Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Sotsiaal kohtas kord liberaali ja tegi temast a-sotsiaali

Ühel päikesepaistelisel pühapäeval, kui kirikus käidud, otsustas parasjagu tööd otsiv Eedi kulutada poole saadud töötu abirahast korralikule lõunasöögile. Polnud ta juba kuu aega midagi sooja hamba alla saanud kuid homme oli koitmas päev, kus ta uuesti tööle asub. Viimase kuu menüüs on olnud üksnes kuiv sai, kartulikoored ja kraanivesi. Varsti peab vist ka veest loobuma ja seda jõest tooma hakkama kuna Tallinna Vesi oli lubanud võlgnevuste tõttu veekraanid Eedile kinni keerata. Vaatas Eedi kesklinna servas ringi ja nägi ühte pisikest hubast restorani, kust tõenäoliselt võinuks Eedi eelarvele vastava sooja roa saada. Eedi oli kirikusse minekuks oma parimad riided selga pannud ja igavusest vaevatud oober teda üle minuti kahtlustavalt ei piielnud. Menüü käes, asus Eedi seda hoolega uurima nagu oleks tal peale hinna ka mingeid muid valiku kriteeriumeid. Lõpuks osutas ta hakkšnitslile makaronidega ja klaasile Värska veele, ise vabandades, et on roolis ja midagi alkohoolset tarbida ei saa. Oober vaatas teda küll kahtlustavalt aga klient on ju kuningas. Mis siis, et ta natuke kulunud välja näeb.

Roog tellitud, asus Eedi ümbrust uudistama. Restoranike oli pargi servas, teisepoole parki paistis uhke suur pangahoone ning park ise tundus olevat kena ja õdus kohake aja veetmiseks. Ümberkaudsed tundusid seda võimalust hoolega kasutama ja näha oli, et jupisid ning rikkamat sorti asjapulki jalutas pargis piisavalt. Ka eluheidikud, kellel muud peale almuste palumise teha polnud, oli näha. Eks nad ikka peavad vahti seal, kus raha liigub. Eedi tänas taevast, et ta on alates homsest taolisest tulevikust pääsenud. Kuid hinges oli Eedi sotsialist ja tundis kaasa neile elu hammasrataste vahele jäänutele. Ühtäkki kimas restost mööda uhke seitsmene bemm ja peatus teisepool parki ühe modernse kortermaja ees. Bemmist astus välja väga nooblilt riietatud härrasmees, kes suundus joonelt läbi pargi restorani poole. Mees istus Eedi naaberlauda, nagu nõiaväel ilmusid välja kaks kelnerit kes hakkasid härrat sõnu tegemata agaralt teenindama. Lauale laotati Villeroy ja Boch serviis koos hõbedasest sama firma söögiriistadega, pudel suurepärast Frapini konjakit ja kandmik musta ja punase kaaviariga garneeritud saiakesi. Mees ise oli ka ülimalt noobel. Moeguru Amosu käsitsi õmmeldud ülikond, siidilips, käsitööna valminud valge särk, kullast briljantidega kaunistatud mansetinööbid ja lipsunõel, pimestavalt läikivad Crochet ja Jones mustad kingad, Rolex’i saja- ja neljakümnetonnine käekell, ja muu säärane. Naabertoolile asetas ta väga luksusliku väljanägemisega portfelli. Kogu tema olekust kiirgas rikkust ja eluga rahulolu. Nagunii mõni liberaal, mõtles Eedi ja asus oma hakkšnitsli kallale.

Šnitsel alla neelatud hakkas Eedi nautima oma Värska vett. Härra naaberlaus oli jagu saanud poolest kandmiku-täiest saiadest ja poolest pudelist konjakist. Oli näha, et härra on valmis kellegagi aja viiteks juttu puhuma. Eks vedelikud ikka seovad keelepaelad valla. „Tere, olen Eedi. Ilus ilm täna“, alustas Eedi arglikult juttu. „Teie välimusest on näha, et olete väga rikas ja lugupeetud?“ „Tere jah“, vastas härra. Olen liberaalide pankur Andu ja selles ametis ikka raha liigub. Eriti praegusel käänulisel ajaperioodil.“ Eedi mõtles omasoodu, et ei pannudki palju mööda oma arvamisega, siht oli täitsa õige. Selle raha eest mis härra kehakateteks on kulunud, saaks mitu perekonda päris õnnelikku elu elada.

