Que Vadis Vilja 2
Eile hommikul sõitsime abikaasaga Tartusse. Sõidu ajal ikka vestled ja muu jutu sees mainis ta, et see Kiisler kirjutab jälle Delfis. „Kiisler? Mida ta jälle kirjutab?“ „Afganistanist“, selgitas naine. Pole ma ise suurem asi Delfi lugeja ja pole sealt ka palju lugeda – kõik puha tõsistest uudistest ümber kirjutatud lood mis rohkem reklaamina töötavad. Seega eile ei uurinud ja rohkem ei julgenud tollel hetkel Kiisleri nime ka suhu võtta – teab millistes surmapattudes süüdistused hakkavad järjekordselt tulema. Telefoniga, e-mailiga või siis avaliku ajakirjanduse vahendusel. Lisaks on autojuhtimine tähtis töö. Kui keegi juhtimise hetkel sind ootamatult häirib, võib ju õnnetus juhtuda. Seda ma aga ei tahaks ka oma vaenlasele mitte.
Täna hommikul olin aga vara üleval. Ühtegi kõnet, SMS või e-maili polnud teemal „Kiisler“ saabunud ja kogu oma julgust kokku võttes uurisin ise ka mida proua kirjutab. No jälle on sõdur kõikides surmapattudes peaaegu et süüdi tunnistatud! Kallis Vilja. Selles, et meie suhtest (FB-s) midagi välja ei tulnud, ei saa ju süüdistada tervet sõdalaste suguseltsi? Positiivse külje pealt peaks mainima et arusaamine, „sõdalased on ise on võtnud kätte ja Afganistani sõdima läinud“, tundub hakkavat vähehaaval kaduma. Sul on täiesti õigus – muidugi on see poliitikute otsus ja sõdureid ei tasuks süüdistada. Nagu juba eelmisel korral vihjasin, võivad selle otsuse põhjused peituda terroristide väljaõppe laagrites ja narkotehastes meie piiride taga. Meie, see tähendab „meie 28“. Ja kui me tahame, et meid meie hädas aidatakse, peame ka ise teisi aitama. Aga sellel teemal saad poliitikutega vestlust jätkata.
Jutus, „Mina täitsin ainult käsku“, tundub sõdalaste teema taanduvat küsimusele – miks sa oled sõdur? Kui sõdureid poleks, poleks ka kedagi kes käsku Afganistanis kriisi reguleerida, täidaks. Järelikult poleks Afganistani probleemi! Aga sõdureid peab ju ka olema. Kui neid poleks siis kes meid kõiki kaitseb kui vaenuväed maad laastama tulevad. Ei ole mina kuulnud ühestki kaitsedoktriinist, seda enam Eesti kaitsedoktriinist, mis ütleks et kui keegi meid ründab siis me anname vastupanuta alla. Müüt mittemõtlevatest sõdalastest on ka pehmelt öeldes jama. Sest enese elus hoidmine ekstreemsetes situatsioonides paneb sind mõtlema nii, et ajud ragisevad. Kindlasti oleme me kõik kuulnud bioloogilisest determinismist. Kui natuke erinevaid teooriaid uurida, siis osade teooriate järgi on karmimad tingimused eluspüsimiseks „kinkinud“ mingile osale inimkonnast „intelligentsemad või mõtlevamad“ geenid. Seega on sõdalaste sool eeldused järgnevas elus toimetulemiseks olemas.
Sõdalased ise on aga läbilõige rahvast. Riskides pahandada paljusid endast lugupidavaid kodanikke ütleks, et see parem osa rahvast. Kui kosmonaudid ja lendurid välja jätta, siis kus veel esitatakse nii palju erinevaid nõudeid elukutse valikul? Kui näidetest rääkida, siis 2009 KVÜÕA-sse 160 pretendeerijast vastas nõuetele ca 40. Vist olen ka varem maininud, et aasta algupoole ca 200-st KRA-le avalduse kirjutanust, jõudis lõpuks teenistusse alla kümne. Läbilõige rahvast tähendab ka seda, et inimestel on elukutse valimiseks väga erinevad motiivid. Kõikvõimalikud testid ja katsed vähendavad küll seda, et hälbega inimesed ei satuks kaitseväkke kuid sajaprotsendilist garantiid ei suuda vist keegi anda. Heaks näiteks on aasta alguses juhtub ühes USA baasis Ameerikas kus staažikas major tappis mitu inimest.
Tegelikult ei ole selles sinu loos midagi uut ja põhjapanevat. Võibolla niipalju, et nüüd on näha mõnede sõnade ja mõtete allikad. Minu teada, ei ole mõni sinu allikatest oma jalga Kabulist lõunapoole saanud kuigi talle seda pakutud on. Miks? Tundub ka, et Afganistani ei ole sa külastanud. Kuigi mu sõbrad olid valmis tollel ajal sind võõrustama. Ma olen tähele pannud, et paljudele ajakirjanikele meeldib leida informatsiooni mis hirmutab ja näitab asju negatiivses valguses. Sest siis ju lugu müüb. Huvitaval kombel ei taha keegi eriti kirjutada sellest, et AF elanikest ca 6-7% toetab Talibani aga 65% seaduslikku valitsust. Ega sellest, et AF areneb, selle GDP kasvab, informatsiooni edastamine ja vahetus on oluliselt paremaks läinud ja et riigid teevad kõik selleks, et AF saaks jalad alla ise toime tulemiseks. Oluline vahe ongi see, et võrreldes kõikide eelmiste AF sõdadega on eesmärgiks sealt välja tulek mitte sinna jäämine. Ja seda võimalikult kiiresti. Mis aga puutub käsuandja vahetusse siis oleme ka seda näinud. Eesti mehed olid AF-s nõukogude režiimi ajal ja praegu.
