Paul Vaha tekstid – Exceli tabeli NATO ei kaitse!

Paul Vaha

07. aprillil, 2022

Miks meie riigikaitse on selline nagu ta on? Millised tegurid on selle arengut mõjutanud? ? Konkreetsemalt: miks meie vägi on just niisugune nagu ta on? Ja mida tuleks ühe kõrvaltvaataja – kes kunagi oli ka sees tegutseja – arvates teha nüüd, arvestades praegusi ja eeldatavaid tulevasi arenguid maailmas? Meie riigikaitse areng on sõltunud laias laastus kahest tegurist: muidugi rahva ja riigi enda valmisolekust kaitset arendada , kuid väga palju ka NATO ja Läänemaailma tervikuna arengutest viimase 30 aasta jooksul. Esimene – siseriiklik – on eelkõige seotud ressursipiiranguga. Nii finantside seisuga, kui ka personali kvaliteedi ning kvantiteediga. Kuid olulise tegurina tuleb ka arvestada ühiskonna ja eriti selle ladviku suhtumist sõjajõudutesse üldse. Teine tegur – nimetagem seda kokkuvõtvalt NATO – on seotud NATO enda arenguga, sellega kuidas organisatsioon on muutunud – kaudne mõju, ja kuidas organisatsiooniga liitumise protsess ja hilised liikmelisus on meid mõjutanud – otsene mõju.

Millised arengud on siis NATOs viimasel kolmekümnel aastal toimunud? Laias laastus võib need arengud jagada kolme faasi. Külma sõja lõpu järgselt vaatas NATO imestusega ringi ja korraks oli tunne, et seda laadi Euroopa kaitset korraldama mõeldud organisatsiooni ei olegi enam vaja. Kurjuse impeerium on kadunud ja mis võiks Euroopat enam ähvardada? Francic Fukuyama kirjutas samal ajal ajaloo lõpust – pidades silmas, et ajalugu, kui peaasjalikult valitsejate ja sõdade kirjeldus, on liberaalse demokraatia võiduga kommunismi üle tõepoolet lõppenud. Isegi Marin van Creveld – mees kes on kirjutanud sõjaajaloost rohkem kui enamik teisi autoreid, propageeris tollel ajal nägemust väikestest sõdadest mis tulevikus toimuma hakkavad ja – eriti peale suurte konkureerivate ideoloogiate kadumist – valdavaks saavad, sest maailma on ju vaja kuidagiviisi kontrolli all hoida. Nii arvati valdavalt, seda võib kindlat väita vaadates tegelikke arenguid – kaitse eelarvete ja sõjajõudude drastilist vähendamist peaaegu kõikjal läänemaailmas – välja arvatud USA – mis kestis kõige viimase ajani. Keegi ei pööranud tähelepanu Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrkele“ ja kui pööras, siis irooniliselt.

Samas, NATO kui organisatsioon oli ikkagi suurepäraselt toiminv peaaegu kogu Lääne tsivilisatsiooni hõlmav moodustis, mille laiali lammutamisel oleks olnud ettearvamatud – ja Lääne integratsioonile endale – tõenäoliselt halvasti mõjuvad tagajärjed. Leiti uued väljakutsed. Võeti üle osad ÜRO missioonid – Balkanitel näiteks – ning üpris kiiresti leiti ka uued sõjad Aasias, mida NATO võimetega oli kõige kohasem pidada. Näiteks  ISAF Afganistanis. Selliseid ülesandeid pidid lahendama peamiselt kerged üksused. Kuid nii ISAFist, kui ka paralleelsest operatsioonist Iraagis (mis ei olnud küll NATO operatsioon, kuid mille põhiraskuse moodustas NATO riikide koalitsioon), said pöördepunktid. Ka nendes operatsioonides soomustuti aina rohkem, sest kerged üksused ei saanud hakkama. Lisaks tuli kasutusele võtta aina rohkem reserve ning lõpuks isegi sellised kodumaade käisteks mõeldud organisatsioonid nagu Briti Territoriaalarmee ja USA Rahvuskaart. Osad riigid muidugi jätkasid oma välisoperatsioonidele keskendumist. Saksamaa lammutas kodumaa kaitset suure rõõmuga edasi ja ehitas üles ainult Afganistaaani operatsiooni teenindama mõeldud juhtimise- ja logistikasüsteemi ning ega tema maaväestki palju järele jäänud, kuid üldine tendents oli juba muutunud. Kui meie liitumiskõnelustel prevaleeris arusaam, et ajateenistus on möödanik ning on vaja ainult kiirelt liigutatavaid ja mobiilseid välisoperatsioonide üksuseid, siis tegelikult vaikis see retoorika niipea, kui saadi aru, et ka välisoperatsioonid vajavad tohutult reserve ning need nii-öelda pikaajalise ülesehituse üksused (NATO terminoloogias long term build-up forces) on väga vajalikud. Seega, erinevalt Lätist-Leedust, säilitasime meie ajateenistuse ja oma reservarmee kontseptsiooni.

Kõrvalepõikena – NATO välisoperatsioonide lembus on kaasa toonud ka meile sugugi mitte positiivsed muudatused organisatsiooni logistikas ja suhtumises operatsioonisesse. NATOs on üles kasvanud põlvkond, kes ei vaata sõda, kui kaitsetegevust, vaid kui riigi ülesehitamise funktsiooni, nation building´ut. Igale poole maailmas tuleb minna üles ehitama liberaalset demokraatiat ja kõikjal tuleb sisuliselt alustada valitsuse nõustamisest, kuidas seda teha. Ja kuna see ülesanne ei ole sõjaline, siis tuleb kaasa võtta tohutult suur tsiviil-militaarsuhete aparaat. See aparaat aga tekitab tohutu logistilise jalajälje – rääkimata sellest, et see sööb kohalike inimeste närvid ära, sest pidevalt tuleb tõestada, et sa ikka ei ole kaamel. See kehtis suurepäraselt ka Baltikumi kohta NATO õppusel veel umbes 10 aastat tagasi. Muidugi öeldakse kohe, et nüüd on kõik muutunud, et meil on ju olukord hoopis teine ja et siinolevad NATO väed teavad väga hästi, et me oleme EL liige ja lõppudelõpuks ka NATO riik. Aga mõtelgem kui suur on NATO. Olen ise kogenud, kui tihti NATO ohvitserid Eestisse tulles imestavad, et me ei räägigi vene keelt ja et me oleme lausa nagu nemad. Nii otseselt ütlevadki. NATO riikide rahvaste arv ületad 700 miljonit. Nad ei ole veel harjunud, et nende kaitse peamine joon ei ole enam keset Saksamaad, vaid umbes 1200 kilomeetrit ida suunas.

Kolmas faas NATO arengutes algas niisiis sellega, et saadi aru – sõjad tõenäoliselt ei kao ja vaja on kaitseorganisatsioon uuesti sõjalisele rajale pöörata, nüüd siis – õieti küll alles alates Krimmi anneksioonist – ka kaitseotstarbeliseks muuta. Need arengud alles käivad ja tohutu laev pöörab ennast aeglaselt. Muidugi on viimane areng meile positiivne aga milliseid õppetunde me sealt võtame? Tegelikult oleme me ammu lootnud näiteks keskmaa õhutõrje ja rannikukaitse osas NATOle. Lause kõlab – võimed, mida me ise arendada ei suuda – miks sellest tuleb juttu hiljem – annab meele NATO. Kui me ennem selles natuke ehk isegi kahtlesime, siis nüüd oleme veendunud, et NATO tõesti kaitseb. Seega pisendame veelgi oma iseseisva kaitsevõime ambitsiooni. Kui me ennem arvasime, et meie nii-öelda regulaarne maavägi – kaks brigaadi – antakse NATO juhtimise alla, siis aina rohkem tahame nüüd kogu riigi hea meelega NATO juhtimise alla anda. Selline lapsemeelne narratiiv on meil olnud tegelikult juba ammu. Osaliselt on see seotud NATOs levinud – ülal kirjeldatud  – riigi ülesehitamise narratiiviga. NATO operatiivtasandi ülemad näevad tihti Baltikumi, kui võimaliku sõja korral täielikult neile allutatud piirkonda, kus kolme peaministrit või president tuleb ligi hoida aga muidu kõik asjad – sõjajärgse transformatsioonini – ise ära otsustada. Samas ei taha NATO tegelikult meie majanduse, sise-kaitse ja isegi territoriaalkaitse ülesandest kuuldagi. See on vastuvõtva riigi ülesanne. Absoluutselt ja alati! Aga see strateegilise või isegi kõrge strateegia tasandi arusaam varjub tihti operatsiooni tasandi arusaama taha. Ehk siis: kuna me ei ole suuremat osa iseseisva käiste võimetest, siis me justkui loobume terviklikust mõtlemisest kaitsetegevusele üldse, piirdudes iseseisva kaitsega nii kaua kui see on vältimatu andes siis riigi kogu kupatusega NATOle üle, kuni see on vastase välja ajanud, meid uuesti üles ehitanud ning siis riigi pidulikult uue ja läikivana meile üle andnud.

Teine meie sõjalise riigikaitse kujundav tegur on siseriiklik ja peamiseks siin nimetaksin mina tsiviilkontrolli. Mäletan riigikaitse kursustel 2005. näidati meile filmi Kariibi kriisist. Vendade Kennedy´te suurepärane juhtimine olukorras, kus sõjardid tahtsid Kuubale kallale tungida ja kasvõi tuumasõda alustada. Muide, õpetlik praegusegi sõja kontekstis. Aga mõte oli muidugi selles, et sõjardid tuleb strateegiast eemal hoida. Kaitsekolledžis aga anti lugeda diametraalselt teistpidist näidet Wehrmacht ja Reichswehr kohta Samuel P. Huntingtoni raamatust „Sõdur ja riik“. Mõte oli selles, et kui sõjaväelased näevad, et riigitüüri juures on psühhopaat – kuigi legitiimne, demokraatlikult valitud, siis tuleb tegutseda. Huvitav, et kolledžis ei kästud meil seda raamatut tervikuna lugeda. Alles kogu raamatut lugedes saab tegelikult aru, kui head on Huntingtoni argumendid tsiviilkontrolli kohta liberaalses demokraatias. Ka praegu Ukrainas näeme sisuliselt parimat näidet sellest, kuidas sõjaväelased täidavad kuritegelikke käske. Väidan, et selliseid asju ei ole teinud ükski teine armee maailmas. Selline elajalikkus on Punaarmee erioskus. Ja mitte selles mõttes, et president annab käsu ja ründame naaberriiki. Ei, selles mõttes, et sõjaväelased pommitavad sünnitusmaju ja teatreid. Vaadates seda tekib küsimus, kas tõesti mõeldi meie riigiametites ja poliitikute seas nii, et meie kaitseväelased oleks selleks võimelised?! Peaks ju mõista, et Vene ja eriti nõuka armee areng on põhimõtteliselt ja totaalselt erinev Lääne omadest. Ja seda mitte sugugi operatiivkunsti mõttes, kus neil on olnud briljantseid mõtlejad (mainigem vaid Frunzet, Svetšinit ja Issersoni näidetena), vaid just suhtumise osas inimesse, sõjaväelasesse. Selles süsteemis, kus nemad on arenenud on inimene lihtsalt materiaalne ressurss, olgu ta kindral või reamees. Meile on see nii võõras, et me ei suuda sellest arugi saada. Aga see oli retooriline küsimus ja emotsionaalne kõrvalepõige. Iseloomustamaks seda, et meie sõjaväelased ei ole mingil juhul ja kunagi pidanud ennast lihtsalt mutrikesteks, kes, kui tuleb käsk, võtavad Toompeal valitsuse maha ja ajavad Riigikogu laiali.  Küll aga tundub, et Pullapääle järgnevalt midagi sellist riigiametites ja parteide tagatubades oletati. Mitte muidugi otseselt nii nagu eelnevas näites kirjeldatud, kuid kuidagi sarnaselt Kariibi kriisi filmis kujutatule küll. Mul ei ole loomulikult midagi tsiviilkontrolli vastu, otse vastupidi. Kuid ma ei soovitaks saavutada ka seda efekti, mida Huntington kirjeldas Wehrmacht. Ehk siis efekti, kus sõjaväelased muutuvad vaid tehnilisteks ekspertideks ja taktikuteks. Kus kogu strateegia valdkond on ainuüksi tsiviilkontrolli päralt. Tundub siiski, et sinnapoole triiviti ja see on ka saavutatud.

Sellised hinnangud, hirmud ja otsused, mis neist tulenevad, ei muuda olukorda kohe ja kiiresti, vaid toimivad nagu tektooniliste plaatide liikumised, aeglaselt aga kindlalt. Nad kujundavad kultuuri ühes konkreetses kogukonnas, nii kagu kultuuri kujundamine on alati toiminud. Linnar Priimägi on öelnud umbes midagi sellist, et tsivilisatsioon on üldistav ja integreeriv (meie kuulume siin loomulikult Läänekristlikkusse tsivilisatsiooni) aga kultuur on eraldav ja väga kohalik. Ning nende kahe tendentsi vaheline pinge ongi – võib olla dialektilises mõttes – edasiviiv. Kultuur peabki olema igal rahval või isegi igal väikesel kogukonnal unikaalne, sest – nii nagu looduseski – mitmekesisus on püsimajäämise garantii. Niisiis kujunes meie sõjalise mõtlemise kultuur NATOga liitumise protsesside ja tsiviilkontrolli juurutamise keskkonnas. Kindlasti palju muud veel, aga need kaks tendentsi on minu arvates strateegilises mõtlemises prevaleerivad.

Areng oli pikk aga lõpuks muudeti Sõjaaja riigikaitseseadust, kus oli kõrgemal ülemjuhatajal olid sisuliselt diktaatori õigused lihtsalt Riigikaitseseaduseks, kus Kaitseväe juhatajal on ühe riigiameti juhi pädevus ja – noh nii umbes tavalise garnisoniülema õigused rünnaku korral tema garnisonile kõiki käepäraseid ressursse kasutada. Esimese vabariigi ajal olid ülemjuhatalal niisugused volitused, et sõja puhkedes võis teda võrrelda Rooma vabariigi diktaatori ametiülesannetega. Diktaatori nimetasid roomlased teadagi ainult Rooma riigile tõesti ohtlike sõdade aegu, sugugi mitte iga kord nende sisuliselt iga-aastaste sõjakäikude ajal. Üks ajaloolane on tabavalt öelnud, et roomlaste eriliseks iseloomujooneks oli sadism, see, et sadade aastate vältel läksid nad igal aastal kevadel linnast välja ja tegid kellelegi tõsiselt haiget. Siit ka nende kumulatiivse edu mõistmise võti. Teine diktaatorilike volituste andmise ajend võis olla loomulikult 1924. aasta mässukatsele sarnaste sündmuste kordumise hirm. Mõtted olid ju õiged kuid ainuke kord, kus diktaatori volitusi oleks tulnud kasutada, lõid kõik vannabi diktaatorid vedelaks. Eesti anti teadagi millal ja teadagi kellele lihtsalt ära. Seega, mis mõte on anda selliseid volitusi Kaitseväe juhatajale, kui nagunii ei ole selge, kas ta neid rakendaks ja lõppudelõpuks ei oska ta sellega midagi ka peale hakata. Sõjaväelased loomulikult ei oska juhtida riigiameteid. Tegelikult on ohvitsere niigi vähe ka oma otseste ülesannete täitmiseks ja staapide mehitamiseks. Aga sellest natuke hiljem, sest see on üks käesoleva jutu põhipunkte. Jah, riigikaitset peabki juhtima peaminister! Loomulikult!

KVJ tegelikult degradeeriti sõjalise riigikaitse juhi kohalt operatiivülemaks, parimal juhul sõjaliseks nõuandjaks. Ta on küll Vabariigi Presidendi Riigikaitse nõukogu liige ja Vabariigi President on teatavasti riigikaitse kõrgeim juht aga sisuliselt on see formaalne. Riigikaitset juhib ju peaminister. Ja KVJ ei ole isegi Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liige. Ka Kriisikomisjoni liige muidugi mitte. Julgeolekukomisjoni kuulub muidugi on kaitseminister, kuid tema ei ole sõjaväelane. Tekib küsimus, kas meil ikka on sõjaline strateegia suure strateegia sees? Kas me tegelikult ikka teeme vahet neil kahel strateegia tasandil ja seda mitte ainult Luttwaki raamatu „Strateegia“ järgi, vaid ka sisuliselt. Teiste sõnadega, mitte ainult formaalselt, et teeme 10 aastase plaani iga kahe aasta järel, selle raames töötame välja kõige ohtlikuma ja kõige tõenäolisema stsenaariumi ja arendame siis neile vastavalt oma väge. Kas sellega piirdubki Kaitseväe Peastaabi roll? Sisuliselt on peastaap ka 10 aastase plaani tegemise juures rohkem nõuandvas ja tööd tegevas rollis, seda juhib ju kaitseministeerium, kus peaaegu ei olegi sõjaväelasi. Tsiviilkontroll par excellence! Olgu, on kümne aastased plaanid ja need on tehtud vastavalt ressursipiirangule ja sõjalisele nõuandele, kuid miks on meil siis nii suured võimeaugud? Noh, need katab NATO, ütleme meie, ja seega olemegi oma strateegias ringi peale teinud: meie suur strateegia oli saavutada diplomaatia abil kindel liitude süsteem ja see võrdub meie sõjalise strateegiaga – me anname sõjalise juhtimise nii strateegia, kui kampaaniatasandil NATOle üle ja ei sekku sellesse enam üldse! Anname üle mida kiiremini seda parem. Seega piirdub meie strateegiline mõtlemine sellega, et oleme NATO liige ja kulutame 2% SKTst riigikaitsele. Kõik! Tehtud! Rohkem selleele ei mõtle. Muu on tehniline küsimus. Olgu, mingil hetkel oli meie riigikatse strateegias kirjas, et alustame oma kaitset riigipiirist, lisame siia strateegilise kommunikatsiooni võtmes tegutsemise, et oleme kohutavalt aktiivsed välisoperatsioonidel tehes sellega liitlastele meile mitte appi tulemise moraalselt raskeks. Soovitan siinjuures lugeda mitte ainult Luttwaki „Strateegiat“ vaid ka näiteks tema „The Grand Strategy of the Roman Empire“ või „The Grand Strategy of the Byzantine Empire“. Muidugi mitte jäljendamiseks, vaid sügavamaks mõistmiseks. Me ei ole Island, me ei ole geograafiliselt asendamatus positsioonis, me oleme tegelikult väga halvasti kaitstavas positsioonis. NATO on nagu suure impeeriumi sõjaline organisatsioon ja selle impeeriumi kaitse on pragmaatiline ja isegi küüniline tegevus. Me näeme seda tegelikult ka praegu, kuigi – muidugi – seda mida me Ukrainas täpselt näeme me veel päriselt ei tea. Rõhutan, siit ei tule sugugi välja lugeda, et me ei peaks olema NATOs. NATO ja EL iga liitumine, selle unikaalse ajaaugu ära kasutamine nendega liitumiseks, oli parim, mida Eesti diplomaatia ja meie lennartmerelik suur strateegia on kunagi teinud. Aga kas sellest piisab aegade lõpuni?

Aga ikkagi, tulles tagasi meie sõjalise kaitse kitsamasse valdkonda ja minnes täpsemaks, tsiviilkontrolli pidev rõhutamine ja seaduste muutmine selles valguses, NATOga liitumisest tulenev teadmine, et meie Kaitseväe juht ja tema tööorgan Peastaap ei juhi tegelikult ka otsest riigi sõjalise kaitsmise operatsiooni.. mis on selline kultuurinihe kaasa toonud meie ohvitserkonnale?

Ollest teatud mõttes nudistanud ära ohvitserkonna strateegilise mõtlemise, pöördutakse nüüd pidevalt meie sõjaväelaste poole umbes nii: mida selle või teise kohta ütleb sõjaline ekspert? Ja ta ütlebki midagi tehnilist. Või taktikalist parimal juhul. Vahel harva kuuleb kommentaare  kampaania tasandil  Sisuliselt piirdutakse asjalike tehniliste kommentaaridega, ülevaadetega teadaolevate jõudude või logistika kohta ja – väga olulise – strateegilise kommunikatsiooni valdkonda kuuluva teatega: me oleme kaitstud, NATO tuleb kui vaja, NATO on juba siin, me ise olemegi NATO.  Teiselt poolt fetišeeritakse sõjalis-tehnilisi kommentaare üle. Las sõjalised eksperdid ütlevad, mida meil vaja on. Nemad teavad. Poliitilistel ja strateegilisetel mõtlejatel ei ole siia midagi lisada. Milliseks oht pikemas perspektiivis kujuneb? Kui kaua on meil aega oma riigikaitset tugevdada seoses avanenud rahakotiga? See jäägu sõjaväelaste enda otsustada. Aga mida nemad otsustavad, teades et rahakotirauad võivad kiiresti ka kinni klõpsuda?! Sest nii on see ikka olnud? Teades oma nõrka positsiooni strateegiate kujundamisel ütlevad nemad, et ostame kiirseti seda, mis kätte saada on. Miks? Sest nad jooksevad võidu mitte niivõrd võimaliku vastase toibumise tempoga vaid meie oma poliitilise konsensusega.

Võtame kokku meie nägemuse riigikaitsest. Rõhutame, et NATO kaitseb meid ja meie rida on korraldada lai riigikaitse. Nii on, ilma igasuguse irooniata! On oluline ja väga hea, et riigikaitset laias mõttes juhib valitsusjuht. Ja on oluline ja hea, et NATO juhib meie sõjalise kaitse operatsiooni. Aga kas see tähendab, et Tallinna kaitse jätame maakaitse õlule? Et pikema ulatusega õhu- ja rannikukaitset me ei planeerigi?  Et me paneme sisuliselt kõik kaardid NATO peale ja ise planeerime tegutseda sisuliselt maaväe formatsioonide (brigaadide) tasemel ja – noh olgu – pika hambaga arendame natuke ka maakaitset kui väga-väga kerget jalaväge? Sellepärast, et muuks ei jagu meil raha, oskusi ja huvi? NATO tuleb ja võtab üle! Tundub, et kogu Euroopa mõtleb tegelikult, et USA tuleb ja kaitseb. Külma sõja ajal nii ei mõeldud, kuid nüüdseks on mingist tülikast sõdimise kohustusest peaaegu kõik Euroopas rõõmuga loobunud. See on ju neandertallaste pärusmaa, arvatakse. Noh, mõned sellised on igal maal olemas, need siis mingugi nendesse alarahastatud ja ebapopulaarsetesse elukutselistesse vägedesse, teised, normaalsed inimesed, ei taha niisugusest asjast midagi kuulda.

10-12 aastat tagasi loobusime kaitseringkondadest. Meil ei ole niipalju ohvitsere, oli üks põhjendus. Liiga palju staape ja liiga vähe väge oli teine põhjendus. Sisulisem oli väide, et venelased on arendavas püsiarmeed, meil aga baseerub kõik mobilisatsioonil. Seega, kui me ei loo kiiresti reageerivaid ja piisavalt suuri maaväeüksuseid, siis jääme lootusetult hiljaks. Oma aja kontekstis õige. Aga praeguseks on kujunenud olukord, kus maakaitseringkonnad ei ole võimelised täitma terve meie territooriumi kaitse ülesandeid ja tegelikult suudame me tegeleda põhjalikult ainult ühe operatiivsuunaga. Väga-väga pingutades ehk kahega. Aga Tallinn, rannik, Pärnu ja muud keskused, mis – nagu me näeme – võivad kõik sattuda samaaegse rünnaku alla. Aga õhk? Rohkem öelda, oleks juba liigapalju öelda, kutsun tegelikult siiski üles lihtsalt mõtlema laiemalt, mõtlema strateegiliselt!

Sõjaline strateegia on muidugi suure strateegia osa, kuid ka iseseisvalt oluline. Aga kas või selle pärast, et suurtel „moodustistel“, olgu need impeeriumid või rahvusvahelised kaitseorganisatsioonid, on tendents mõelda ka ise strateegiliselt. Muidugi võetaks NATOs otsused vastu valitsuste tasandil üldise konsensuse alusel, kuid kas ikkagi ei ole nii, et reaalselt, ajalooliste näidete varal, on äärealad olnud alati veidi.. inglise keeles öeldakse expendable? Oh ei, mitte nii, et NATO ei kavatse Eestit üldse kaitsta aga kui ikkagi ajutiselt, lihtsalt pragmaatiliselt ja sõjalise operatiivkunsti loogikast lähtuvalt, on Eesti targem mõneks ajaks maha jätta? Muide, seda on NATO õppustel mängitud. Alati muidugi tehes meile selgeks, et noh, see on ainult kaardi peal Eesti, tegelikult me ainult harjutame operatiivplaneerimist ja ärge muretsege, päriselt nii ei juhtu. Muidugi! Tegelikes formaalsetes kaitseplaanides – ma ei tea, aga ma võin mürki võtta – ei ole Baltikumi maha jätmist ka ajutiselt plaanis. Selleks ei ole NATOs ka pretsedenti. Luttwak kirjeldab oma „Strateegias“, et just sõjaline strateegia määras ära NATO raskused Euroopa kaitsel, sest sakslased ei  olnud mingil tingimusel valmis ajutiselt loobuma Hamburgist ja kui sõjalisest loogikast lähtudes oleks parem olnud kogu Saksamaa ajutiselt nii-öelda elastse käiste printsiibist lähtudes ära anda, siis see ei tulnud planeerimisel muidugi kõne allagi. Nii on ka praegu. Aga üks asi on plaan ja teine asi on tegelik elu. Plaan kehtib esimese kontaktini vastasega, siis hakkab selguma, mis tegelikult toimub. Ja sellepärast on vaja alati varuplaani! Nii nagu me Ukrainas suurepäraselt näeme, kui varuplaani ei ole, siis on.. lõpp. Seega, milline on siis tegelik varuplaan, kui me ikkagi taganeme? Plaani omamine üldse on juba hea, sest tasuks meenutada, et NATO hakkas Baltikumi kaitse operatiivplaneerimisega tegelema alles peale Venemaa sissetungi Gruusiasse. Ja – nagu kõlab apokrüüfiline vanasõna – kui on plaan, läheb plaan mokka, kui ei ole plaani, läheb kõik mokka. Selle targutamise mõte on selles, et NATO territoorium on tohutu ja sellest tulenevalt on ka nende strateegia mõõtmed tohutud. Me näeme väga hästi ka praegu, et ühte valemisse kuulub kindlasti ka Hiina. Ja Taiwan. Ja Arktika. Ja mis kõik veel. Ka meie oleme NATO suures strateegias kindlalt sees, sest kui artikkel V ei hakka tööle Baltikumis, siis kes veel NATO heidutust tõsiselt peaks võtma?! Kuid kujutleme kasvõi hetkeks, et NATO on nii-öelda üle koormatud. Sõjas igas maailma nurgas? Või on tema strateegiline raskuspunkt hetkel mujal? Või on konsensus mingil põhjusel kadunud? Kas siis olemegi kohe hukule määratud? Kas nii mõtlevad ka soomlased, Israel ja Šveits?

Vaadates praegust sõda Ukrainas toimus teatud psühholoogiline vabanemine. Mina tunnen küll nii. Selgus jälle, et tont ei olegi nii hirmus, kui paistis. Ajaloost on küll väga hästi teada, kuidas Vene armee on sõdinud, kuid ikka tuli nende käpardlikkus täieliku üllatusena. Üllatusena tuli terve süsteemi potjomkinlikkus ja armee võitlusvõimetus. Miks? Ebakindlus Vene armeega kokku puutuda tuleneb Läänel muidugi sellest, et nad Venemaad ei tunta. Aga ka meie, kes me Venemaad justkui – nõuka armees käinuna eriti –  tunneme, olime ebakindlad. Kui näiteks Esimese Vabariigi ajal oli algselt tõenäoliselt olemas teatud psühholoogiline üleolek, mis tulenes võidust Vabadussõjast, siis paistab, et umbes aastakümnega see kadus. Miks? Sest – oletan – eeldati, et nad on nüüd paremad. Et neil on olnud niipalju aega oma väge arendada ja meie – väikesed nagu me oleme – ei oma pooligi vajalikke võimeid. Sellest ka häbiväärne allaandmine 1939.-40. Andsime alla, kuigi oli olemas õppustel läbiproovitud võimekus mobiliseerida 100 000-ne hästi välja õpetatud vägi kolme päevaga. Ka praegu arvati, et venelaste rõhumine massile, mis vanasti töötas aga mille osas neil ju eelist enam ei ole (kui panna asjad suure strateegia konteksti, sest võrreldes NATO ja Hiina elanikkonnaga ja eriti majandustega on Venemaa kääbus), on minevik. Ise tõmbasin paralleeli Preisimaaga. On teada, et olles pisike riik (algul isegi ainult vürstkond) suurvõimude keskel (Prantsusmaa, Austria ja Venemaa ületasid teda rahvaarvust algul kümneid ja ka Friedrich II ajal veel 5-6 korda igaüks), pidi see riik rõhuma sõjalisele ja ka administratiivsele efektiivsusele. Nii sündisid siianii sõjaliselt ületamatud ja paljuski NATO (ja osalt ka Vene) sõjaliste doktriinide aluseks olevad Bewegungskrieg ja Auftrags Taktik kontseptsioonid. Sellele näitele ja loogikale tuginedes arvasin mina, et on loodusseadus, et iga süsteem areneb vastavalt oma olemasolevatele ressurssidele ja piirangutele. Et kui eeldused muutuvad ja ambitsioonid säilivad, siis arendatakse välja uut tüüpi tööriist ambitsioonide täitmiseks. Aga ei. Selgus, et kultuuriline fenomen lööb üle.

Ehk kui panna asi sõjalise teooria konteksti, siis Clausewitz on hea aga Keegan ja Davis-Hanson on paremad. Sõda, jah, ongi poliitika jätk ja sõja udu on tegelik fenomen aga sõdivad ikkagi luust ja lihast inimesed, kes on kasvanud ühes või teises kultuuriruumis ja sõdivad nii, nagu neid on selleks ühiskond kujundanud.  Kui pöörduda ajalooliste isikute ja kommentaatorite poole, siis mida ütleb Jomini? Mitmes kohas oma „Sõjakunstis“ rõhutab ta, et seda või teist suudab teha ainult Vene armee. Peamiselt käib see rivikorra muutmise kohta tule all ja muude taoliste fenomenide kohta. Miks? Sest millised vähegi normaalsed inimesed suudavad tuimalt seista tule all? Seydlitz imestas Zorndorfi lahingu kommenteerides, kuidas venelased lihtsalt seisid tuimalt rivis ja lasid end Preisi ratsaväel raiuda. Friedrich II ise on öelnud umbes nii, et ei ole mingi probleem tappa Vene sõdurit, kuid on raske Vene armeed lahinguväljalt lahkuma sundida. Muidugi on Vene propaganda kõiki selliseid avaldusi tõlgendanud, kui Vene sõduri kangelaslikkuse ilminguid ja – teinud seda suure eduga! Tegelikult räägib asi hoopis vastupidisest. Süsteem on selle sõduri teinud tahteta ja mõtteta loomaks, kes on küll julm alistatud elanikkonna vastu, kuid absoluutselt initsiatiivitu lahingus. Nagu kogu Vene riigiaparaat ja suur osa kultuurieliitigi. Selle kohta on tabavalt sõna võtnud praegu Eestis elav Vene dissident Artemi Troitski: „venelased võivad väljendada briljantset andekust, kuid nagu tuleb käsk kõrgemalt, nii kaob igasugune mõtlemine“, umbes nii on ta öelnud. Sõjaväes töötab pohhuism, korruptsioon ja totalitarism. Kõik kes on olnud nõuka armees teavad, kuidas koheldakse sõdurit. Sõdur on madalam kui muru, täielik kõnts, mõttetu kahuriliha. Nad on nii maha surutud, et mingiks iseseisvaks otsustamiseks vältimatult vaja olevat väärikust ei saagi olla. On teisigi psühholoogilisi seisundeid, kus see võib nii olla aga neil on see permanentne nähtus ja nähtavasti ei ole miskit muutunud. Kuidas sai siis eeldada, et selline vägi on võimeline Wehrmacht´i sarnasteks ühendrelvaliigi manöövriteks? Kui initsiatiivi ei ole ja kõik vahendid on maha müüdud või hoopis soetamata jäetud ja raha on – nagu ikka – hoopis kõrvale läinud? Eksisteerib tohutu vahe nende kindralstaabi teoreetilise taseme ja nii-öelda olukorra vahel põllul. Isegi tunnistades, et põhimõtteliselt ju eriüksuste ja strateegiliste raketivägede võime märki tabada on täiest olemas ja on tõesti tehtud pingutusi koherentse, igakülgse ja süsteemse sõjalise jõu arenguks, siis ikkagi on siin tegu Potjomkini külaga par excellence. See on umbes samasugune üritus nagu Suvorov kirjeldas Stalini Punaarmee arendamist. Äkki tekkis vaesel (tegelikult lausa nälja piiril) nõukogude kolhoosnikul või töölisel soov nii hobi korras tegeleda langevarjundusega. Ja kõik kolhoositarid tahtsid äkki feminismipuhangus saada traktoristideks. Mõte oli muidugi sõjaline ettevalmistus ja see, et kõik mehed-traktoristid istuksid tanki tüüri taha. Ja Punaarmee tankiväes olidki tuhandete kaupa selliseid tanke, mille soomust ükski Saksa tankitõrjerelv läbi ei löönud. Ja ka mitte ükski Saksa 41. aastal kasutada olev tankisuurtükk. Lõpuks – 41. aasta juuni tankilahingutes – saadi Vene KVdest jagu õhutõrjesuurtükkidega. Ühesõnaga sakslastel läksid silmad üllatusest suureks nagu tõllarattad ja tõusid juuksed õudusest püsti nagu N-Eurol, kui nad neid tanke nägid. Ja mis sest kasu oli? Mingi suur plaan ei tööta, kui sisemine side puudub ja eksisteerib mõõtmatu kuristik tegelikkuse ja teoreetilise unelmplaani vahel. Naljakas on ainult see, kuidas nad ise end ära veensid, et seda kuristikku ei eksisteeri. Muide, lihtsalt remargi korras, ukrainlastel on kõik vajalikud omadused olemas, et edukat sõda pidada. Vaatamata sellele, et neid on sajandeid materdatud. Ka siit peaks midagi järeldama, ma usun. Igal juhul vähemalt seda, et ukrainlased on meile tohult aega ostnud, selleks, et ise paremini valmistuda. On õhu täielikult puhtaks löönud! Maskid on langenud! Ja Vene armee ei kosu niipea. Kaua tal kosumiseks aega läheb? Pakun 10 aastat. Seega on meil aega terviklik kaitsesüsteem üles ehitada. Mitte, et meie senised arengud oleksid olnud mõttetud või nõrgad! Kõik on kasuks tulnud. Ka vead. Aga nüüd ei tuleks mõelda hetkevajadustele vaid palju laiemalt. Strateegiliselt.

Israel ei ole väga palju suurem kui meie. Jah, tänapäeval elab seal 9,5 miljonit ja neil on tohutu rahaline toetus diasporaa poolt, kui näiteks võiduka 6 päevase sõja ajal oli ta vaene ja väike, alla 2 miljoni elanikuga riik. Ja sai suurepäraselt hakkama. Mobiliseerid 260000 meest ja võitis korraga Egiptust, Süüriat ja Jordaaniat. On veenvalt näidatud, et vaatamata siis kasutada olnud vanadele tankidele ja lennukitele ja tohututele remondi-hoolduse ja logistika probleemidele oli see vägi parem, kui järgmise Jom Kippuri sõja täielikult soomustatud ja juba rikkaks saanud riigi vägi. Siiski, vaatamata rikkaks saamisele on Israel tugev siiani. Ajateenistus on üldine nii meestel, kui ka osaliselt naistel. See on rinderiik, mis võtab oma ellujäämist tõsiselt. Jutu mõte selles, et miks me neist eeskuju ei võta, kui tahame siin maanukal ajalooliselt vaenuliku naabri kõrval elada. Meil on olukord paremgi, meil on NATO. Saame ehk ilma naiste ajateenistuseta hakkama. Siiski tuleks vähemalt kõik vajalikud võimed välja arendada. Nii nagu muide õhuvägi teeb – vaatamata sellele, et me tõesti ei saa endale lubada kaasaegseid sõjalennukeid, treenitakse ikka piloote! Ja nii nagu Israel – jagada riik kaitseringkondadeks saades aru, et rünnak võib tulla igalt poolt ja ka õhust. Et iseseisvas kaitsetegevuseks peaks riigi igas nurgas valmis olema, ka õhukaitseks. Nii nagu Ukrainlased on.

