Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Haiglalood

Kaitseväelase elu pole meelakkumine. Äsja üks meist suri, oli alles jõudnud reservi minna. Pidev stress, pinge ja ületöötamine, panevad igale oma märgi. Sain minagi omale märgid kõhule teadmata põhjustel. Sest tavaliselt sellise terviseapsu tekkimisega seotud põhjuseid minu elus polnud. Tuli haiglatee jalge alla võtta ja nurgad maha lõigata. Teele kaasa andis üks sõber loo oma kassist. Kass oli puu otsast alla kukkunud ja oma külje sisse suure haava saanud. Viis ta siis kassi arsti juurde, kus viimane õmblemiseks uinutati. Kui kiisu juba magas pakkus arst, et üks uinutamine, kastreerime kassi ühtlasi ka ära. Sõber loobus kategooriliselt. Kuidas sa ikka vaeselt loomalt tema maised rõõmud võtad? Kuid hoiatas mind, et ma kindlasti silmanurgast piiluks, mis minuga narkoosi all tehakse. Selliste „julgustavate“ saatesõnadega asusin teele Mustamäe poole.Minu käest küsiti veebruari alguses, kui ma paar nädalat „puhkusel“ olin, mis juhtus? Vastasin, et venelased andsid nuga. Tegemist oli siiski pooltõega ja üksikud taibud jagasid asja olemuse kähku ära. Nimelt on Tallinnas üks koht, kus „saab venelastelt nuga“ tõenäolisemalt, kui kusagil mujal. See on Põhja Eesti regionaalhaigla ehk PERH. Venekeelset personali, kes sind lõiguvad või aitavad seda teha, on palju. Rahva seas on see haigla saanud kombinaadi kuulsuse, kuna ravi käib konveiermeetodil. Rahustuseks tuleb öelda, et selles pole midagi imelikku – sama süsteem toimib kõikides lääneriikides. Kes aga tahab isiklikku ja personaalset hoolitsust, peab ennast erahaiglasse sisse möllima. Ja muidugi selle eest plekkima oluliselt rohkem kui 25 krooni päevas. Meil, tavainimestel, tuleb leppida sellega, mis meile taskukohane on.

Küsisin PERH uue korpuse registratuurist, kus on kabinet ###. Tädi vangutas pead. Mõtlesin, et uus tädi, ilmselt ei tea ja läksin teise luugi juurde sama küsimusega. „Ei tea“. oli jällegi vastuseks. Soovitasin elektroonilisest süsteemist järele vaadata sest uksesiltidega tundus olevat väike segadus, osad puudusid. „Pole võimalik, süsteem on nagu Vabadussammas. Jälle ei tööta.“ See juhtus siis, kui uus korpus oli alles paar nädalat töös olnud. Kuid süsteemid pidavat jukerdama praegugi.

Integratsioon on PERH’s täielik ja kahepoolne. Arstid ja ka õed, olenemata rahvusest, spiigivad nii eesti kui ka vene keelt. Ilmselt rohkemaidki. Muu personal paneb huvitavat vene-eesti murrakut, päris lõbus kuulata. Tõbised saavad hakkama oma emakeeles, sest üldiselt personal saab aru mida tahetakse. „Šest koma dva“ on ehe näide vene-eesti segakeelest.

Avatud on uus lõiketsehh. Roostevaba polsterdus igal pool. Palju tehnikat ja elektroonikat. Üht-teist ka mugavuseks. Lõigatava sisseviimine operatsiooniblokki toimub läbi luugi, keerukate liftide ja konveierlindi abil. Õpivad teised alles selle süsteemi kasutamist. Minu ees oli tookord üks vene vanake katse-eksemplariks. Mind nad poleks nagunii jõudnud lindile lükata, oleksin vastu hakanud. Kasutasime ust, sealtkaudu sai palju kiiremini.

Süüa tahaks, nälg võtab silmanägemise ära. Enne oppi olin söömata 30 tundi. See-eest joonud eelmisel õhtul neli liitrit ravivedelikku mis mu sisikonna läikima lõi. Peale oppi öeldi, et tuleb paar päeva veel paastuda. Kolm topsi vett esimesel päeval. „Süüa tahan“, teen lärmi. Tuleb õde ja paneb mulle pudelist midagi veeni tilkuma. Söök oligi ette antud.

Erinevalt asutustest, kus oma tervist vabatahtlikult rikkuvaid inimesi aetakse välja tuule ja vihma kätte täiendavaid haiguseid hankima, on PERH’s inimsõbralik. Olemas on spetsiaalsed ventileeritavad ruumid. Ratastooliinimeste järjekorda peale hommikusööki, näeb vist üksnes selle ukse taga. Seal nägin ka ainukest väliste alkoholijoobe tundemärkidega ülekullatud medtöötajat, kes endast kaks korda nooremale nääpsukesele kärupoisile elu põhitõdesid selgitas.

Kui oled pikemat aega selles asutuses, tuleb hoolitseda, et sul ka midagi teha oleks. Muidu vedele ja sülita lakke ning lõpuks lähed kontrolli alt välja. Seekord teadsin ette, et läheb kauem ja võtsin kaasa paar raamatut, IPod’i ja arvuti. Arvutile juurde veel TV tüüneri, et siis mugavalt voodis filme saaks vaadata. Kõik osutusid kasulikuks kuigi raamatuid oleks võinud võtta ühe võrra vähem. Üks noorem palatikaaslane oli ka päris hästi itiseeritud. Nii, et viimastel päevadel, kui arstid oma ringkäiku tegid, tutvustas valveõde palatit kui iti palatit.

Lõpuks lastakse koju. Samal ajal koos nimekaimuga, kes sai paari päevaga pimesoole võrra kergemaks. Ühel päeval vist aeti meie nimedki segamini, mul õnnestus oma üllatuseks tummisemat sööki saada. Paberid korras, hangin apteegist kotitäie plaastreid et oma noaheite märklauaga sarnanevat kõhtu lappida. Telefonikõne Tallink taksole ja peagi olengi kodus. Kuigi huvitav kogemus, on vist mõistlikum katsuda ilma selleta läbi saada.

kolonelHans • aprill 1, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar