E-mail ühelt sõbralt – tervitused Afganistanist
Wayne, üks harukordselt ebatüüpilisi ameeriklasi, kellega on mul rõõm olnud koos teenida, otsustas mind Kabuli peale hulkuma viia üsna kohe peale seda kui olin siia saabunud. Plaan oli alustada reede õhtul „rohelisest tsoonist“ (üliturvatud ala, kus asuvad presidendi palee, saatkonnad, ISAF HQ ja samasse tsooni rajatud restoranid) ning jätkata avastusretke laupäeval päevavalges linnas ringi kolades. Leppisime kokku, et Wayne võtab mind väravast takso peale ning sealt kihutame vastu oma (rohkem küll minu) seiklustele. Wayne’i erakordusus seisneb selles, et ta on hingepõhjani võlutud sellest maast ning inimestest. Olles Kabulis NATO tsivilistina kaks aastat ametis, otsustas ta hakata vabakutseliseks ajakirjanikuks ning hetkel teeb enamjaolt koostööd kohaliku TOLO TV-ga. Seega paremat teejuhti annab tahta.
Wayne oli mind väravas taksoga ootamas ning sealt me oma avastusretke alustasime. Poolel teel enne oma esimesse sihtpunkti jõudmist avastasime, et meil kummalgi ei ole raha. Mina olin suure tormamisega oma rahakoti maha unustanud ning Wayne ei olnud leidnud mahti sularaha välja võtta. Olime üsna piinlikus situatsioonis ning arutasime, kuidas täbarast olukorrast välja tulla. Kõige kummalisema ning täiesti ootamatu lahenduse pakkus välja taksojuht, ta oli nõus meile raha laenama!!! Ma olen päris kindel, et see on minu esimene ja tõenäoliselt viimane sellelaadne kogemus. Vahetasime juhiga visiitkaarte ja telefoninumbreid, saime taksojuhilt piisava summa, et endale õhtusööki ja mõningaid muid väljaminekuid lubada ning järgmisel päeval maksime kõik sendipealt tagasi. Loomulikult lisasime sinna veel kopsaka summa, mille üle taksojuht ei tohiks kurta. Kui siiralt aus olla, ei usuks ma seda lugu ealeski kui see poleks mu enesega juhtunud. Nüüdsest on meil (mul) kindel takso mille ma palun endale saata ja alati võin parimas teeninduses kindel olla.
Laupäevane Kabul on asine. Siinmail on puhkepäev teadaolevat reede, seega laupäeval elab suurlinn oma täisverelist elu. Kabuli praegune infrastruktuur on ajast ja arust, ajaarvestuses võib tagasi minna kaheksakümnendatesse, mil linn oli disainitud 400 000 elaniku tarvis. Ma kaldun arvama, et tänases Kabulis on autosid umbes 400 000 aga elanike arv on sellest kümme korda suurem. Usin ehitustöö käib, kuid linna infrastruktuur ei jõua kuidagi elanike kasvule järele. See on ka määravaks põhjuseks miks, kui vähegi võimalik, sõidetakse taksoga ka lühimgi distants. Liiklustihedust arvestades on see kindel viis elusalt-tervelt sihtpunkti jõuda. Eriti tekitavad minus kõhedust pimeduses ei-kusagilt autode esituledesse kerkivad jalgratturid. Ma ei taha sellele ausalt öelda mõeldagi kui palju neid hullumeelseid hingi autorataste all aasta jooksul hukka saab.
Tagasi aga laupäeva. Linn on saginat täis ning tihedama liiklusega tänavate ääri palistavad käepärastest materjalidest kokku klopsitud putkad, kus müüakse absoluutselt kõike. Mõnes müüakse hirmkalli hinna eest puujuurikaid ja igasugu põletatavat materjali. Päikese käes ripuvad kärbseparvest mustavad lehma- ning lambarümbad. Pakutava kraami hulgas on mitmesuguse kuju ning suurusega leht-plekki ja kõiksugu muid tarvilikke vidinaid. Kogu selle kirju putkanduse vahele on pikitud riidekauplused, ilusalongid ja teemajad. Kui sa ei leia enesele vajalikku pakutava hulgast, tuuakse see kas homme, tellitakse ekstra sinu jaoks või tehakse eritellimusel – siin on klient kuningas ning miski ei ole võimatu.
Kesklinna jõudes otsustame jätkata oma teekonda jalgsi. Teede olukord on kohutav ning mugavad jalanõud kuluvad marjaks. Eks me oma eksistentsiga pisut segadust kohalikes tekitame – mitte väga lühikest kasvu eurooplanna ning umbes kahemeetrine mustanahaline ameeriklane. Meis see aga ebamugavustunnet ei tekita ning oh imet, keegi ei kipu meid kividega loopima või veel hullem, relvaga ründama. Oluline on reegel – kui sa ei käitu nagu turist, ei suhtuta sinusse kui turisti vaid nagu kohalikku.
„Flower Street Cafe“ on üks imetore koht, kus pakutakse ülihead kohvi ning veel paremat värsketest sidrunitest pressitud limonaadi. Seal teeme oma esimese peatuse. Imposantse mulje jätab mulle kohalik teenindus – kiire, sujuv, käratu ning märkamatu, sellist enam Eestis kahjuks ei leia. Edasine jalutuskäik viib meid mööda tütarlasetekoolist tulevatest mustvalget vormi kandvatest tüdrukute gruppidest, pereisadest, kes oma burkadesse varjunud abikaasasid jalgratta pakiraamil sihtpunkti viivad ning gruppidesse kogunenud tööotsa ootavad suurte veokärudega meestest. Põikame sisse kohalikku supermarketisse, mille ees kõõluvad kümmekond kohalikku ärimeest kes rahapakke lehvitades valuutavahetust pakuvad. Tekib rõõmus äratundmishetk – kaugel see aeg väga oli kui Tallinna vanalinnas ja Viru hotelli ümbruses meie tänased suurärimehed samamoodi oma äri alustasid. Poes eneses kohalikke ostlemas ei ole, ilmselgelt on hinnad nende jaoks liialt kõrged ning tõenäoliselt on ka tarbimisvajadused erinevad.
Oma pealelõuna lõpetame kohalikus restoranis, mis üllatab meid vaikse rohelise siseõuega, kus oma jalarõngaid kõlistades käivad meie menüüd uudistamas esindajad pererahva tuvikollektsioonist ning kus umbes 150 kilone kaukaasia lambakoer end kõrvulukustava norskamise saatel minu varvastele magama sätib. See ütlemata huvitav nädalavahetus on mind innustanud ennast kohaliku eluga kurssi viima, ning ma hakkan mõistma miks on Wayne võtnud ette esialgu võimatuna tunduva ülesande – anda endast kõik, et neid inimesi taaskord järjele aidata. Pean lugu neist visadest ning töökatest inimestest, kes kogu seda põrgut läbi tehes ennast taas jalule ajavad. Mul on siiralt kahju, et ma ei leia mõttekaaslasi oma siinsete kaaslaste hulgast ja kes tuleks minuga seiklema ning jagaks minuga mu avastusi ning rõõme – nad peavad mind pööraseks, kuid nende silmist ma näen hirmu tundmatu ees.
Tegelikult olen ülimalt tänulik võimaluse üle laiendada oma tutvusringkonda Kabulis ja loodetavasti mitte ainult siin. Kuna olen ikka veel üsna roheline, kõigest kolm kuud Kabulis, on seninähtu pisike piisake tundmatuse karikas. Peagi saadan sulle kirja nädalavahetusest Mubaraksha külalislahkes kodus, pisut varasemast elust Afganistanis, muljeid sellest, kuidas kohalikud suhtuvad NATO-sse ja elust enne ning pärast Talibani. Kindlasti koguneb siit palju, mis võib huvi pakkuda meie inimestele.