Muide, me ikka vahel NATO staapides võrdleme end Israeliga. Väike ja otsustav riik! Aga kas me ikka oleme niisugused? Kaitsetahtelt ja eneseusult ja oma kaitse totaalsuselt ei kannata me tegelikult võrdlust välja. Me oleme liitlastele jätnud hea mulje välisoperatsioonidel oma sõdurite kvaliteediga aga see lõhnab rohkem pakazuhha järgi. See on oluline strateegiline kommunikatsioon, kahtlemata, aga me ise ju teame, et sellest ei piisa. Võtaks end tõsiselt ka kodus. Ka selles suhtes, et näiteks keelame Georgi lindiga vehkimise lihtsalt ära. Võtame relvad ära mittekodanikelt. Kodanikele, kes on tegelikult putinistid – nagu need ajateenijad, kes Vahipataljonist käisid Pronkssõdurit kaitsmas – jäävad need nagunii. Ja arendame oma maakaitset, kaitseliitu, laia riigikaitset ja kogu sõjalist riigikaitset igakülgselt, mitte et NATO tule ja kaitse. Kes end ise aitab, seda aitab ja jumal. Või NATO. Pidagem meeles, et NATO ei taha meie riigivalitsemist üle võtta ja meie ise ka ei taha, et liitlased tuleks vägedega, millest 1/3 on tsiviil-militaar koostöö üksused. Miks? Sest see on ruumi ja aja raiskamine. Kõik on näinud nende konvoide pikkusi, millega liitlased Eestis sõidavad.. teadmiseks, et kunagi ei ole korraga liigutatud rohkem, kui kompaniid. Ühe brigaadi sisse toomiseks on vaja kuni 40 rongikoosseisu umbes 30 vaguniga igaüks. Nüüd kujutage ette, kui kolmandik sisenevatest vägedest on ballast. Ja neid tuleb ka toita/joota/majutada/tagada kütusega. Me EI taha, et siia tuleks üksused, mille lahinguväärtus on null. Me tahame, et nad sõdiks eks. Seega peame me ise endaga hakkama saama. Hakkama saama oma tagalaga, oma ressurssidega, oma elanikkonna kaitsega, oma viienda kolonniga, oma valitsemisega nii riigi- kui kohalikul tasandil. Seegi peab see olema sõja ajal sõjalise strateegia osa. Selle osa, mida peamiselt planeerib Kaitseväe Peastaap koostöös Kaitseliiduga kaasates kõiki vastavaid tsiviilametkondi. Sest põhiline sõja ajal on ikkagi see, kuidas me hoiame ära oma linnade, oma sõlmpunktide ja oma ressursside sattumise vaenlase kätte. Sõjaline juht ei saa sellest käsi puhtaks pesta ja öelda, et see on riigi või NATO ülesanne, mina manööverdan brigaade ja püüan vastast operatiiv-taktikaliselt üle kavaldada ja kusagil metsa all puruks lüüa. Niikaua kui tuleb NATO onu. Ja siis ma ainult vaatan pealt. Ei, vastane ei lähe metsa alla ja ei alusta duelli a la 18. sajandi sõjavägi, vaid tuleb otse meie sõlmpunktidesse ja elanikkonna keskele, tema eesmärk on kätte saada oluline taristu ning elimineerida valitsus ja teha seda kõige lühemal võimalikul teel. Pealegi, vaatamata oma operatiivtaktikalisele võimetusele on venelastel palju rakette. Paremad on otsas aga külma sõja aegseid on kuuldavasti tohutult alles. Nendega võivad nad Ukrainat tümitada veel kuid. Ja miks ka mitte meid. Eriti tulevikus, kui neil neid veel rohkem varutud on. Aga meil ei ole õhukaitset nende vastu. Üldse! Ukrainlastel siiski on. Muidugi ütleme jälle NATO. Aga ka Patrioti´ patarei toomine võtab aega. Ja vajab lennuvälja. Aga kui seda enam ei ole? Siis võtab veel rohkem aega. Ja siis ei ole võib olla enam raudteedki. Ja järgmisena sadamat. Ja siis on juba mereteed ka nende käes. Muidugi mõtleb NATO midagi välja. Hävitajad võvad kohale lennata isegi Ameerikast ja katta ikka meie õhku. Aga see on kõik aga. Mis siis kui siiski nii ei lähe? Algul kirjeldasin lühidalt, kuidas NATO on arenenud viimase kahe-kolmekümne aasta jooksul. Millised on muutused. Millised need saavad tulevikus olema? Me loodame paremat aga kas tegelik ajaloo kulg annab alust optimismiks? Või pigem realismiks?

Me ei saa seda teha praeguse isikkoosseisu piirangu tingimustes, see on selge. Loobuda tuleks populistlikest karjetest: „palju meil staape on?“ ja „nii suur pea aga väike keha“ Keha ei ole väike. Üldsegi mitte. Reservi on välja õpetatud palju rohkem, kui meil on sõjaaja ametikohti. Seega osad reservid on juba meie jaoks kadunud. Eriti selle pärast, et meil ei ole sõjalisi juhte. Meil on populaarsed sellised väljendid, et ärgem tehkem paberarmeed, milleks meile üksused, mis on ainult paberil? Muidugi käib see eelkõige selle kohta, et meil ei ole olnud relvastust-tehnikat-moona millega üksuseid varustada. Teeme vähem aga paremini – on kõlanud loosung! Ärme kütame üles illusioone, et meil on suur vägi, kui meil on mehed heal juhul püssi (sõna otseses mõttes) ja mütsimärgiga. Esiteks – segi hea, kui on sellised mehed. Teiseks: nüüd ju on raha! Kraanid on avanenud! Selles ju ongi mõte, et ostame nüüd seda, mis annab pärisvõimekuse, mitte seda, mis natuke taktikaliselt aitab ja mida saab odavalt ladudest. Mis on tegelikult mujal juba maha kantud. Ja mehitame oma väe. Loobume isikkoosseisu piirangutest. Vaatame, kui palju meil on ohvitsere? Natuke üle tuhande! Muidugi, on võib-olla teist sama palju – ärme hakkame rääkima nende kvaliteedist – kusagil reservis. Kui arvestada juhitava armee mehitamise loogikat, siis kümne sõduri kohta tuleb üks ohvitser. Miinimum. Seega – 20 000 meest kokku meie väes? Meil on ju reservkoosseisugi rohkem. Seda, mida me nimetame kasutatavaks reserviks. Välja õpetanud oleme mitmeid kordi rohkem. Kas siin ei ole mitte pudelikael? Kui me nüüd eeldame, et raha relvasüsteemide ostmiseks on, siis võimete arendamiseks on vaja palju rohkem ohvitsere ja muud nii-öelda püsiarmee koosseisu. Kaitseliit ei saa mehitada maakaitseringkondade staape, sest ohvitsere nagunii ei jätku. Milleks tekitada illusioone, öeldakse. Näiteks Tallinna kaitset juhitakse samast staabist, kust juhitakse kogu Põhja- Eesti kaitset ja samast kohast administreeritakse ka Tallinna malevat. Selliseid näiteid on igal pool. Tegelikult tähendab see seda, et õieti et tehta ei üht, teist ega ka kolmandat ülesannet. Kõik staabid on üle koormatud. See on teada fakt.

Aga meie hoiame kinni paipoisi kuvandist, sest NATOs oleme me investeeringute ja personali kulude võrdluses esirinnas. See on olnud jube oluline juba admiral Kõutsi aegadest peale. Miks teised nii kõvasti ei pinguta? Miks teised ei täida „Saksa punktuaalsusega Vene käske“? Äkki me ei tee õieti, kui personali pealt kokku hoiame? Miks kaitseministeerium valvab kiivalt personalitabelite üle. „Et jumala eest need kindralid ei teeks jälle suurt armeed?“ Kas see ei ole mitte täielikult vastuolus planeerimise loogikaga, et mina ütlen sulle, millist võimet ma tahan saada, sina vaata, kuidas sa selle antud ressursi eest saavutad. Kus siin on siis loogika, et täitja saab ülesande ja ressursi ja siis vastutab ka, et ülesanne oleks täidetud. Kui teda pidevalt mikromanageerida, siis ta ju ei vastuta millegi eest?! Ta ütleb, et olgu, sellise raha eest ju põhimõtteliselt saab, aga niimoodi, kuidas on ette antud Exceli tabelis koostatud koosseisu- ja varustuse tabeliga saab poole või saab poole hiljem. See on tavaline meie kaitseplaneerimises. Just seda võib nimetada juhtimiseks Exceli abil. Peab aru saama, et ei ole olemas sellist hiromanti, kes oskaks täpselt öelda ette mingi olematu asja loomise viisi ja eraldada selleks täpse ressursi. Aastateks ette. Kogu vaba ettevõtluse loogika ütleb seda, et täitjad ise teevad ressursipiirangute raames paremaid otsuseid. Meie aga – 30 aastat pärast kommunismi kadumist – harrastame siin plaanimajandust. Muidugi ei saada Exceli järgi võimete loomisega etteantud ajal ja ressursimahus hakkama –  seda näitab ka plaanide pidev korrigeerimine – ja siis, selle asemel et rohkem usaldada, hoopis suurendatakse järelevalvet ja ettekirjutusi, võttes veel rohkem vastutust täitjatelt planeerijatele. Me teame, et see on nii, kuigi ametnikud muidugi vaidlevad vastu. Kas see on nii jällegi selle Pullapää  fenomeni pärast või lihtsalt lollusest või hoopis suurest bürokraatia-lembusest, see ei olegi enam oluline.

Äkki saaks laste haigustest ükskord üle. Meil on nagunii tsiviilkontroll ja meie sõjaväelased, kes on ju ühiskonna osa ja lääne kultuurituumi produkt, ei ohusta mingil juhul demokraatiat Eesti riigis. NATO on meile väga vajalik aga ta on, noh, see mis ta on. Areneb ja muutub. Meid tõenäoliselt tõesti ei oleks iseseisva riigina, kui ei oleks NATOt. Putin tõenäoliselt kardab NATOt rohkem, kui meie NATOsse usume. Milline paradoks, eks ole! Aga me ise peame ikkagi nüüd sõda ja ka Huntingtoni maailma tõsisemalt võtma hakkama. Mitte, et tsivilisatsioonide kokkupõrge on vältimatu – loodame, et mitte. Kuid kuni Venemaa ei ole tükeldatuid või Idaslaavi kultuuri ja jõukeskus Kiievisse viidud (nii nagu Vene kirjanik Julia Latõnina oma You-Tube´i kanalil on öelnud), ei saa me kunagi ka rahu. Seda tõestab tuhandeaastane ajalugu. Seda tõestab Vene impeeriumi laienemise loogika. Mõtelgem lihtsalt kasvõi sellele, kuidas on suhteliselt väikesest Moskooviast saanud 1/8 maismaa suurune riik? Seega – nii nagu soomlased, Israel või Šveits – peame me mõtlema absoluutselt strateegiliselt. Arendama Kaitseväge tervikliku süsteemina ja nii, et – mitte kohe, sest meil on nüüd aega, kuid hoomatavas tulevikus – likvideerida kõik võimelüngad. See tähendab mitte kiiresti turult kättesaadavate taktikalist leevendust andvate asjade kokku kuhjamist, a la ostame, kuni antakse raha, vaid nende relvaliikide arendamist, mida meil üldse ei ole. Muidugi tuleb füüsiline ja ressursi piir ette. Aga selleks peamegi mõtlema strateegiliselt, mitte taktikaliselt. Lisaks – äärmiselt oluline oleks kodanikest reservistidele ja kõigile kaitseliitlastele relvade ja varustuse koju andmine. Ukrainlased teevad seda pärast sõda kindlasti, nii on asjad Israelis ja Šveitsiski. Miks me ei usalda oma inimesi? Võtame mittekodanikelt relvad ära ja anname kodanikele – vastava taustakontrolliga muidugi – koju kätte. Ilma poliitkorrektsuseta. Kui on kahtlus, et kodanik küll, aga Putinist, siis ei saa. Mõtleme kordki mitte poliitkorrektselt, mitte NATO-korrektselt, mitte formaalselt, mitte-bürokraatlikult, mitte-JOKKselt, vaid strateegiliselt, päriselt ja ausalt. Praegu on poliitiline tahe ja seda tuleb ära kasutada. Need sammud tuleb astuda kohe, ennem kui mugavustsooni tagasi langetakse. Teeme seda ennem, kui poliitilised parteid jälle Lasnamäe häälte eest võistlema hakkavad, vaeseid venelasi tagakiusamise eest päästma asuvad ning tuhandetele mittekodanikele relvade andmist inimõiguseks nimetama.