Mõtlemise kahjulikkusest
Hiljuti käisin Ühtse Eesti Suurkogul. Midagi hakkas sees kripeldama kui nad seal ütlesid, et inimesed hakake oma peadega mõtlema. Vähkresin öösel voodis otsides võimalusi mõtlema hakkamiseks. Hommikuks oli plaan selge. Ma alustasin üsna süütult. Esmalt mõtlesin parteidest, teema oli ju eelmisel õhtul Suurkogul läbi nämmutatud. Mõtlesin, et kuidas oleks ilma nendeta. Huvitaval kombel järgnes üks mõte teisele ja mõne aja möödudes muutusin ma sotsiaalseks mõtlejaks. Ning peagi ma alustasin üksinda mõtlemist – lihtsalt lõdvestuseks, rahustasin ennast. Tegelikult ma teadsin, et see oli vale.
Mõtlemine muutus mulle üha tähtsamaks ja lõpuks ma mõtlesin pidevalt. See viis selleni, et asjad hakkasid käes hapuks minema. Ühel õhtul ma panin keset seebikat teleka kinni ja küsisin naiselt, et mis on elu mõte. Selle öö veetis naine oma ema juures. Siis ma hakkasin mõtlema teenistusülesandeid täites. Tegelikult ma teadsin, et sõjaväelase elukutse ja mõtlemine ei käi käsikäes, kuid ma ei suutnud ennast peatada. Ma hakkasin vältima sõpru ja eelistasin lõuna ajal pigem lugeda filosoofilisi ja sõjandusteoreetilisi teoseid kui sõpradega koos lõunastada. Pahatihti juhtus, et saabusin staapi küsimustega nagu „mida me siin teeme“, „kas meie asemel pole mõttekam palgata sekretäre“ või „mis on meie eksistentsi mõte“. Ühel päeval kutsus kindral mind enda juurde kohvile. Ütles, et ma meeldin talle ja tal on valus näha, kuidas minu iseseisev mõtlemine on muutumas tõsiseks teenistusalaseks probleemiks. „Kui sa ei lõpeta teenistuses mõtlemist, pead endale leidma uue töökoha!“ See vestlus andis mulle palju mõtteainet. Peale jutuajamist kindraliga saabusin koju natuke varem. Tahtsin naisega rääkida ja asja arutada. „Kallis, ma pean sulle midagi üles tunnistama. Ma mõtlesin ….“ Laskmata mul lõpetada, jätkas mu naine ise; „Ma tean, et sa mõtlesid aga mina tahan lahutust!“
„Aga, kallis. See ei ole nii tõsine,“ proovisin naise ees ennast õigustada. „See on tõsine,“ ütles tema endal alumine lõug värisemas. „Sa mõtled sama palju kui professorid aga professorid ei teeni sellega suurt midagi. Kui sa jätkad niimoodi mõtlemist, pole meil enam varsti raha elamiseks!“ „See on vigane loogika,“ ütlesin kärsitult. Naine puhkes nutma ja pisarad hakkasid purskama. Kuid mul polnud tahtmist tegeleda emotsionaalse naisolevusega. „Ma lähen raamatukokku,“ viskasin üle õla ise uksest välja marssides. Kihutasin raamatukogu poole hing janunemas mõne „Ärapanija“ või „Tšehhi Klaasimeistri“ töö järele. Kummide vilinal keerasin parklasse, pidurdasin ja jooksin raamatukogu klaasuste poole. Need ei avanenud – raamatukogu oli kinni! Ma kriipisin ja peksin seda klaasust seni, kuniks see purunes kildudeks. Tagantjärele mõtlen, et keegi „võimas“ juhtis minu saatust sellel ööl. Järgmisel kinnisel klaasuksel nägin plakatit; „Sõber, kas raske mõtlemine rikub sinu elu?“ kõlas küsimus plakatilt. „Kui ja, siis oled meie seltsi oodatud. Anonüümsed mõtlejad.“
Nüüd olen ma taastuv ananüüme mõtleja. Ja ma ei puudu kordagi meie klubi üritustelt. Igal üritusel me vaatame ajuvabasid videofilme nagu „Tuvikesed“ ja „Mr Bean“. Seejärel me vahetame omavahel muljeid sellest, kuidas vältida mõtlemist ning kuidas me ürituste vahepeal ilma mõtlemiseta toime oleme tulnud. Mul on jätkuvalt alles minu vana teenistuskoht ja kindral on selle üle õnnelik. Elu tundub kuidagi lihtsam peale seda kui ma loobusin mõtlemisest. Enesetunne ütleb, et minu taastumisperiood hakkab peagi lõpule jõudma. Täna registreerisin ennast kohukeste toetajaks.
