Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Que vadis Vilja?

10. aprill 1912. aastal lahkus Southamptonist Titanic oma esimesele ja viimasele kruiisile. Märgilise tähendusega kuupäev? 10. aprill, 2010 – kelle või mille viimane teekond sai alguse sellel kuupäeval? Juba teame, et Poola presidendi, tema kaaskonna ja presidendi TU-154.

Laupäeval, 10. aprillil 2010. meid stigmatiseeriti. Nüüd oleme mõrtsukad ja piinajad! Käime korra aastas Afganistanis safaril. Uitame seal mööda külasid ja tapame kõiki, kellel või veel vähegi suus sulab. Adrenaliini vaja ju nõristada ja Maarjamaa meelelahutused seda ei paku. Kas te hakkasite meid juba kartma? Miks te naerate? Kas te ei usu, mida Vilja Kiisler kirjutab? Huvitav, millist teekonda tema 10. aprillil alustas? Võib-olla teekonda Afganistani, oma pärisloo jaoks infot hankima?

Mina ka Viljat ei usu, tean lihtsalt natuke rohkem kuidas asjad sealkandis toimuvad. Paneb imestama kuidas nii lihtsalt, aju hallollust vaevamata, sügavamaid teadmisi omamata ja informatsiooni kogumata, lajatatakse meile otsaette küsimärk „mõrtsukad.“ Oleks ajukäärusid rohkem liigutanud, oleks ta ehk leidnud täiendavad teed kuidas rohkem informatsiooni hankida. Ja neid, infohankimise teid, on mitmeid. Restoranis ikka tellite menüü alusel ja vähe on kohti, kus teie enda koostatud menüü järgi teile toidud kandikul ette tuuakse. On üpris imelik loota, et kui info-safari korraldatakse kaitseministeeriumi ja USA poolt ning ISAF programmi alusel, korraldavad eelpool nimetatud institutsioonid kellelegi mingi personaalse tuuri! Ja seda piirkonnas, mis pole valitsusvägede või ISAF-i kontrolli all! Või jagavad informatsiooni, mille operatsioonilised aspektid on kaetud julgeoleku templiga! Kaetud ikka seepärast, et meid, kes me Afganistanis oleme, kaitsta haavata- ja hukkasaamise eest.

Nagu juba kommentaarides soovitati, on Eestis suhteliselt lihtne leida mõned, kes ise missioonil käinud ja katsuda nendega rääkida. Üks minu militarismist kauge sõber sai mingil olengul tuttavaks ühe sellisega. Pärast rääkis, et olla huvitava kogemuse võrra rikkamaks saanud. Ma ei küsinud ja ega ta ka avaldanud soovi rääkida, milline see kogemus täpsemalt oli. Eks see ole igaühe personaalne asi, palju ta oma isiklikest üleelamisest räägib. Teine minu sõber, rääkis mulle loo kuidas surm temast Iraagis mõne millimeetri kauguselt mööda läks hetkel kui ta teist inimest päästis. Ta ei ole seda lugu rääkinud oma naisele, ega ka sugulastele. Et neid mitte tagant-järel häirida. Miks ta peaks seda teadmist hakkama äkki seinalehes või „tõehetkes“ avaldama?

Alati on võimalik saada informatsiooni vahetult. Kaitseväe värbamiskeskus töötab. Vaja ainult ise mees või naine olla ja tahta professionaalse sõdurina mõnda aega riigi leivakoti najal elada. Muidugi pead olema kriteeriumitele vastav kandidaat, läbima kohustusliku väljaõppe ja olema valmis missioonile minema. Tagasi tulles saab omandatud kogemuste pealt nii mõnegi realistliku loo kirjutada. Nagu kirjanikuhärra Kunnas kirjutas.

On veel paar võimalust kuidas võib Afganistani sattuda ilma USA ja kaitseministeeriumi vahenduseta. Afganistan pole Tallinn ega Pariis, kuhu lennukid mitmel korral päevas maanduvad ning kuhu piletid on alati saadaval. Lennugraafikud on juba pikalt ette paika pandud aga võimalik on omal käel lennata Kabuli läbi Dubai, Frankfurdi, Istanbuli, Moskva või Londoni. Kuid kui äkitselt pole pileteid saada ja kellelgi tekib tahtmine minna kohe homme, peab ta kasutama muid teid. Näiteks võib sinna minna läbi ametlike piiripunktide Pakistanist, Iraanist, Uzbekistanist ja Turkmenistanist. Kui Afganistani valitsus teie tulekut muidugi aktsepteerib ja viisa annab. Kirgiisidega on peale riigipööret taoline piiriületus kahtlane. Muudavad võib-olla üldse igasugu ametliku piiriületuse võimatuks või pressivad amidelt täiendavat pappi välja. Võib ka tegutseda nagu Taliban, mis oma vöörvõitlejaid Afganistani toimetab kasutades salaradu kontrollimata piiril. Kui läheb õnneks, ja Taliban teid kohe ohvrialtarile ei aseta, saate ehk mõne loo ka kirja, millel ametlikkuse pitser puudub. Arvestama muidugi peab, et taolistel reaalse informatsiooni safaritel ei kaitse teid rahvusvahelised väed vaid peate ise oma eluga kuidagi hakkama saama. Aga mõned suured meediakontsernid pidavat taolisi võimalusi kasutama. Arvata võib, et ajakirjaniku kindlustussumma taolisel üritusel on suurem kui Eesti riigi kaitseeelarve.

