Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Asjade õiged nimed

On mõned viimase aja artiklid, kirjutatud oluliste inimeste poolt, millega ma ei tahaks üldse nõus olla. Esiteks umbes kuu aega tagasi ilmunud Lauri Vahtre kirjutis Ukraina teemadel kus ta ütleb põhimõtteliselt seda, et ukrainlaste võitlus tõestab ilmekalt rahvusriikide elujõulisust ning sisuliselt rahvusluse tagasitulekut versus vahepealsed suunad multikultile, Euroopa ühinemisele ja globaliseerumisele. Minu meelest paneb ta siin täiega märgist mööda. Ja ma ei taha öelda sugugi, et rahvusriigid ei oleks tulevikus vajalikud või ka seda, et globaliseerumine senisel kujul oleks midagi positiivset. Need on teemad, millest tuleks eraldi põhjalikult kirjutada. Sest probleemid on siin ilmsed. Kuid väita, et ukrainlased sõdivad rahvusriigi eest on ju sama totter, kui väita, et venelased de-natsifitseerivad Ukrainat. Ilmselgelt sõdivad Ukrainas elavad inimesed, kelle rahvuslik ning keeleline identiteet on väga erinevad kuna seal elab vähemalt kolme eri identiteediga inimesi, vabaduse eest! Just, selle sõna igas (õiges) mõttes. Nii poliitilise sõltumatuse eest, kui ka ja seda eriti,  võimaluse eest personaalset vabalt elada. Just selle vabaduse eest, mis läänes on ja millest venelased suures enamuses üldse arugi ei saa. Sest venelasel puudub kogukonna tasand üldse. Neil puudub rohujuure tasandi poliitilise vabaduse „geen“ kuna nad ei ole seda kunagi kogenud. Mõningad kümnendid Stolõpini või Jeltsini ajal ei tule kõne alla kas või juba selle pärast, et need lõppesid nii nagu need lõppesid. Ja see vabadus on võimas asi. Me peaks seda kõik laulva revolutsiooni ajast mäletama. Kogu Euroopa peaks mäletama sest see on just see millest me kõik räägime. Kahjuks on muidugi ka nii, et vabas ühiskonnas elades tulevad igasugused imelikud mõtted. Küll on vaja veel vabamaks saada, ka oma soolisest määratlusest vabaneda näiteks. Küll on vaja vabaneda majanduslikust painest (loe kullastandardist) ja trükkida meeletult raha, et tarbimist käimas hoida. Küll on vaja rahvuslikust (ka igasugusest positiivsest kogukondlikust) identiteedist vabaneda, segunedes kujutuslikus multikultis nendega, kes seda tegelikust sugugi ei taha ja nii edasi. Aga noh, need on vaba maailma probleemid ja ehk on vabal maailmal ka ressurssi, vaimset kapatsiteeti, need probleemid lahendada. Sest ainult vaba maailm saabki üldse probleeme lahendada. Pole olnud sellist asja, et probleemid lahendatakse ülalt poolt „tarkade“ valitsejate poolt. Kuna selline lahendamine viib sinna, kuhu see näiteks Venemaa on viinud. Mis iseenesest ei tähenda, et aristokraatia on paha asi, aga selleks peab see olema aristokraatia, mitte plutokraatia või kleptokraatia. Aga see on teine teema. Igal juhul võitlevad ukrainlased selgelt väärtuste eest, mis on vaba maailma ja „lääne“ väärtused par excellence. Nii ehedal kujul, et seda on raske isegi sõnastada.

Sõnastamine ongi järgmine teema. Mis need väärtused ikkagi on? Liberaalsed väärtused ehedal, vanal kujul, on need mis said kirja USA konstitutsioonis, kus inimõigus ei olnud sotsiaalabi, vaid õigus „õnne“ taga ajada nii, nagu parasjagu õige tundus. Ainus piirang oli see, et teisi ei tohtinud häirida. Muus osas oli inimene eneseväljenduses ja eriti oma majanduslikus tegevuses vaba. Eks see tulenes ka John Lockist vastavast briti filosoofilistest traditsioonist, ka kogu valgustusaja filosoofiast, mis vabastas inimese seisuslikest kammitsatest ning suurendas tohutult sotsiaalset mobiilsust, nagu me tänapäeval ütleksime. Õigust ise oma eluala valida ja KOHUSTUS ise hakkama saada. Eks sellele aitas kaasa ka protestantlik maailm (eriti puritanism) oma sunniga ennast üles töötada, kuna edu selles annab õrna vihje äravalittusele – seda arvas vähemalt Max Weber, ja tema loogikale on raske vastu vaielda. Individuaalne vabadus ja individuaalne vastutus – see on liberalismi vana põhjusmõte, mis tänapäeval on kaotsi läinud. Seega võib tõesti öelda, et tänapäeva konservatiiv on 18. sajandi lõpu liberaal. Nii on öelnud selle kohta ka kurikuulus Jordan Petersen ja siin on tõde sees. Seega, kui Neeme Väli ütles, et olles konservatiiv võib olla ka liberaal, siis kui ta oleks nii mõelnud, nagu ma äsja seletasin, siis oleks tal olnuid õigus. Kuid ta pani märgist mööda – tegi seda, mille kohta vanad kirikuisad oleks olnud, et tegi pattu. Pani märgist mööda sellega, et hakkas jaurama traditsioonidest ja nende olulisusest, mida tuleb teisest küljest tasakaalustada uuendusmeelsusega. Noh see on tavaline poliitiku jutt, igale ühele midagi, vali mind ma olen õige mees kõige jaoks (ja seega mitte millekski), meeldin nii vanadele jorssidele, kui noortele tikk-tokkaritele, vali mind, ma keevitan ja koon.

Veel üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli hiljutine Kalev Stoicescu artikkel, kus ta võrdles Kiievi kaitset Moskva kaitsega 1941. aastal ja Mariupolit Stalingradiga. No milleks. Ta muidu kirjutab kohutavalt hästi ja mõtted on õiged, kuid milleks ikkagi panna ajalugu korduma ja milleks kasutada valesid paralleele. Esiteks ajalugu EI kordu, ajalugu on lihtsalt ajalugu ja parem on see vabastada poliitilise kaardi mängimise survest, ideoloogilisest survest, sest ainult siis saab seda uurida nii nagu ta tegelikult oli. Vana historitsismi vead ütleks Marek Tamm selle kohta (või umbes nii). Mis ei tähenda, et ajaloost ei saaks paljugi mõista ja õppida. Näiteks seda, miks meie oleme sellised nagu oleme või miks venelased on sellised nagu nad on, miks nende valitsejad on just sellised nagu nad on ja lõppkokkuvõttes, miks iga inimene on selline nagu ta on. Geenid ja nendesse talletunud minevik, eks. Me kõik kasvame teatud oludest välja. Aga see ei kordu, ei kordu iial. Tõsi, meie (ja ka rahvaste) meelsused korduvad, need kes ei ole sõda või majanduskriisi näinud, teevad tihti halbu valikuid. Igal sajandil on omad vapustused, objektiivsed ja ka subjektiivsed. Kui sulle korrutatakse „možem poftorit“, ja sa lammas ei teagi mida korrata ja et seda on võimatu tänapäeval korrata, siis see biomass Venemaal usub, et kõike võibki korrata! Korrata asja, mida ei ole olnudki. Sest mingit õiglast kaitsesõda, mis õigustaks Moskva 1941 ja Kiievi 2022 võrdlemist ei ole olnudki. Kaks röövmõrtsukat kargasid 1941. aastal üksteisele kallale, üks jõudis kaks nädalat teisest ette kuigi ennem olid mõlemad (sic!) lahti päästnud Teise ilmasõja. Jagades aga ära esmase saagi said mõlemad aru, et ühele neist ikka ei jää ruumi päikese all ja alustasid ettevalmistusi teise poole maapealt pühkimiseks. Miks me peame ikka veel, miks just meie siin Eestis, peame ikka veel ühe poole järeltulijatele mett moka peale määrima?! Ukrainlaste vabadussõda võidaks ka publitsistlikult palju, kui seda mitte võrrelda punaste heitlusega oma impeeriumi säilitamise nimel, mis meil AINULT TÄNU liitlaste toele ka õnnestus.

Tänapäeva venelased ei ole fašistid, nad ei ole natsionaalsotsialistid ja nad ei ole isegi mitte kommunistid. Nende õnnistamine selliste epiteetidega oleks lausa meelitamine. Nad on kamp alaväärsuskompleksis vaevlevaid sitapäid, argu alatuid jõhkardeid, kes on julmad relvitute vastu ja keda juhib maffia, muud midagi. Nad ei ole ka religioossed sugugi mitte, sest nad ei tea jumalast midagi, nad oskavad ainult igal võimalusel risti ette lüüa aga vene õigeusu kirik on neile lihtsalt identiteedi näitamise paik. Neil ei ole mingit ideoloogiat ega religiooni peale esoteerilise usu oma äravalitusse, mida sisendab neile nende propaganda.

Total Page Visits: 43 - Today Page Visits: 3
Poliitika

kolonelHans • mai 16, 2022


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *