Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

See olla juhtunud kord Jurjevi kivilaevas

Pisike paks ja mees, kitsad klaasid ninaotsal, pandud kord türmi koos poole autokoorma käsulaudadega. Istunud teine Jurjevi kivilaevas, uurinud paberihunnikut ja oodanud päeva, millal vabadusetund jälle koidab. Eks ise olla omal ajal loll olnud kui ajusiirdamise operatsioonile läks. Kirurg pakkunud valikut – kas tahad inseneri aju kümne-tuhande eeguga või poliitiku aju saja-tuhande eeguga. Pisike paks mees olla uurinud, et mis neil ka vahet? Kas üks teisest tõesti kümme korda parem on? Kirurg siis selgitanud, et inseneri aju on tugevalt kasutatud aga poliitiku aju olevat päris uus – pole kasutatud mitte sekunditki. Pisike paks mees olla kunagi kuulnud inglise vanasõna: „Ma ei ole nii rikas, et odavat asja osta“, ja ostnud poliitiku aju. Nüüd aga istub mees oma lõugade pärast pogris sest aju ei tahtvat kuidagi lõugadega ühendust võtta ja need jahvatanud omasoodu. Jahvatanud ka asju mida poleks tohtivat jahvatada. Ja ega aju võtnud ühendust ka sõrmedega. Need toksinud omasoodu seadusetähti mis hiljem maksid talle ja kogu pähklinäkside hõimule valusalt kätte. Hõim olla nüüd kantud „Punasesse Raamatusse“ ja näkse tuleb täna tikutulega taga otsida – hea kui mõne veel ümbruskonnast leiab.

Ühel päeval tulnud pisikest paksu meest külastama kaks väärikat kodanikku. Üks olnud pikk, kivinäoga, suusad käes ja rinnal silt „türk maratonu“. Teine aga olnud Kreeka rahandusminister (KRM), kes olnud parasjagu sunnitud pagenduses ühes Euroopa pisiriigis. Sõitnud teised kaarikuga treppi, rakendanud hobuse lahti ja lasknud selle luhale rohelisi kõlupäid krõmpsutama. Ise roninud trepist üles kus kokkusaamistoas oodanud neid juba pisike paks mees. Jällenägemisrõõm olla olnud piiritu. Katsunud üksteist läbi trellide nii kuidas saanud ja silitanud nagu jaksanud.

„Kas kotivad sind sõber“, küsinud RKM? „Kas kotivad“, korranud kivinäoga mees nagu kaja? Kivinäoga mehe näos ei olevat liikunud ükski lihas kui ta seda ütelnud. Isegi kärbest ninasöörmest ei olevat ta ära ajanud. Hääl kõlanud teisel nagu tuleks see plekkämbrist – kas tõesti päris robot? Huvitav kelle käes on selle roboti juhtpult?

Pisikese paksu mehe nägu muutunud nukraks. „Kotivad täiega“, vastanud pisike paks mees. „Elu on meiesugustel ikka raske. Valetad, kaob pool reputatsioonist. Räägid aga tõtt, kaob teine pool. Ausalt vastata ei saa, kaob see viimanegi hingeke. Tõde peaks ju olema see, mida rahvas usub. Nemad näed, jäid hoopis kirjatsurasid ja a-sotsiaale uskuma ning panid mind mu oma käsulaudade järgi türmi. Nüüd nõuavad veel paari milli jagu karistuslikku hüvitist. Ütlevad, et riivasin üldsuse õiguse tunnetust oma „kõvera loominguga“! Väga raske“, ohanud pisike paks mees sügavalt.

KRM poetanud selle peale silmanurgast pisara aga kivinäoga mehe näos polevat mingit liigutust märgatud. „Räägime parem endistest lõbusatest aegadest“, pakkunud KRM. „Kas mäletate, kuidas me alkoholi aktsiisi tõstsime?“ „Kas mäletate“, korranud kivinäoga mees. „Muidugi. Tõstsime ja siis keerasime niisuguse käki tööturul kokku, et oi-oi-oi. Inimesed olid nördinud ja hakkasid suure murega jooma. Meie aga saime kassasse kobeda nutsu“, hakanud pisike paks mees naerma. Kõik kolm olla puhkenud lõkerdama ja õhkkond kokkusaamise toas olevat muutunud vabamaks.

„Aga kas seda mäletate kui me sotsiaalabi ümber korraldasime“, alustanud pisike paks mees. „Rääkisime kõigile, et vaesus kaob, kui kõik saavad rohkem miinimumpalka. Neile kes ei uskunud, tõestasime, et Jeesus oli ka kapitalist ning sotsiaalabi vastane. Lõpuks jäi kummitempel ka uskuma ja vähendas sotsiaaltoetusi ning tõstis pensioniiga.“ Sellepeale KRM muianud ja tuletanud kõikidele meelde õpetussõnu: „Ära valeta, peta ega varasta juhul, kui see pole hädavajalik. Ükski meie lubadus pole ju mingi tehasegarantii vaid on meie seisukoht. Ebaõnnestumise korral jääb meil alati võimalus süüdistada kedagi teist ja hävitada asitõendid, mis näitavad, et meie sellega seotud olime. Küll nad unustavad. Meid ju tuntakse tegevuse järgi ja meie saavutused pole olulised. Peaasi, et me askeldame ja pildil olema.“

KRM-i nägu muutunud taas tõsiseks. „Midagi me tegime vist valesti. Sina istud türmis ja meie peidame ennast. Ükskord tuleks see klounaad ära lõpetada ja viga parandada. A-sotsiaalid said võimule ja tahavad meile vitsu anda. Äkki ühineks nendega ja õõnestaks neid seestpoolt? Ennegi seda tehtud.“ „Klounaad tuleb lõpetada“, korranud kivinäoga mees tuimalt. Äkki hakanud mobla KRM-i taskus helisema. KRM võtnud telefoni, kuulanud mõne sekundi ja lausunud, endal murekurrud otsmikul. „Kallis sõber, me peame nüüd lahkuma. Just hoiatati, et a-sotsiaalid teavad kus me oleme ja on veerand tunni pärast siin. Pea vastu.“

Patsutanud siis mõlemad rutuga läbi trellide pisikese paksu mehikese õlale ja jooksnud välja. Rakendanud kibekiirelt hobuse kaariku ette ja pannud ajama. Hobune jäänud neile lolli näoga järele vahtima. Nii nad pagevad viimsepäevani kui juhuslikult a-sotsiaalidega liitu pole astunud.

Poliitika

kolonelHans • aprill 23, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar