Rahvuslik Simman
Simm, see üksik mälumoodul, on ajaloos. Seda mälumoodulit kasutati aastatel 1980-1990. Ehk sellepärast sellel ongi küljes teatav külma sõja imago. Toona oli valida kaks poolt – Lääne riigid või nõuka impeerium. Erinevalt DIMM-st, on Simmil kontaktid ühel serval. Seda oleks pidanud otsustajad ammu aru saama. Simm on võimeline töötama üksnes ühel sisseprogrammeeritud suunal. Simm oli standardiseeritud. Simme oli kahte sorti. Need tavalised, 30 kontaktiga said edastada infot 9 bitti ja need moderniseeritud, 72 pinniga, said edastada infot 32 bitti. Mis sorti oli meie Simm, me ei tea. Teame, et ta on muutumas meie rahvussümboliks.
Simm, see Sigapuri oma, tegeleb asjade kasutamisega. Õpetab kõrgekvaliteediga spetsialiste logistika ja hangete vallas. Äkki õpetab ka informatsiooni hankimist? Kindlasti. Ühtegi tööd ei ole võimalik teha ilma selleta, et sa tööks vajalikku infot ei hangita. Seda nii tööstuses, teeninduses kui ka salakuulamises. Meie Simm sai sellega suurepäraselt hakkama. Riik koondas informatsiooni tema kätte ja ta sai teha valikut – võtta või jätta. Kes aga on umbmäärase riigi otsuse taga, me ei tea. Edutamine ja poputamine on kellegi südametunnistusel. Need kodanikud magavad rahumeelselt. Seadusi tehes ei mõtle ju „meistrid“ ja „poliitgeeniused“, milline on seaduste mõju. Vaatavad kitsalt. Neil, nagu härjal, punane rätik silme ees ja ajavad amokki seda taga. Ei näe, et kohe-kohe lüüakse möök turja. Täna teame, et simman on muutunud meie rahvuslikuks „peoks“.
Simm, see Madriidi oma, teeb moodi. Simm on täna väga moes. Eriti NATO’s. Seda tuuakse esile igal võimalikul juhul. Ka taktikalisel tasandil. See aga tähendab, et Simm jääb veel populaarseks järgneva paari aastakümne jooksul. Muidugi juhul, kui järgmise põlvkonna taktikud ei leia omale uut „Simmi“. Kui leiavad siis jumal tänatud, uus „Simm“ hakkab oma elu elama ja vana „Simm“ unustatakse.
Jälle mainiti Simmi Afganistani julgeoleku ja vastuluure briifingus. Simmist räägitakse kõikjal. Seal kus on natuke NATO-t ja seal kus seda pole. Teda tuuakse „eeskujuks“, temast kirjutatakse, teda kirutakse ja teda visatakse prügikasti. Meie aga peame kõige selle pärast põdema. Ja need, kes ta välja valisid ning edutasid, magavad rahumeelselt edasi.