Mis puutub sõjarditesse, siis ühe operatsiooniplaani heakskiitmisel NAC-s (North Atlantic Council), kinnitatakse ka rahvusvahelistele üksustele jõu kasutamise reeglid (ROE) kuni üksiksõdurini välja. Igal missioonil on enam-vähem raudseks reegliks see, et surmavat jõudu tohib kasutada enesekaitseks. Siinkohal ma mõtlen „enese“ all meid, rahvusvahelist kontingenti ja rahulikke elanikke. Lisaks on igas käsus natuke missioonispetsiifilisi keelde ja piiranguid jõukasutamise osas kuid üldpõhimõte jääb samaks – enesekaitse. Neid juhuseid, kus meil tuleb endid ja tsiviilisikuid kaitsta, tuleb Afganistanis ette piisavalt. Kui sind rünnatakse siis sa kaitsed ennast. Tulistad suunda kust sind tulistatakse. Vahel näed kurjamit ja pahatihti ei näe. Üldjuhul ründajad kaovad peale mõningast tulevahetust kuid vahel tikuvad nad olema jonnakad ning on vaja, et keegi sind toetab ja kurjameid põhjalikumalt ehmatab. Mõni jämedam toru, lennuk, helikopter või snaiper. See aitab peaaegu alati. Peale taolist intsidenti hinnatakse üldjuhul kaotused, nii omad kui võõrad. Mida sa siis konstateerid? Näiteks seda, et hukkus killu- või kuulitabamusest. Kelle kuuli tabamusest, jääb mõistatuseks? Kui lahkad, saad kaliibri teada, kuid kuulil nime peal ei ole. Isegi snaiper ei saa täie kindlusega väita, et tema tuli selle vastase just magama pani. Viimaste aastakümnete sõdades hukkub nagunii suurem osa kildudest mitte kuulist. Seega ei eksisteeri ka statistikat mis ütleks, et Jaan Jalgratas hävitas 5 taliibi ja Mart Mardikas 10. Küsida kaitse-ministri-härralt taolist informatsiooni? Absurdikas! Minna safarile, lihtsalt oma lõbuks kedagi tapma või adrenaliini nõristama? Jälle absurdikas!

Rootslased on huvitavad ja metoodilised. Ise on nad sajandeid neutraalsed olnud kuid igas sõjalises operatsioonis on neil “käsi” sees. Ikka selleks, et informatsiooni koguda ja seda analüüsida. Oma riigikaitse parema korraldamise hüvanguks. Infokogujaid kutsuvad nad ise sõbralikult „valevuntsideks“ kuid nende statistikat ning analüüse olenemata nöögetest, arvestatakse. Nad on hinnanud, et viimaste aastakümnete sõjalistes konfliktides on tsiviil- ja sõjaliste kaotuste suhe ca 4/1. Üha täpsemad relvad ja rangemad jõukasutamise reeglid on seda vahekorda muutnud ja tsiviilohvrite arvu vähendanud. Teada me saame seda siis, kui mingi usutav statistika viimastest konfliktidest saadaval on.

Erinevalt sõjast, on konflikt Afganistanis eripärane. Vastane katab, eirates igasuguseid sõjapidamise reegleid, ennast tsiviilisikutest „kilbiga“. Ühest küljest, osad neist ongi põhikohaga tsiviilisikud ja kohakaasluse alusel kurjamid. Kui kohalikul narkoparunil või sõjapealikul on vaja, saab ta alati palgata väikese raha eest külamehed mõnda pisikest rünnakut toime panema või teedele miine istutama. Võib-olla on võimud narkoäri piiranud või sõjapealiku võimu kammitsenud? Mehed on püha viha täis ja tahavad kätte maksta. Ja eks talunikulgi vaja pere toita. Oopiumikasvatus on siiani olnud neile üks väheseid sissetuleku allikaid aga kauaks sedagi kui Afgaani riik toimima saab. Siis on veel põhikohaga kurjamid, kes ennast tsivilisti maskiga varjavad. Nii, et relv on paraku ainsaks tunnusmärgiks, mis ütleb kelle rolli ta parasjagu on sisse elanud. Ja relv Afganistanis on midagi, mis tõestab afgaani vabadusiha ja uhkust. Nii, et lahingutes hukkunute kõrvalt võetakse ja peidetakse esmalt relv ja siis alles tegeletakse matustega. Vanarahvas ütleb, et tegijal ikka juhtub. On näpuga näidatud ameeriklastele ja ka sakslastele. Kuid ilmselt ei saa me teada kas nende üksikute juhtumite puhul oli tegemist hukkasaanud põhikohaga kurjamite või põhikohaga talunikega. Mina igal-tahel ei tiku kedagi süüdi mõistma mingi juhusliku kaadri põhjalt vaid ootaks ära sihitajate salajased ettekanded. Taolised asjad jõuavad kindlasti kohtusse, küll nad seal selgust saavad.

Mida veel Viljale tema Afganistani teekonnale kaasa anda? Ehk seda, et meie eksistentsi eesmärk on, et sõda meie riiki enam ei laastaks. Ja et meie kodanikud ei peaks terroriste ja narkokaubitsejaid nagu kärbseid mööda hernepõldu kärbsepiitsaga taga ajama. Me kuulume klubisse, kus valitseb „Kolmest musketärist“ tuttav deviis – „Üks kõigi ja kõik ühe eest“. Tasuta lõunaid ju ei ole olemas? Kui me tahame, et meie kodu oleks kaitstud, peame hoolitsema ka selle eest, et kogu klubi oleks turvaline. Klubil ei ole vaja terroristide väljaõppelaagreid ja hiiglaslikke narkovabrikuid oma külje alla. Need hävitavad meie rahvast ja ühtlasi ka riike. Caret periculo, qui etiam tutus cavet. Si vis pacem, para bellum.

kolonelHans • aprill 12, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *