Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Puuraidur

Elas kord Tartumaal, Emajõe kallastel puuraidur. Langetas päevad läbi puid, et iseendal ja naisel elunatukest sees hoida. Ühel päeval, siis kui ta jõe kaldal puid raius, pääses kirves varre otsast lahti ja kadus jõkke. Mees kukkus suure häälega nutma – tema igapäevast leiba andev tööriist oli läinud. Metsavana kuulis mehe hala ja tuli pärima, et mis juhtus? Puuraidur rääkis oma loo ära, metsavanal hakkas raidurist hale ja vana hüppas jõkke. Peagi tuli ta välja kullast kirves käes. „Kas see on sinu oma“, pärib metsavana puuraidurilt. „Ei ole“, vastas raidur. Metsavana sukeldub uuesti ja tuleb välja hõbedast kirves käes. „Kas see on sinu oma“, pärib ta puuraidurilt. „Ei ole see ka“, vastas puuraidur. Metsavana sukeldub kolmandat korda ja tuleb jõest välja rauast kirves käes. „Kas see on siis sinu oma“, pärib ta puuraidurilt. „See jah, see jah“, kilkab puuraidur rõõmsalt. Metsavana kinkis puuraidurile aususe eest kõik kolm kirvest ja haihtus siis puude latvadesse.

Kingitud kuld- ja hõbekirves muutsid mehe elu natuke lahedamaks. Igal päeval ei pidanud enam puid raiuma ja sai vahetevahel ka naisega patseerimas käia. Ühel päeval kõndisid nad käsikäes Emajõe kaldal kui naine komistas ja kadus lainetesse. Mees kukkus suure häälega nutma. Metsavana kuulis mehe halamist ja tuli uudistama, et mis jälle juhtunud on. Mees rääkis talle oma kurva loo ära ise südantlõhestavalt nuttes. Metsavanal hakkas mehest kahju, hüppas jõkke ja ilmus peagi välja Anu Saagim kaenlas. „Kas see on sinu oma“, pärib ta puuraidurilt. „See, ikka see“, vastas puuraidur. Metsavana sai pahaseks. „Sina va häbematu, tuled mulle valetama“, käratas ta mehele. „Kas rikkus on sind ära rikkunud?“

Puuraidur hakkas kartma. „Anna mulle andeks Metsavana“, anub mees põlvili. „Ma tahtsin üksnes head. Vaata. Kui ma oleksin ütelnud „ei“ oleksid sa mulle toonud Saagimi järel Krista Lensini. Ja kui ma siis oleks jälle ütelnud „ei“ oleksid sa toonud mulle minu oma naise. Ja lõpuks oleksid kinkinud mulle kõik kolm. Hea Metsavana, ma olen ikka vaene mees ja ma ei suuda neid kõiki kolme ülal pidada, eriti Saagimit. Lisaks oleks mu naine teinud mu elu põrguks kui ta oleks pidanud mind jagama Saagimi ja Lensiniga!“ Metsavana jäi meest uskuma, tõi talle jõest tema oma naise tagasi, Saagimit ja Lensinit talle ei kinkinud ning haihtus puude latvadesse. Aga puuraidur elab õnnelikult oma naisega edasi Tartumaal, Emajõe kallastel.

Siit loo moraal: Kui mees valetab siis teeb ta seda teiste, mitte iseenda, hüvanguks ja kodurahu huvides! Soovides üksnes head!

 

Muinasjutt

kolonelHans • aprill 7, 2015


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar