Paul Vaha tekstid – Euroopa allakäigust

Euroopal oli kohutav vaimne kriis, jumal oli surnud, ja see vaimne kriis kanaliseerus maise õigluse otsingutesse. Ebaõiglus linnades, kuhu voolasid kokku demograafilise plahvatuse järel sündinud massid ja mida soodustas tööstuslik pööre, oli esmapilgul ilmne ja kuigi olukord praktilisel tasandil paranes koguaeg, pidi selle leevendamiseks leidma vaenlase kuju. Nii sündis natsionalism, mis sobitas jumala seisusesse rahvusriigi ja ohverdused selle nimel. Ja nii tormas euroopa pea ees enesetapule esimeses maailmasõjas. Esimese oskamatu lõpetamise tagajärjel sündis teine – selle genereerisid kaotajariigid, kellest ühele oli tehtud liiga ja teise pinnal kinnitus vähkkasvaja, mille elu ei olnud võimalik ümbritsevat tervet keskkonda haaramata, kuna ainuüksi selle teoreetiline eksisteerimine ei võimaldanud vähil omaenda rakke vastupanuta õgida. Ja nii võitis ameerika Euroopat, tõsi, toites ühte paariat, et see teisel jala küljes ripuks ja euroopa enda külje all asuva juba enne impotentseks muudetud agendi vahendusel, kes ise arvas, et kaitseb ennast. Eks ta seda tegigi, irooniata, kuid ajalugu ei huvita motiivid ja isegi kuriteod, mida euroopas toime pandi. Ajalugu huvitab, et ameerika tõusis hegemooniks ning eurooplased, kelle jagus veel viimaseks ponnistuseks eelnevate sajandite akumuleerunud jõudu, jätsid selle rolli heameelega uutele peremeestele ja rahuldusid ise taassünni lootusega. Lootus osutus nii edukaks, et tekkis võimalus luua hoolekandeühiskond. Vaimsus, mille najal euroopa ühendati – EL täheringi keskel pidi olema Neitsi Maarja pea – kanaliseerus hoopis loosungiks, et kõigil peab olema hea ja koguaeg. Hoolekanne sai loosungiks. Ja jäi. Ameeriklaste eeskujul seoti see rassismiga, kuna peamine, mis paistis kõigi heaolu lõpuks ikkagi riivavat – tingimustes kus ainelisi muresid sisuliselt üldse ei eksisteeri siiamaani – oli see, et osad tundsid end solvatuna. Kõlab ju liberastlik loosung nii, et inimene võib õnne taga ajada ükskõik mis moel, kui see ainult teise inimese huve ei riiva. Aga kõik riivab ju. Silma vaade näiteks või märkus raadios aga kõige rohkem tavaline konservatiivne inimene, kes ei taha tegelikult muud, kui et tema lastel oleks kindel keskkond, kus kasvada ja selle juurde kuuluvad tavad ja normid. Konventsioonid aga need on ju konventsionaalsed. Igasugu sisserändajate mass ja igasugu progressivistlikud ühiskonda lõhkuvad aktivistid, ka need, kes leiavad, et on 72 sugu, ei ole ju konventsionaalsed. Ja nii pöördus ameerika ja tema eeskujul euroopa uus, ajaloost ja realismist heaoluga ära lõigatud eliit omaenda rahva vastu. Sest mingit reaalsustšekki ameerika külje all ju ei toimu. ameerika ju kaitseb. Ameeriklastel endil, kes tuli saada uuesti täiskasvanuks, sest neil on vastaseid küll ja need kipuvad juba järgi jõudma. Vaja on hakata strateegiliselt, reaalpoliitiliselt mõtlema. Trump, mis muud. Meie, vati sees kasvanud eurooplased aga pulkadega voodist välja ronida ei taha. Meie sublimeerime reaalse vastase CO2ks. See on kurjam, mille hävitamise korral langeb suguharule jälle metsavana soosing. On kaks kahjurite gruppi, need kes ei usu kliimasse ja need kes ei usu DEIsse. kes ei saa aru, et nad on rassistid ja sellest päästab neid ainult DEI ülemvõim nagu proletariaadi diktatuur päästis kunagi venemaa. Ja need tuleb (esialgu) moraalselt  hävitada. muide, meie osa kliima soojenemisel on ka DEI ülemvõimuga seotud, sest meie oleme halvad ja peame majandusest loobuma, teised, rõhutud, hiinlased ja indialased näiteks, võivad söejaamu edasi ehitada, sest.. noh, nad on rõhutud. sellise lähenemise juures on kõige iroonilisem see, et just see ongi europotsentrism. Kellele tervemõistuslikule globaalse lõuna inimesele DEId vaja on? Nemad vajavad oma kultuuri, peret, kogukonda, tavasid ja religiooni, nemad on normaalsed. meie oleme need, kelle hing on tühi, seal ei ole midagi ja selle pärast poeb sinna igasugune pask. ja meie tahame seda paska maailmale peale määrida. Mis siis on kolonialism, kui mitte see?? Liberalistlik kolonialism jätkub, J.S. Millis ütles ju ka, et asiaadid tuleb barbaarsusest progressi viia. Teeme neile ka DEI. Aga kas see soodustab kuidagimoodi seda, et päriselt andekamad ja tublimad enda poolt valitud aladel edukaks saavad? Otse vastupidi, eks. Niisiis, ideed on ainult globaalsed ja kuna inimesi on niigi palju ja igaühele seda heaolu kindlasti ei jätku, siis on igati ideoloogiliselt kuulikindel lapsi mitte saada. Lisaks, oma kultuur ja traditsioonid on ju vastikud (igasugune traditsioon on rõhuv, sest kohustused on ju teismelisele – kelleks eurooplane on saanud – vastikud ja piiravad). Hävimine on kindel, kui ei loogi, eks. aga mis veel olulisem, on see, et  selleks, et lapsi saada peab ju ise ka täiskasvanuks saama… Kui kauaks eurooplasi jätkub? Eestlaste viimased põlvkonnad on juba sündinud. Selles ei ole kahtlustki. Noh sakslased vast täitsa ära sellel sajandil veel ei kao… nende mass on lihtsalt suurem. mis neist saab? Kui vaadata ajalukku, siis uue tsivilisatsiooni sünnin i siin mandril on tavaliselt kulunud keskmiselt 2-300 aastat. Selles, mis vahepeal toimuma hakkab, ei tahaks viibida, seda võiks küsida ioonlase või gallo-romaani või päris-ladinlase käest. Aga neid ju enam ei ole…Kas on veel võimalik midagi teha? Ainult siis, kui toimub epistemoloogiline pööre…..

24. jaanuaril, 2025a.