, et Estonia on kummuli ja vajab abi seadsid nemadki suuna Estonia poole. Samal ajal kuulis Symphony ja Isabella juttu pealt eestlaste transpordilaeva Rakvere vanem tüürimees. Uurisid siis nemadki, et mis lahti. Neile vastati, et Estonial on black out (elektrikatkestus) ja laev on vist kummuli. Transpordilaev Rakvere oli sel hetkel Estoniast umbes 13 miili (ca.24 km) kaugusel Ahvenamaa lähistel ja said nemadki koordinaadid ning tüürisid Estonia poole.

Kell 01.45 toimus viimane teadaolev raadioühendus Estoniaga ning väidetavalt toimus see Silja Europaga

Kell 01.58 kadus Estonia Turu päästekeskuse ja reisilaev Silja Euroopa radari ekraanidelt jäädavalt.

Kell 02.39 nähti Mariellalt esimesi pääste paate ja –parvi. Meri lausa sätendas neist sõnas hiljem Mariella kapten Jan Thore Thornoos.

Kell 02.42 jõudis sündmus paika Mariella. Samal ajal helises Mariella sillas telefon. Helistati Turu päästekeskusest ja küsiti kas olete sündmuskohal, tüürimees andis telefoni edasi kaptenile ning kapten teatas, et koordinaatide järgi oleme kohal, aga Estoniat ei ole näha. Uurime hetkel ümbrust, sest laev võib siin läheduses ulpida. Iga hetk on kohale jõudmas ka Silja Europa. Kapten küsis ka viisakuse pärast, et kas kopterid on välja saadetud? Päästekeskusest vastati aga, et enne kella 08.00 ei saa tugeva tuule tõttu kopterid välja saata. Järgnevalt uuriti Turu päästekeskusest, et millised on Mariella edasised tegevusplaanid, kapten vastas, et laseme laeva küljelt täispuhutava päästerenni alla ja saadame inimeste päästmist toetama lisaks kiirreageerimis paadi, mille meeskondki vabatahtlikest juba komplekteeritud ning ootevalmis. Turu päästekeskus oli aga loetletud tegevustele kategooriliselt vastu, pidades teguviisi liiga ohtlikuks.Mariella kapten jäi aga endale kindlaks ja võttis vastutuse päästetööde eest oma meeskonnaga enda peale. Jan Thore Thornoos teadis mida teeb, ta oli selleks hetkeks merd sõitnud juba 30 aastat, millest kaptenina 21 aastat ja mis peamine tema ise oli endine Estonia kapten kuigi laev kandis sel ajal nime Viking Sally. Samuti kuulusid tema endiste „töökohtade” nimistusse veel sellised laevad nagu: Isabella, Rosella,Turella, Olympia,Diana 2 ja Wellamo ning ikka ei kellegi muu, kui kaptenina, seega võib öelda, et kogemusi mehel tõesti oli.

Kell 02.50 jõudis kohale ka Silja Europa ja nemadki olid valmis kiirreageerimis paati vette laskma.

Kell 03.00 lasid Mariella meeskonna liikmed vette kiirreageerimis paadi, samal ajal püüdis Turu päästekeskus ühendust saada laeva lippuriigi Eestiga.

Kell 03.05 said Turu päästekeskuse töötajad telefoni teel kätte president Lennart Meri ja Tallinnas otsustati kokku kutsuda kriisi komisjon. Samal ajal hakati Stockholmi Estline kontoris koostama Estonial viibinud reisjate nimekirju. Kohalik kriisi komisjon kutsuti kokku ka Turus ja see toimus kell 04.00.

Kell 03.12 jõudis sündmuspaika Soome reisilaev Silja Symphony mis oli samuti valmis kõige võimalikuga abi osutama.

Kell 03.20 jõudis kohale Soome lipu all sõitev reisilaev Isabella. Siin hakkas tekkima aga järgmine probleem nimelt neli suurt reisilaeva oli kohal kõik seisid neutraal käikude peal, et hakata pääsenuid pardale võtma, kuid see tegevus ei olnud sootuks nii lihtne, arvestada tuli tõsiasjaga, et on avameri ja tuul puhub 26 m/s seega laine oli umbes 6 kuni 13 meetrit kõrge ja need oli ikkagi reisilaevad. Kohale tuli ka päris palju kaubalaevu ning seetõttu läks ka päästjate enda tegevus raskemaks, kuna jälgida tuli lisaks veel seda, et üksteist segama ei hakkaks ja omakorda õnnetusi ei põhjustaks.

Kell 03.25 helistas Silja Europa kapten Esä Mekelä Turusse ja päris kopterite järele, et kui kaugel nad on ja millal umbes saabuvad. Turust vastati aga paraku, et kopterite peale pole veel isegi mõeldud aga hommikuks on kohal. Kapten päris seepeale, et miks kohe ei saadeta, millepeale vastati, et kohe ei saa saata, kuna liiga tugev tuul on! Seepeale võttis Silja Europa kapten ühendust Silja Symphony-ga ja palus neil oma veenmisoskust Turu päästekeskuse personaliga proovida! Helistaski siis Silja Symohony kapten Turu päästekeskusse ja siiani pole päris täpselt teada (või ei soovita meenutada) mida Silja Symphony kapten neile ütles aga mõju see avaldas, sest 25 minuti pärast olid kopterid kohal ja valmis abi osutama.

Kell 04.00 jõudis kohale ka Saksamaale teel olev reisilaev Finnjet. See laev oli ainuke mis tuli kohale täiesti stabiilsena. Finnjet mitte ainult ei sõitnud vaid see laev lausa lendas kohale. Finnjet sai õnnetusest teate kell 01.55 mispeale kutusti silda kapten vana merekaru andis korralduse laev praktiliselt maksimum käigule seada ja Estonia poole teele asuda nii et laev saabus õnnetus paigale kiirusega 25 sõlme tunnis (ca 46,3 km/h) vaikse ilmaga on reisilaevade maksimum kiirus harilikult 20 sõlme tunnis (ca 37 km/h) ikkagi kolleegid olid hädas ja kolleege tuleb aidata! Finnjet oli õnnetusest teate saamise hetkel 17 miili (ca 31,5 km) kaugusel Estoniast Soome ranniku läheadal.

Kell 04.13 jõudis kohale Travemündesse teel olnud Finnhansa, kes osutas samuti abi ning peagi liitusid ka kaugemalt kohale saabunud laevad nagu Mini Star, Westön, Finnmerchant, Rakvere, Finntrader ja Tursas- viimane neist leidis 29 septembri hommikul üles ka Estonia murdunud vööri visiiri.

Kell 04.30 seisuga viibis sündmuskohal 32 kopterit ja 12 laeva.Eestis kuulutati välja lein! Eesti ja Rootsi televisioonides jooksid vahetpidamata laevalt pääsenute nimekirajad ning Soome TV 2 vahendusel näidati hetkeseisu tormisel merel ja pääste operatsiooni käiku mida filmiti kopteri pealt! Enamik ühel või teisel viisil Estoniaga seotud inimestest ei uskunud ikka veel, et nii suur ja „uppumatuks” tituleeritud laev põhja võiks minna, kuid paraku oli see selleks ajaks juba ränk ja parandamatu tõde!

Kell 08.00 seisuga oli päästetud 145 inimest nende hulgas Estonia teise vahetuse kapten Avo Piht ja kolmas tüürimees Andres Tammes!!!

Kell 13.30 seisuga oli aga päästetuid 144 sest üks Rootslane suri Turu haiglas. Kopterid aga tiirutasid endiselt mere kohal ja laevad seisid neutraal käikudel, see oli masendav vaatepilt! Merele oli läinud ju 989 inimest ja 11 tunni jooksul oli merest leitud vaid 145 inimest kus olid ülejäänud 844??? Kas jõudis abi liiga hilja? See on ju ebaloogiline, et 157 meetrit pikk reisilaev vajub merre 35 minutiga ehk alla tunni! See lihtsalt kõlab ebaloogilisena, inimmõistus lihtsalt keeldub seda vastu võtmast! Hommikul, kui Mariella kohale jõudis oli merest ju lausa kuulda inimeste karjeid aga pikapeale hakkas karjeid üha vähemaks jääma ning lõpuks hääbusid need sootuks.

Kell hakkas 14.00 saama. Oli 28 septembri keskpäev ja laevad hakkasid tasapisi lahkuma, sest lootus kedagi veel elusana leida oli nulli lähedane. Kui ka keegi leiti siis olid need enamasti juba surnud või leiti küll päästeparv, aga kahjuks ilma inimesteta! Hakkasid ka ilmnema esimesed ebakõlad pääsenute nimekirjades. Nimelt oli osa esialgu pääsenuteks tunnistatutest salapärasel kombel nüüdseks nimekirjas küsimärgiga või puudusid sealt üldse!!! Üks jubedamaid näiteid on Estonia kolmas tüürimees Andres Tammes, kes algul oli pääsenute nimekirjas, aga hiljem selgus, et mees leiti hoopis 29 septembril 1994a. surnuna kolme miili kauguselt sündmus paigast, kusjuures päästevest seljas! Miks ta siis ikkagi ei pääsenud? See jääbki ilmselt mõistatuseks, sest Andres Tammese abikaasa Sigrid Tammes rääkis et Andres oli piisavalt sportlik ja kui ta oleks vesti selga saanud siis oleks ta ka pääsenud!

Kell 15.00 lahkus sündmuskohalt esimene laev. See oli Mini Star, seejärel lahkus ka Finnmerchant. Teised laevad jäid esialgu veel sündmuspaika.

Kell 15.30 lahkus Isabella ja võttis kursi Helsingile pardal 35 päästetud kes kõik toimetati hiljem Helsingisse haigala ravile, seejärel läks Silja Symphony mis võttis samuti kursi Helsingile pardal 41 päästetut ning varsti peale Silja Symphonyt kõik ülejäänud: Finnjet, Silja Europa, Mariella, Finnhansa, Finntrader ja Westön. Edasi hakati mõtlema kuidas laeva vrakki leida. Asukohta ju koordinaatide järgi enam vähem teati!

Kell 23.00 hakkasid reisilaevad Silja Europa ja Mariella esimeste Estonialt päästetutega, Stockholmi lähedusse jõudma.

Kell 23.10 helistati Mariellale, et nad ei saa randuda tavapäraselt Vikingline terminalis ning laevale anti korraldus silduda hoopis Stockholmi Värta hameni terminalis kus peatuvad Silja Line laevad. Seal oli kaks kohta suurtele reisilaevadele ning seal sel hetkel seisnud Silja Scandiavia, mis pidi hommikul kell 07.30 kai äärest lahkuma saadeti saarestikku reidile. Mariella ja Silja Europa saabusid sadamasse Silja Europa enne ja Mariella pisut hiljem.Terminali ootesaali oli selleks ajaks massiliselt rahvast kogunenud. Sinna oli kokku tulnud nii omakseid kui ka lihtsalt uudisimulike!

Ja nüüd on edasi ainult oletused, et mis Estonial toimuda võis? Mis võis selle põhjustada, et 28 septembri 1994a. varastel hommikutundidel vajus see Eesti reisilaevanduse lipulaev põhja 35 minutiga!? Erinevatel andmetel on kindlaks tehtud et nulldekil toimus plahvatus, aga see ei oleks tohtinud laeva veel uputada ning teise alusega (laevaga) Estonia samuti kokku ei põrganud. Estonial oli küll visiiriga probleeme, aga nii tugev oli visiir küll, et läänemere tormidele vastu pidada. Reisilaev Estonial oli selline süsteem, mis enamikel läänemere reisilaevadel, millel kauba laadimine toimub vöörist (laeva ninast) ja vahekäigu seina sisse on peidetud veekindel uks, sest kui vesi rambi purustab ja tungib edasi autodekile siis lähevad need uksed sekundi vältel ise automaatselt kinni. Tol ööl see süsteem töötas. Vähemalt nii väitis vahi madrus kes peale autodeki ohvitseri veel viimasel reisil autodekil viibis. Selle süsteemi pidi komandosillalt sisse lülitama ja seda olevat kontrollitud 27 septembril, mil laev viimast korda merele sõitis! Kui vesi oleks tunginud autodekile pidanuks seal olema ligi 100 tonni vett aga asi on nimelt selles et see vesi oleks sel juhul sinna lõksu jäänud, sest vee kindlad uksed ei lase vett läbi ja need olid küll korras! Seda kontrollis Rootsi veeteede amet ise täie karmusega vahetult enne seda saatuslikku reisi. Puuduste avastamisel ses osas ei oleks laeva mingil juhul reisi lubatud! Seega oleks laev võinud küll kummuli minna, aga mitte mingil juhul põhja. Põhimõteliselt pääses Estonia sõsarlaev Mare Balticum analoogses situatsioonis kindlast surmast 1993 aasta jaanuaris just tänu veekindlatele vaheseintele, kui ta sõitis Tellerborgist Rostocki. Samas aga selliseid olukordi kus meri maksab valusalt kätte on olnud 10-tel läänemerel seilavatel reisilaevadel. Niisiis see nüüdseks endine Eesti reisilaevanduse lipulaev Estonia ei oleks tohtinud uppuda 35 tormise ööminuti jooksul! See on või vähemalt peaks olema nüüdseks juba kõigile selge ja kui ta oleks kummuli vajunud siis püsinuks ta seal vähemalt 2 kuni 4 tundi. Seegi on arvestatud kõige kehvemates oludes minimaalselt! Maksimaalselt oleks ta pidanud õnnetuse korral seisma vee peal1 kuni 3 ööpäeva. Seda ei tea keegi mis tegelikult toimus Estonia komandosillal laeva viimastel tormistel minutitel ja millal said Estonia vahitüürimehed aru, et visiiriga on midagi tõsiselt korrast ära. See jääbki meile arvatavasti igavesti teadmata! Miks otsustati tol ööl Läänemerel kustutada 852 inimelu? Miks,miks ja veelkord miks? Miks hukkus 35 minuti jooksul suur 157 meetrit pikk reisilaev? Neid mikse võiks veel hulganisti üles lugeda, aga seda peab küll ütlema: Müts maha viie tubli Estonia tüürimehe ees, kes võitlesid enda laeva eest viimse minutini, tänu neile pääsesid need vähesed kes kodu randa tagasi jõudsid. Vaid tänu nende kiirele tegutsemisele pääsesid need vähesedki 137 inimest 989-st. See on rahuaja kõige suurem katastroof läänemerel.

Au reisilaev Estonia tüürimeestele: Juhan Herma, Peeter Kannussaar, Tormi Ainsalu, Andres Tammes, Heinar Kukk ja väljaõppes olnud Kaimar Kikas! Mälestagem siis neid vapraid Eesti meremehi, kes ohverdasid enda elud 137 inimelu nimel nendele oli laev ja reisijad tähtsamad, kui nende enda elu mistõttu ei saabu nad enam kunagi oma koju. Ja kui te vähegi austate neid vapraid meremehi, kes andsid enda elud selle nimel et päästa teiste omad, siis viige igal aastal 28. septembril lill või küünal „Katkenud sillale” kõigi nende 852 inimese mälestuseks kes ei saabu enam kunagi tagasi oma koju !

autor: Kevin Raba