Inspiratsioon Valli baarist
Rohelise hanekarja (Hvostov’i väljend) juhthani, vist Marek Strandberg, on viimasel ajal aktiveerunud. Ajakirjanduses kõlab tema lugulaule päris hoogsalt hoolimata sellest, et külmad ilmad ja Riigikogu valimised on veel kaugel. Millegipärast on ta sihikule võtnud vabadussamba ja viimases Ekspressis ka kaitsevõime, olenemata sellest, et siiani on ta suutnud üksnes riigile mitte-midagi tegemist pakkuda. Hiljuti Valli baaris veedetud õhtu puhus mehe nii õhku täis, et koju minemise asemel jalutas ta jalgratta najal vabadussambani ja jäädvustas sambast mitmeid fotosüüdistusi. Ja kus siis kukkus ajakirjanduses sammast suhu võtma! Mida küll Strandberg soovib või loodab? Selle üle juurdlevad mitmed nutikad kodanikud, kes näevad, et roheline hanekari on Strandbergi juhtimisel allapoole kahe protsendi piiri paterdanud. Kas ta tahab iseennast üle kahe protsendi upitada ja kaitseministriks saada? Miks muidu ta oma kolleegile, teadlasele, pasunasse sõidab ja sõnades tehnoloogilist üleolekut demonstreerib tegelikku olukorda tundmata? PM ütleks selle peale, et tule taevas appi. Isegi kui ühe tehnokraadi tegemistest mingi mikroni paksune kiht kaitsevõimet järgi jääb puhuks järgmine tehnokraat selle juba targa tolmuna universumi avarustesse. Tegelikult peaks rahvas kontrollima, kas rohelistel on veel tuhat häält alles. Kui Rahvaliidust lahkujaid loetletakse iga päev värsketes seitungites siis rohelised on jäänud tähelepanuta, kuigi sotsiaalmeedias on aegajalt kuulda kuidas üks või teine mainib oma suhte lõpetamisest rohelistega. Kirjatsurad võiks natuke tähelepanu ka roheliste liikmeskonnale pühendada. Äkki neid ei olegi enam ja mõni isehakanu kaagutab volitusteta ning omasoodu. Mis iganes konstruktsiooni Strandberg ka ellu viib, peab ta arvestama, et ka teised teevad konstruktsioone ja tulemused võivad lõppeda ootamatustega. Nagu see on näha hani Kliimaks’i saatusest järgmises loos.
Juuli kuu on meil juba tõeliselt soe. Nii soe, et isegi kärbsed vajavad kümblust vees. Stenbocki maja seinal vedeles ka üks kärbes kes tundis, et on üle kuumenenud. Otsustas siis ennast jahutada Snelli tiigis.
Karpkala Aadu ujus tiigis ja ta kõht oli väga tühi. Ta nägi kärbest lähenemas ja mõtles, et kui kärbes tuleb 10 cm kaugusele, saab ta kärbse kätte ja kõhtu natukenegi toitvat ollust. Kuid karpkala polnud ainuke kes kärbsest osa tahtis saada.
Hani Kliimaks luuras ka enda osa. Kliimaks kalkuleeris, et kui kärbes läheneks karpkalale 10 cm kaugusele, tuleks karpkala varitsusest välja ja siis saaks hani Kliimaks karpkala kätte ning kõhutäie mitmeks päevaks. Vaene Kliimaks aga ei teadnud seda, et tiigi kaldal põõsastes oli jahimees, kes järas juustuleiba ja kellel oli hirmus himu haneprae järele. Jahimees mõtles, et kui kärbes läheneb karpkalale 10 cm kaugusele tuleb karpkala peidust välja ja hani saab siis karpkala kätte, ning tema saab hane maha lastud.
Lõpuks oli kärbsel nii palav, et maandus vesiroosi lehele kümblema. Karpkala hüppas ja sai kärbse kätte, hani Kliimaks sai karpkala kätte, jahimees laskis hane maha ja sai sellest korraliku prae.
Siit loo moraal. Mil iganes kärbes sumiseb 10 cm kaugusel, saab keegi kolmas kannatada. Seega ei tasuks kombineerida midagi kellegi teise arvelt vaid tuleb ise mees (või hani) olla.