„Selliseid kingi peate vist igapäev poleerima, et need nii kaunilt läigiksid“, asus Eedi härra elustiili uurima. Andu, rüübanud suutäie konjakit, vastas. „Need on ühed väärt kingad. Käsitööna tehtud ja mul on neid kolm paari, kõik ühesugused. Kingad peavad inimesel väga head olema, sest neid märkavad inimesed esimesena. Minu teenija puhastab neid iga päev.“ „Need maksavad vist päris palju“, uuris Eedi edasi. „Natuke alla kahekümne tuhande krooni paar“, vastas liberaalist pankur uhkelt. Kurat, mõtles Eedi. Üks paar kingi aitaks paljusid inimesi praegusel masu ajal. „Aga see suurepärane ülikond, palju selline maksab“, jätkas Eedi? „Tutvuse kaudu saadud. Muidu letis seitsekümmendviis tuhat krooni aga ma sain neljakümnega kätte. Aitan nende firmat tuludeklaratsioonide koostamisel ja nad otsustasid mind tänada.“ Eedi ei suutnud enam ennast taltsutada. „Säherdune summa ühe ülikonna eest! Kas härra pole mõelnud, et võiks selle asemel vaeseid inimesi aidata? Nad oleksid Teile väga tänulikud“, ütles Eedi.

Andu läks närviliseks. „Mida sa mees siin plämad? Me kõik peame töötama selleks, et midagi saavutada. Mina olen väga kõvasti pingutanud ja võin kõike seda omale lubada.“ Eedi läks veelgi närvilisemaks. „Vaata, vaesus võib tabada igat ühte. Istud siin rikkusest plahvatamas ja sa ei kujuta ettegi, mis sind järgmisel hetkel võib oodata. Lihtne tööline teab aga väga hästi, et saatus on muutlik. Juba vanarahvas teadis, et igal oinal tuleb oma mihklipäev.“ Andu silmad hakkasid konjaki mõjul kinni vajuma. „Ära aja jama Eedi. Sinu mula ajab mulle une peale. Viskan sinna pargiserva lamamistoolile tunnikeseks magama. Minu und ei häiri miski. Minu tulevik on kindel nagu kalju ja edukas kui Eesti edulugu.“ Andu läkski üle tee, keeras ennast külili ja peagi magas norinal.

Aadu jätkas oma Värska vee nautimist kuniks tema ette ilmus üks paljasjalgne kodutu ja palus Aadult elunatukese seeshoidmiseks natuke rahalist abi. Eedil polnud endalgi pappi kuid selle eest oli tal hea idee. „Näed seda meest, kes põõnab üle tee lamamistoolis. See on ta omal sõnul kuulus vaeste metseen, kes ei pane absoluutselt pahaks kui sa tema rahakoti võtaksid.“ Kodutu tänas aupaklikult, kõndis üle tee ja võttis Andu taskust paistva rahakoti. Eedil oli hirmus tahtmine Andule õppetund anda ning pakkuda kodutule liberaali kingi, oleks päris hea karistusviis. Nagunii tal neid kodus veel kaks paari. „Oota“, hõikas Eedi. Jooksis üle tee, võttis Andu jalast kingad ja ulatas need kodutule. Kuid ega selliseid uhkeid kingi saa palja jala otsa panna. Ettevaatlikult rullis Eedi Andu jalast sokid ja ulatas ka need kodutule. Mida see liberaal ikka pühapäeval sokkidega teeb. Ühtegi istungit neil täna enam pole. Kodutu aga oli peale sokkide ja kingade saamist aupaklikus ise. Lahkus Eedi juurest, selg ees ise sügavaid kummardusi tehes. Eedi lootis, et ehk selliselt karistatuna ärkab pankur üles palju parema inimesena. Paljasjalgne pankur aga magas ennast sügades ja kratsides edasi.

Eedi jäi Andu kõrvale seisma ja ümbrust silmitsema. Üks ätt jalutas mööda ja vaatas magajat. Nähes uhket ülikonda mehe seljas ja tema paljaid jalgu, kukkus ätt mökitama ja jätkas oma jalutuskäiku. Ühtäkki lähenes suure jooksuga vargaplika Anna-Maria hoides käes pihtapandud La Senzo ja Triumph’i pesu. „Ühiskonna ohver“, mõtles Eedi, võttis Andu taskust bemmi võtmed ja osutades autole, viskas need vargaplikale. Viimane ei hakanud tänama ega midagi vaid hüppas kiiresti autosse ja sõitis minema.

Varsti jalutas mööda nukker naine väikese lapsega. Eedi tundis huvi mis naisel viga, et nii nukker on ja küsis, kas ta saab teda kuidagi aidata. Naine kurtis oma kurba saatust endal pisarad tilkumas. Mõned aastad tagasi olid liberaalid ühe käega õhutanud kõiki inimesi raha laenama ja endile maja ehitama. Teise käega olid liberaalid muutnud seaduseid nii, et muudmoodi enam ulualust saada ei olnudki võimalik kui pankadelt laenates. Võtnud siis ka naine pangast laenu ja ostnud maja. Nüüd aga olevat Swedbank naise maja võlakatteks üle võtnud ja naisel oli ainuke võimalus riigimetsas, kuuse all, varjualune leida. Eedil hakkas naisest kahju, võttis Andu-lt briljantidega kaunistatud mansetinööbid, lipsunõela ja Rolex kella ning ulatas need naisele. „Müü need maha ja saad pangale oma võla tasutud“, ütles Eedi. Naise nägu läks rõõmsamaks ja ta lahkus kiiruga ise Eedi-t tänades.

Aadu vaatas magavat liberaali ja mõtles: „Siin sa nüüd oled. Pole kingi ega sokke, raha ega dokumente ja läinud on kõik kallid nipsasjakesed. Kui nüüd saaks ülikonnast ka lahti, oleks sa kallis Andu täiesti uus inimene. Kui kõik hästi läheb, saad seda varsti omal nahal tunda.“ Eedi sobras pankuri taskutes lootuses, et ehk leidub veel midagi, mida saab rahaks teha. Ena imet! Leidiski Eedi ühest taskust Andu mobla ja tšekiraamatu koos pangakoodidega. „Piip läinud mingu ka prillid“ hõiskas Eedi, helistas panka ja müüs maha kõik pankuri aktsiad. Raha aga annetas heategevuseks. Annetus tehtud, vaatas Eedi ringi leidmaks kedagi, kes pankuri ülikonda võiks vajada. Varsti ilmus nähtavale sibi, ise sitane ja räpane. Eedi vaatas sibi nukral pilgul ja küsis, kas mehel midagi muud selga polnud panna, et selliselt pühapäevasel ajal välja patseerima tuli. „Ma kaotasin töö ja need riided on kõik mis mulle on järgi jäänud“, vastas sibi. Eedi vaatas sibi ja siis pankurit ning arvas, et pankuri ülikond peaks sibi selga sobima küll. Sibi jällegi leidis, et koos ülikonnaga peaks ka kaasas käima uhke portfell. Koos hakkasid nad Andu-t rõivastest vabastama. Pankur üksnes norsatas mõned korrad kui Eedi ja sibi teda riietest vabastamiseks keerasid. Lõpuks jäid Andut katma ainult T-särk ja alukad. Kümne minuti pärast nägi sibi välja kui Viru hotelli ärikas ja lahkus rõõmsal meelel. Eedi säras rahulolust nagu ta oleks päike ise. Oli ta ju olnud alati sõbralik ja abivalmis ning aidanud neid, kes abi vajasid. Heameel oli tal ka sellest, et oli suutnud liberaalist pankurile korraliku õppetunni anda. Tuju hea, asus ka Eedi pargis ringi jalutama.

Nagu ikka ühes korralikus pargis, kontrollivad ka meie pargis Mupo ja pargivaht avalikku korda. Mupo oligi pargis ringi patseerimas, et kurjameid püüda ja pealetikkuvaid almusepalujaid eemale peletada. Nähes aluspesus paljasjalgset päise päeva ajal pargiservas põõnamas, asus Mupo teda üles äratama. Raputas ja raputas kuniks viimaks Andu avas oma silmalaud. „Siin ei ole koht kus paljasjalgsed võivad vedeleda“, ütles Mupo. Andu vaatas ennast ja oma õuduseks avastas, et tal on üksnes aluspesu seljas. Kõik, mis tal oli enne, kõik oli kadunud. Nähes Eedit läheduses ilusat ilma nautimas, hõikas ta teda ja päris aru oma vara kohta. Eedi oma rolli kohta muidugi sõnakestki ei rääkinud. Mainis üksnes kahjurõõmsalt, et ka aktsiad ja auto on läinud. Selle peale sattus pankur hüsteeriasse. Haaras Eedil kõrist ja hakkas teda kägistama, tagumise jalaga andis obaduse Mupo-le hargivahele ja kukkus kõva häälega appi karjuma. Kisa peale saabus politsei, pani Andu-l käed raudu ja esitas süüdistuse: „Süüdistan sind hulgus selles, et rikud rahu, tülitad inimesi, oled avalikus kohas peaaegu alasti, oled purjus ja hakkad vastu politseile. Selle eest veedad sa oma elust mõned kuud naril.“ Just sellel hetkel juhtus aga mööda jalutama Andu suur boss. Nähes Andut, silmad veel joodud konjakist grillis, poolalasti ja käeraudades, vallandas ta liberaali koheselt.

Aeg voolas ja kolme kuu pärast uitas Eedi jällegi selles samas pargikeses. Ei midagi uut, sama seltskond oli aega veetmas nagu tavaliselt – rikkamat sorti ametnikud ja mõned hulgused almust anumas. Ühtäkki nägi Eedi ühte uut hulgust – T-särgis ja alukates, ise palja jalu. Tema nägugi tuli tuttav ette. Äkki, nagu välk selgest taevast, tuli Eedile meelde kellega tegemist on. Seesama liberaalide pankur, kellele ta kolm kuud tagasi õppetunni andis. Nüüd juba hulgus hulguste seas keda tõelised hulgused paistsid omaks võtvat. „Näed nüüd neid liberaale“, mõtles Eedi. „Ega nad kunagi mõtle, et vaesus ja viletsus võib neid endidki tabada!“

Poliitika

kolonelHans • mai 9, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *