Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Seletuskiri

Tiimi tuleb motiveerida ja tugevdada. Mõned plekivad igakuiselt tuhandeid, mõned saadavad tiimi soojale maale aga meie korraldame oma tiimiga igal kevadel paadimatka. Peale igat matka on, mida meenutada. Sellel esimesel juhtus aga väike plekimõlkimine, mille kohta seletuskiri nüüd netiavarustes oma elu elab. Hiljem kahtlustasime, et seletuse autor oli pigem „Vana Karu“ ise, mitte kapral. Üritasime kõiksugu vahenditega tõde teada saada, kuid ei miskit. “Vana Karu” ei murdunud karmidest vahenditest hoolimata. Kuna läheme sellel aastal jällegi samasse kanti, siis osalejatel oleks mõistlik varasemad juhtumid meelde tuletada ja nendest õppida.

Seletuskiri

Käesolevaga teatan, et minuga juhtus täna, ##.##.2003. kell 1020, järgmine õnnetus. Kaunikujulise Valgejõe kallastele viisin ma ILTISE auto abil järgmised auväärsed ohvitserid nagu seda major Hans ja veel mõned, mulle küll tundmatud, aga ilmselt auväärsed peastaabi ohvitserid kes olid alustamas paadiretke mööda metsikut Valgejõge, et panna proovile oma füüsiline vorm ja vastupidavus. Oli ju ka väljas tõelik jalaväelase ilm mis just paras enese proovilepanekuks. Kui eelpool mainitud auväärsed ohvitserid olid enda ja oma sõiduki autost välja sikutanud ning seadnud sõidukorda (milles ka mina püüdsin neid oma kasinate teadmiste ja nõrga jõuga aidata) lehvitasime veel hüvastijätuks ja paat rännumeestega kadus mu silmist kärestikku. Seejärel istusin autosse ja asusin tagasiteele. Mu mõtted aga liuglesid koos paadiga allavoolu ja muremõtted täitsid meele kui kujutasin neid metsikuid Valgejõe voogusid millega kõrgestiaustatud ohvitserid, keda mul on olnud au viimased 5 kuud sõidutada, nüüd võitlevad. Mõeldes jõe kiirele voolule vajutas mu jalg nagu iseenesest gaasipedaali ja auto akendest vuhises mööda kevadvihm ja hiirekõrvades võsa.

Nagu Te härra major aru saate, on kõiges mis juhtus edasi, omajagu süüdi ka kohalik metsaülem, kelle lõputu nurjatus on üldteada, ning kes oli ilmselt kohalike autoremondifirmadega sõlminud kuritegeliku sobingu ja istutanud osa puid keset teed selleks, et neil autoremontijatel rohkem tööd oleks. Te ju olete käinud Saksamaal ja näinud milliste kitsaste puudega palistatud teede tegemiseks on sellised inimesed võimelised. Nii juhtus, et ka minu juhitud auto sattus selle kuritegelikult punutud võrgu sisse (õigemini küll ühe kurikavalalt teele istutatud puu otsa). Selle metsamehe nurjatuse kogu ulatust näitab veenvalt fakt, et eelpoolnimetatud puu ei olnud isegi mingi korralik mastimänd või tamm, mille otsa poleks isegi häbi sõita, vaid mingi täiesti mäda malakas. Sellise sündmuse käigus omandas mu ILTIS ettenihutatud tuledega Roveri välimuse.

Olin sellest kurvast juhtumist väga masendatud ja pöördusin major MS poole, kes soovitas sellele kohalike autokloppijate lobile mitte alluda vaid pöörduda oma mures meie võimeka ja osava brigaadi tagala poole. Olles saabunud brigaadi tagalasse, võttis mind rõõmuga vastu nooremleitnant J, kellega kohtumisest jäi mulle kustumatu ja helge mälestus. Temale omase heatahtlikkusega organiseeris ta mulle, hättasattunule, abi. Nagu nõiaväel ilmusid auto ümber mitmed osavad remondimehed kellest osad olid habemikud ja osad sootuks sileda lõuaga, ning kes oma osavusega auto sirgu sikutasid ja endise ilusa välimuse taastasid.

Jõudes tagasi kasarmusse oli mu südames ülevoolav rõõm mitmest asjast. Esmalt sellest, et kaitseväe vara sõidab endiselt omal jalal või ratastel ja ma saan jätkuvalt olla kasulik õppusele „Kevadtorm“. Teiseks selle üle, et nüüd ma pääsen ilmselt tüütust puhkusest, mis mind oleks esmaspäeval oodanud ja selle asemel saan veeta veel nädala värskes õhus, elades tõelist sõjameheelu, milleks ma ju kaitseväkke tulin. Kolmandaks olen saanud kogemuse terveks eluks – liigne kiirustamine ohtlikus olukorras on saadanast. Neljandaks, ja see on kõige röömustavam, olen ma tänu sellele kurvale sündmusele kohtunud terve rea toredate, vastutulelike ja kaastundlike ning osavate inimestega.


Sellega jään teie alandlikuks teenriks
Kergemat karistust oodates
Teie kapral ….

kolonelHans • aprill 20, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar