Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Tehnoloogia maruline areng

Püstolreporter Aadul oli maru igav. Tööd hetkel polnud, vedeles niisamuti sohval ja sülitas lakke. Juurika raamat oli pooleli kuid edenes see üsna vaevaliselt. Aadu oli lootnud üllitisest enamat. Ega ikka iga pidurdamatu kuldsuu ka oma lõugadele väärilist raamatut kirjuta. Vaata, kui ta ikka ise selle kettale loeks, oleks hoopis teine tera. Aadu ajas ennast sohvalt püsti – nälg hakkas näpistama ja külmkapist võis ehk midagi hamba alla leida. Äkitselt kukkus uksekell kilinal-kolinal lärmama. Kes kurat see veel olla võib, mõtles Aadu ust avades. „Tere, olen kuller Eeva Eesti Postist. Teile on postipakk.“ Kuller oli kobe, päris lahe olnuks temaga hullata ja aega veeta kuid karm ametnikumask ehmataks vist kõik mehepojad eemale. Aadu andis ettevisatud paberilehele allkirja ja sai vastu suure ümbriku. Vaevalt oli uks kulleri selja taga kinni mürtsatanud kui hakkas plärisema telefon. „Tere Aadu, olen kindral Vana Hirmus Kõrgemast Sõjavägede Akadeemiast, kas mäletad“, kõmiseb telefonitorust. Muidugi Aadu mäletas Vanat. Telefonitorust ninna imbuv tubakasuitsu lõhn oleks ka ilma sõnadeta ilmeksimatult ütelnud, kes toru teises otsas on. „Tere Vana, rõõm sind kuulda. Kuidas sul ka läheb“, küsib Aadu vastu. „Helistangi selle pärast, et sulle uudiseid teatada. Kas postipaki said kätte“, kõmistab Vana. „Just äsja üks jõudis“, vastas Aadu. „Pole jõudnud veel lahtigi teha.“ Aadu mõtleb et küll need sõjardid ikka oskavad asju koos toimima panna. Vana Hirmus teadis ilmselt täpselt, millal pakk kohale jõuab ja siis helistaski.

„No nii“, jätkas Vana, „saatsin sulle mõned pildid uutest tehnoloogilistest abivahenditest, mis me tulevikku silmas pidades sõjarditele ja korravalvuritele välja töötasime. Oleme koos tuttava metallitööfirmaga TsinkPlekkPang valmistanud nendest ka prototüübid. Tee aga ümbrik lahti ja ma hakkan sulle pajatama milliste vidinatege meil tegemist on.“ Aadu avab ümbriku ja võtab välja esimese pildi. Kiri pildil teatab, et tegemist on ATV-ga „Hirmus Kaupo“.

Vana alustab vidina tutvustamist jumalik rahu hääles. „ATV on väljamaa keeles All-Terrain Vehicle. Meie keeli tähendaks see iga maastiku masinat. Panime sellele tüübinimeks roomiktool „Hirmus Kaupo“. Tool on mõeldud vananeva jalaväelase kulgemiseks maastikul. Läheb läbi igast pasast ja kinni ei jää. Sooga on lood nats keerulisemad. Võtmeküsimuseks on jalaväelase kaal. Proovisime siin ühe 120 kilose staabiohvitseriga – tool liikus päris viimase piiri peal. Aga pane sinna juurde veel varustus, killuvest ja relv ning tool vajub sohu. Toidu- ja joogi tagavarast ning kuivadest alukatest ei maksa üldse rääkida. Positiivse külje pealt vaadates on meil jällegi võimalus tooli täiendavalt moderniseerida. Näiteks paigaldada laiemad ja pikemad roomikud. Igal-tahel saab tooli täielikult personaliseerida ja see teeb selle projekti väga perspektiivikaks. Mõtleks, kui saad 50 aastaseks ja sünnipäevakingiks sulle on personaalne tuunitud roomiktool. Kas pole põnev? Relvastusena oleme kavandanud paigaldada roomiktoolile maksimaalselt kuulipilduja või TT granaadiheitja. Nii, et jalaväelane peaks ennast igati mugavalt ja turvaliselt tundma.“
Aadut pani asi mõtlema. Pole ju jalaväelasel kuulirahes summagi lõbus olla, eriti kui vastaspoolt lendavad suurema kaliibriga metallitükid kui üks kuuliprits suudab välja sülitada. Ilma tõsisema tuletoetuseta pole jalaväelast kauaks. Vaja Vana käest uurida mismoodi ta selle probleemi on lahendanud. „Kuule Vana, aga kuidas sa sellist mobiilset tooli-vanakest toetad? Peaksite leiutama midagi väikest, mobiilset ja suure toruga et vastast jämedamate haavlitega pommitab.“ Vastus tuleb kiirelt ja kõminal. „Oled sina alles tainapea, sa oled alles ühe pildi kätte saanud. Mis sa mõtled, et meie siin Jurjevis ei oskagi kõikehõlmavalt mõelda. Vaata järgmist pilti – jämeratas tool „Võitmatu Lembitu“. See riistapuu on loodud tuletoetus andmiseks. Roomikutega läks siin väheke nihu. Polnud sobilikke lettidel ja ka meil Jurjevis taolisi ei toodeta. Kui kunagi keegi meisterdab, võtame kasutusele. Taoliste jämedate papudega liigub see tool päris edukalt põllul. Siit ka nimetus – CCV ehk Cross Country Vehicle. Päris ideaalne vidin see siiski veel pole. Takistustest tuleb „Võitmatu Lembitu“ kolme „Hirmsa Kaupo“ jõul üle või läbi tõmmata. Sood ja raba kardab ka nii nagu tuld. Kohe vajub sisse. Aga jäme raud kompenseerib nii mõndagi. Näiteks võib „Võitmatu Lembitu“ soopervele üles sättida ja panna „Kauposid“ toetama kui vaja.“
Aadul langes kohe kivi südamelt. Nutikad nuputajad seal Jurjevis. On ikka kõige peale mõelnud. Tea kas neil seal veel miskit susiseb. „Tubli Vana! Kas sul on veel midagi uut?“ „Muidugi“, tuleb piibutubakalõhnane vastus. „Mis saa mõtled, et kui järg juba käes siis viskame pillid kotti. See pole meie stiil. Mõtlesime korrakaitsjatele ka ühe vidina välja – UTV, Urban Terrain Vehicle. See on spetsiaalselt mõeldud linnatänavatel ja treppidel kihutamiseks. Päris vilgas teine, ükski pätt ei jookse eest ära. Siit ka tüübinimi – „Vilgas Marko“. Relvad saab ka peale panna. Mitte küll kuulipritsu, aga pumppüssi ja automaadi kannatab välja. Kui juhtubki pätt eriline nobejalg olevat, saab kummikuul ta ikka kätte. Läbime praegu trepikatsetuste faasi. Esialgsed tulemused näitavad jällegi, et nii nagu „Hirmsa Kaupo“ puhul, sõltub ka „Vilka Marko“ manööverdusvõime toolis lõsutava korravalvuri kaalust. Seda eelkõige just treppidel turnimisel. Tundub, et politseinikud saavad olema sama õnnelikud kui jalaväelased. Ka nemad saavad personaliseeritud ja tuunitud tooli kuna vastavalt ratsaniku kaalule tuleb iga tool treppidel turnimiseks balansseerida.“
„Vana, oled sina ikka tubli mees. Muutsid kohe mu päeva valgemaks. Pean seda uudist ka laiematele rahvamassidele tutvustama kui sa vastu pole. Ma arvan, et tulen sulle peagi külla. Kindlasti on sul mingeid imeilusaid ideid, mida sa pole veel väga kaugele arendanud. Õige turunduse korral saaksime võib-olla ka väliskröösuste rahakoti rauad lahti ja hakkavad sedaviisi ehk Akadeemia tegemisi finantseerima. Haistan õitsengut. Kas tööle võtad kui aitan?“ „Miks ka mitte“ kõlab vastus. „Aga sellest räägime siis kui Jurjevisse tuled. Lähiajal saab juba näha kuidas prototüüpide vastu huvi on. Nägudeni Aadu.“ Toru teisest otsast hakkas kostma kinnist tooni. Nälg tuletas ennast Aadule jällegi meelde ja Aadu jätkas oma poolelijäänud teekonda külmkapini. Targad inimesed seal Jurjevis, peaks vist ise ka leiutajaks hakkama. Oleks mingigi vaheldus.

kolonelHans • April 10, 2010


Previous Post

Next Post

Leave a Reply