Minu ministeerium

Sain näppude pihta juba varakult, vist märtsi alguses. Kõik, kes olid väljaspool meid ütlesid, et vaata sissepoole. Mis sa siin meie kallal irised. Teilt omalt tuleb selliseid mõtteid, millega meie poleks iial välja tulnud. Eks ma siis vaatasin. Minu ministeerium on suur ja võimas. Selles on palju inimesi. Paljudega neist oleme sõbrad ja töötame ühise eesmärgi nimel. Paljudega oleme koos töötanud aastaid ja oskame vastastikku ette ennustada oma käitumist ning mõtlemist. Aga meil on veel „keegi“. „Keegi“, keda mina ja mu sõbrad ei tunne. Või õigemini „keegi“, kes on hoopis hunt aga mitte lammas, nagu kõik me oleme. On see „keegi“ ainsuses või mitmuses, me ei tea? See „keegi“ tundub olevat vihkav ja vaenulik. See „keegi“ on hirmutav, kuna me ei tea kes on see „keegi“. Kui teaksime, saaksime ennast positsioneerida ja kõik kriitika nooled selle „keski“ pihta suunata. Või siis saaks minna ringiga ja öelda naabrimehele – „Kriitika sinna poole palun“! Muidugi on võimalus lasta oma kriitikanooled selle pihta, kes on avalik ja valvab kindlust. Võib-olla see olekski õige, sest tema lubas kõik korrastada kuid nüüd balansseerime köiel krokodille täis basseini kohal. Ning see „keegi“ võib töötada just temale? Või äkki on avalikku kritiseerida ebaõiglane? Ei oleks ju loogiline, et häälte langemise ajastul tegeleb avalik iseenda kukutamisega. Äkki see „keegi“ on temalgi miskit pihtide vahele võtnud ja survestab neid vajadusel. Kas see „keegi“ tegutseb kurjast vaimust vaevatuna, või on millegipärast kade, või siis lausa pahatahtlik, ei ole ka teada. Me kõik oleme ju kontrolli alla nagu kõik korralikud lambad olema peaksid. Natuke kaldud teelt kõrvale ja kohe sind pügatakse. Hunti lambanahas meie seas olla ei saaks. Aga „keegi“ ju on! Ma ei saa aru, miks me ei tee seda milleks meid on määratud vaid teeme seda, mida „keegi“ tahab?