Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Üks algus ja mitu lõppu – I

On 12. mai 2010. Sellel päeval, viiskümmend aastat tagasi algas minu elutee koos paljude lõppudega. Üks lõppudest, see sõdalase oma, saabub reedel. Sõjamängud meeldisid mulle juba poisikesest pärast. Vanaema juures mängisime koos tädipoegade ning naabrilastega eestlast ja venelast. Vanka oli ikka paha ja eestlane oli hea. Maast madalast kujundasid mind isa- ja vanavanemate jutud elust Siberis, vangilaagrist ja küüditamistest. Lisaks jutukatked Ameerika Häälest ning põnevus sellest, et Ameerika raadio kuulamist pidi salajas hoidma. Kõik see kasvatas vimma nõukogude võimu vastu ja polnud mingi harv juhus, kui naabruses asuva vene baraki lastega sai suured tänavalahingud maha peetud. Tõenäoliselt siit ka siis sõjamängude „peategelaste“ kuvand kuigi juhtus, et vahetevahel kehastusime ka sakslasteks. Laskemoona ja tongide puudumise kompenseeris kõva hääl, granaatide ja rakettide aseainet täitsid tossavad murumunad ja veega täidetud õhupallid. Vahel ka vanemate tagant pätsatud kondoomid. Püssid tuli ise vanaisa lauavirnast välja saagida ja värvida. Must värv oli sellel ajal defitsiit kuid vahetevahel õnnestus vanaisa tagant seda natuke „hankida“. Pruuni põrandavärviga kaetud püss ei andnud ju pärispüssi mõõtu välja. Nii see lapsepõlv möödus – suvel mängud maal, talvel koolipink linnas.

Harjumus varjata seda, mida tegelikult mõtled, teha kõva häält kui vaja, kangekaelsus ja oma õiguste eest seismine, on vist isa kasvatus ja lapsepõlve õppetund. Ega nad muidu poleks Siberis ellu jäänud kui isa kange poleks olnud. Isa nõukavastalisusest hoolimata sai minust pioneer, vanemad ei keelanud ja ega ma ka ise osanud mõelda, et kas tasub või mitte. Komsomoli astumise ajaks oli aga kael üsna „kangeks“ kasvanud ning kui klassikaaslased „vabatahtlikult“ sinna sisse astusid, keeldusime mina ja kaks minu klassivenda sellest auväärsest staatusest. Hoolimata meelsusest, jäime silma kooli sõjalise õpetuse õpetajale, major Krivitskile, kes pani meid Kotkapoegade rühma pealikeks. Olime edukad. Panime kinni sõjalised võistlused, oskasime Kalašnikovi üksikute sekunditega ning pimesilmi lahti võtta ja kinni panna. Lisaks lasksime täpselt ja saime takistusribaga hakkama. Major vaatas, et oleme sobilikud sõjakooli kandidaadid ja hakkas meid agiteerima. Eriti mind ja minu pinginaabrit. Ühel päeval tõi ta klassitundi külalise – tumedat verd eesti soost nõukogude sõjakooli kadeti, mereväelase mundris. Temalt kuulsime, kui hea ja huvitav on nõukogude sõjaväelase elu ja et seda ametit tasuks kindlasti proovida. Meid aga sellega püüda ei saanud – nõukogude armee oli meie jaoks juba kujunenud negatiivsuse sümboliks. Oma hilisemas, Eesti sõjaväelase elus, kohtasin toonast kadetti taas. Praegu oleme Tiiduga head sõbrad, teenime koos Eesti riiki, vahetevahel trehvame ja muljetame. Keskkooli lõpus andis klassijuhataja igale lõpetajale eluteele kaasa ümbriku, mille ta lubas avada alles aastate pärast, ning millesse ta oli sulgenud oma ennustuse meie tuleviku kohta. Hiljuti, peale tema surma, me avasime need ümbrikud. Lugesin enda kohta ennustatut ja üllatusin. Huvitav, kuidas ta aastal 1978 teadis seda, et minust saab tulevikus sõjaväelane?

Peale keskkooli jäin mõneks ajaks elumerele seilama. Seda juhtub ikka kodanikega, kes papa-mamma valvsa pilgu alt pääsevad ja kõike, mis oli tundmatu, hetkega tundma tahavad õppida. EPA kool, „keelatud“ -raamatud, -kohtumised ja -seltskonnad, TRÜ ja medika naised, töö, vene kroonu eest kõrvale põiklemine, peod, esimene abielu, teine abielu, laste sünd – kõik see mahtus järgnevate aastate sisse. Nagu vanarahvas ütleb – „jooksin sarvi maha“ ja “settisin” paikseks. Kaheksakümnendate lõpus hakkasid aga Eestis puhuma vabaduse tuuled. 1987 loodi Muinsuskaitse selts, 1988 toimus Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutav suurkogu, 1989 loodi Memento ja Kodanike Komiteed, taasavati Tori vabadussõja mälestussammas, algatati Tori kiriku taastamine ja taasavati Konstantin Päts-i mälestussammas. „Põranda all“ aktiveerusid sõpruskonnad, kelle ühisnimetajateks olid relvad, sõjaline väljaõpe ja „metsavendlus“. Millalgi siis, peale seda, kui ERSP oli loodud ja Kodanike Komiteed olid alustamas, tuli ka mulle „vabaduse vaim“ peale ja ma astusin parteisse! Eneselegi üllatuseks, sest ainuke partei mida ma selle ajani olin näinud, oli kommunistlik partei ja seda ma vihkasin. Ma ei sattunud mitte üksnes ERSP-sse vaid ka Kodanike Komiteedesse kodanike registreerima ja lõpetasin kolm aastat hiljem Eesti Kongressi saadikuna. Ja nagu sellest veel vähe oleks! Sain tuttavaks inimestega kellega alustasime sõjalise organisatsiooni, Kaitseliidu, taastamist rohujuure tasandilt ja päris nullist. Huvitav, kas kõikidel saabub sellel eluperioodil hüperaktiivsuse periood? Minul saabus ja kadunud pole see täielikult siiani. Olenemata sellest, et lõpetasin oma „parteilase karjääri“ Eesti Kongressi lõpus, pean aastaid 89-90 stardipakuks, kust alustasime sõjalise riigikaitse ülesehitamist.

2009. aastal soovis „Õhtuleht“ saada intervjuud sellest, kuidas nõukogude väed Eestist lahkusid. Mitme situatsiooni puhul üritasime tollaste kaaslastega kokku panna pilti sellest, kuidas üks või teine asi juhtus. Oma kurvastuseks pean tunnistama, et me kõik mäletasime asju erinevalt või siis mäletasime erinevaid aspekte samadest asjadest. Möödunud on ikkagi üle kahekümne aasta. Viimaste aastate jooksul on ilmunud väga mitmeid lähiajaloo kogumikke. Riigikaitse arengut kirjeldab eelkõige mahukas Kaitseliidu poolt väljaantud kogumik „Eesti eest“. Lisaks veel endiste peastaabiohvitseride „üleelamised“ sõjalise riigikaitse taastamisel. Kuid paljud lood on jäänud jutustamata ja paljud lood peaks hoopis ümber jutustama selleks, et teine pool tõest või päris tõde, välja tuleks. Mitmed sõbrad on soovitanud, et pane aga kirja. Oled tegelenud riigikaitse temaatikaga nullist alates ja peagi võid unustada paljud huvitavad juhtumised. Äkki tuleks seda soovitust tõsiselt võtta ja tõesti midagi üles tähendada?

Üks algus ja mitu lõppu – II

Poliitika

kolonelHans • mai 11, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar