Paul Vaha demokraatiast

 Mõtlen sellest, mis on siis ikkagi tänapäevane riik? ma pean silmas eelkõige läänemaailma muidugi, kuigi ega lõunas ja idas asjad väga erinevad ei ole. Demokraatia, ütlete… no loomulikult… tegelikult on see absolutistliku monarhia jätkumine kõige hullemal kujul. hullemal selles mõttes, et kolmest legaalsest valitsemissüsteemist, mida Aristoteles kirjeldas – monarhia, aristokraatia, demokraatia – oli tema järgi demokraatia kõige halvem. Tänapäeval on see eriti nii. Miks? Sellepärast, et kui mingid klikid, keda me kutsume parteideks, kraaklevad neli aastat võimu pärast ja siis saab üks neist neljaks aastaks poti juurde, siis ta lagastab selle poti – mille nimeks on riik ja kus ülla-ülla, elab mingi rahvas – jubedalt ära. Ja nii pidevalt, tsükkel, tsükli järgi. Miks. aga sellepärast, et riik on absolutistlik, impersonaalne ühtsusriik, efektiivse ja vaimupimeda bürokraatiaga hallatav monstrum. Ja see, kes poti juures on, saab seda kiiresti ja mõnusalt enda kasuks ära kasutada. Selle absolutistliku monstrumini jõudmine oli pikaldane ja vaevaline. Oma tuhat aastat vaevlesid Euroopa valitsejad selle käes, et riik, see ei olnud sugugi mina – nagu ütles Louis XIV. Tema ja tema naabrid olid selle lõpuks saavutanud. Olid tasa lülitanud kõik maahärrad ja linnad ja kohalikud kogukonnad, kellel igaühel olid olnud omad seadused ja arusaamad ja rahakotid ja kes sugugi heal meelel ei tormanud oma monarhide ambitsioone sõjas või mis iganes grandioosses projektis rahuldama. Sellest kõneleb suurepäraselt parlamentide ja riigipäevade ajalugu. Küll üritati kohalikelt raha välja pressida aga lõpuks pidi monarh ikka sõdima omaenda alloodi sissetulekute eest. Ja kui ta palju prääksus ja kelleltki midagi jõuga võttis, siis löödi ta maha. Sest ta oli rikkunud tavaõigust ja see andis loa mässata. Vot see oli kodanikuühiskond! Meile tambitakse siiani koolis, et riik arenes normaalselt ühtseks rahvusriigiks. Ja et Saksamaa ja Itaalia olid maas… Saksamaal – oo õudset tagurlust – oli 300 riigikest, kes kõik elasid, kuidas tahtsid… Aga vadake, kuidas inimesed elasid. Ja kui rahumeelselt. Kui jätta kõrvale 30 aastane sõda, kus teised Saksamaa pinnal sõdida otsustasid, siis oli see parim riik uusajal. Jamad hakkasid juhtuma, kui leivad ühte kappi pandi. Absolutistlik riik on sitt asi, AI-d kasutav absolutistlik riik on aga õudne asi. Kujutage ette seda totaalset kõiketeadvat jälgimisühiskonda, keda keegi ei piira?? Richelieu ja Stalin oleks ainult unistasid sellest. Ja selline riik on tänapäeval erakondade tagatubade meelevallas! Riik ütleb, et ta peab kaasama? Mida kuradit? Kas ei peaks nii olema, et inimesed kaasavad riiki, kui neil seda vaja on? Öeldakse, et kodanikuühiskond peab kontrollima riiki… muidugi on see lihtsalt luul ja aga ka isegi see lause ise on debiilsus. Kodanikuühiskonna mõiste tekkis Prantsuse revolutsiooni ajal, kui otsitigi variante kuidas absolutistlikku võimu kontrollida, sest taibati väga hästi. et isegi, kui ei valitse monarh vaid keegi, kes on justkui rahva poolt valitud, siis riigi kuritarvitused sellest ei lõpe. Nagu on näidanud Misese instituut ja eriti HHH, isegi kasvavad. Sest poti juures ollakse ju ajutiselt. Kodanikuühiskond ja siis riik vaatab, kuipalju ta seda kaasab… ikka seaduse (ehk siis JOK skeemi) alusel…. eieieiei… mida p,,,t! Ikka vastupidi. Kui vaja, siis kaasatakse riike, ministreid (sõnast teenima – teenreid) kaasatakse, kui vaja. Riiki peaks olema nii vähe kui võimalik. Riigi ülesanne on ainult kaitse- ja välispoliitika, ja sedagi sellise suunaga, mis inimesed otsedemokraatlike protsesse kasutades sellele annavad. Majandusest ja isegi rahandusest hoidku riik oma karvased käpad eemale. Raha peab olema sõltumatu maksevahend. Nagu kuld või bitcoin. Ainult kohalikud inimesed kogukondades otsustavad, kuidas nad elavad!