Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Bufonaad „Ärapanijale“

Sätin ennast pildikummuti ette mugavalt istuma, nööbin lahti pudeli Alecoq’i kesvamärjukest ja asutan ennast ärapanemist vaatama. Väsimus teeb luud-kondid raskeks ja mõnus rammestus poeb nahavahele. Mart juba tervitab kalleid televaatajaid nagu tavaliselt, kui mu luugid enam lahti ei seisa ja kinni vajuvad. Äkki tunnen kuidas keegi mulle litaka lahtise käega vastu vahtimist paneb. Kuri hääl kraaksatab – kurat Aadu, ärka. Sul on ainult kaks tundi aega, et ärapanijatele see uus komejant kätte õpetada. Avan silmad, vaatan ringi ja mu suumulk vajub ammuli. Suur ruum, lampe täis, kaamerad ja mikrofonid ning päris ehtsad Ärapanijad. Minu ees seisab üks tigeda olekuga mehejunn kelle rinnasilt ütleb et tegemist on direktor Kõps-iga. Vaatan silti oma kõhul – olen lavastaja Aadu. Mehejunn viskab mulle mõned paberilehed ja teeb minekut. Saad kinga, kui sa lavastusega valmis ei saa, kraaksatab ta lahkudes. Vaatan paberilehti ja süda hakkab tagasi rütmi minema. Minu enda aastatetagune üllitis! See peaks küll ärapanijatele kahe tunniga selgeks saama kui nad ainult vastuvõtu režiimil oleksid. Eks ma siis katsetan, põgeneda jõuab alati.

Tere mehed, hõikan värin hääles. Kas alustame? Tere sulle ka molkus, käi välja mis sul seal on? Kui mingit jama ajad saad kitli peale, saan vastuseks! Julgustav algus mõtlen, kuid võtan ennast kokku ja alustan.

Nii mehed, stsenaarium on järgmine. Pähklinäksid on nuputanud endale uueks sõjakisaks „kurja sõjarditele, politseinikele ja julgeolekule, kaotame sõna „pensionid“ maailma sõnaraamatutest.“ Tahavad teised selle hõiske seljas uutele töövõitudele traavida. Politseinikud on kurvad ja hämmingus, nad kuulevad ainult turult mis nendega toimuma hakkab. Sõdalastele visati aga kont, mis näeb kangesti „Trooja Hobuse“ moodi välja. Tegelikult on sõjardid näinud küll kuidas hüvitised kaovad nagu iseenesest, ilma suurema kisa ja kärata, kuid nad ikka veel loodavad terve mõistuse häälele. Pähklinäksidel kama kaks, silmad teistel pulkas peas ja jooksevad amokki oma sihtide poole. Politseinikud ja sõdalased on kurvad, keegi neid ei kaitse ja ise ka ülemaalisi kärajaid kokku kutsuda ei tohi. Ärapanijad tahavad neid aidata ja õpetavad neile ühe naeruteraapia mängu, mida siis motivatsioonita julgeoleku teenrid oma kurbusehetkedel isekeskis mängida saavad.

Mehed, seekord ei tohi te öelda – „ärge tehke seda kodus järgi.“ Te peate just jõujuurikaid õhutama seda kodus ja tööl mängima, jätkan juba kindlamalt. Te näitate neile ette, kuidas seda mängitakse. Kõigepealt Mart tervitab kalleid televaatajaid ja juhatab bufonaadi sisse. Siis Peeter õpetab televaatajatele tubli käsitöömeistrina kuidas joonistada paslik sihverplaat. Kui kahel paberil on sihverplaadid valmis, õpetate vaatajatele kuidas ja mida tuleb sinna juurde kirjutada. Selleks on teile näidiseks siin üks pilt. Kui te olete kõik mis vaja juurde kirjutanud, vahetate paberilehed ja Peeter loeb ette Mardi vaimutöö ja Mart Peetri oma. Väga oluline riugas ettelugemise juures on, et keelt tuleb hoida alumiste hammaste ees. Kas on selge mehed? Niisiis, alustame. Mart, esmalt sina!

Mart alustab üpris rahumeelselt: „Tere kallid televaatajad. Pähklinäksid on otsustanud kaotada sõna „pension“ sõnaraamatutest mis toob kaasa ka sõjardite ja politseinike pensionite kadumise. Vajaliku toetuse on nad arusaamatul kombel saanud jõujuurikate juhtidelt kuigi neil endil on üpris kõlavad sõjahüüded. Juhid kas ei tea, mis on kirjas lepingus või on juba salaja pooli vahetanud. Sõjardid said aga haisu ninna ja tegid salaplaani avalikuks. Ootamatu nupukus hämmastas pähklinäkse ja nad tulid välja plaaniga B, mis oli palju kurjem, palju salakavalam ja palju targem. Sõjardid muutusid murelikuks ja asusid hordidena otsima paremaid jahimaid samas kui politseinikud ei tea veel midagi mis neist saama hakkab. Kobavad pimeduses edasi ja on hämmingus ning kurvad. Kallid jõujuurikad! Tahame teie meeleolu rõõmsamaks muuta. Koos Peetriga õpetame teile selgeks ühe mängu, mida te saate isekeskis mängida kui teie tuju allapoole nulli potsatab. Alustuseks räägib Peeter milliseid atribuute teil mängimiseks vaja on ja õpetab kuidas neid meisterdada.“


Peeter: „Kõikse-pealt peame üles joonistama oma sihverplaadid. Selleks otsige endale A4 paberileht ja kirjapulk. Paremakäelised võtavad kirjapulga paremasse kätte ja vasakukäelised vasakusse. Nüüd hoidke vasaku käega paberilehte vastu oma nägu ja paremaga katsuge kirjapulgaga joonistada sellele oma nina, suu, silmad ja muud elutähtsad osad nii, nagu te neid läbi paberi tunnete. Märkusena – vasakukäelised hoiavad paberit parema käega ja joonistavad vasakuga.“


Mart: „Kas nii tohib, et sina hoiad paberit ja mina joonistan sellele sinu füsionoomia.“


Peeter: „Mart, see on väga hea küsimus. Mina arvan küll, et tohib ja et see on isegi väga soovitav. Siis on jõujuurikad üksteisega rohkem seotud ja meeskonna tunne paisub otsatuks.“


Mart: „ Ma näen, et sa oled oma sihverplaadiga maha saanud. Paisutame ka oma meeskonna tunnet ja sa sirgeldada nüüd minu sihverplaadi üles. Ma hoian siis ise paberit paigal.“


Peeter: „No nii, valmis sai. Vaadake nüüd kallid televaatajad, Mardi nägu sai palju ilusam kui minu oma. Mina muutun selle pärast kurjaks ja kadedaks. Siinkohal on mul vaatajatele väike soovitus. Kui te tahate et kõik oleks õnnelikud ja rahul, joonistage üks ühine sihverplaat ning tehke sellest palju koopiaid. Kui koopiamasinat pole, kasutage vanavanaisade kopeerimiskunsti. Siis on kõikide võrdsus tagatud ja keegi ei tunne ennast üksildasena. Aga nüüd on meil mõlemil pilt laual ja edasi mõtleme pildile ilusa nime ning kirjutame juurde mida mulle meeldib mõelda, millest rääkida, mida nuusutada, mida vaadata ja mida kuulata.“


Mart: „Peeter, kas mõte võib olla ka raamatupaksune?“


Peeter: „Võib, aga katsu täna hästi õhukeselt mõelda. Muidu saab saade enne läbi kui jõuan sinu mõtte televaatajatele ette lugeda. Üks ninasööre pane ka kinni ja kindlasti pool suud. Siis tunned vähem lõhnu ja räägid samuti vähem.“


Mart: „Minu teada on krooniline mölapidamatus sinul. Selle-eest kuulmine on mul nagu salakõrval ja ma võin kuulda hästi palju. Nii, mina valin oma sihverplaadile nimeks „Pomoriin“. Mul on nõuka ajast meeles, et see hambapasta pesi ka musta valgeks.“


Peeter: „Sa vist elad päris kaugel ürgajas. Me oleme ammu Euroopa Liidus ja sa peaksid nägema mis meil Euroopas toimub. Islam tungib peale ja moodi on läinud nimed Araabia kultuurist. Minu sihverplaat on euroopalik ja ma panen sellele nimeks „Džeiell“, ilus idamaa nimi teine.“


Ärapanijad hakkavad hoogsalt kirjutama ja stuudio mattub hauavaikusse. No nii, seda ei tohi küll juhtuda, et keegi midagi ei räägi. Me ei lavasta siin mängufilmi kus vahel võib tundide kaupa haudvaikus ekraanilt vastu vahtida. Hei mehed, ajage mingit mula omavahel, te olete ju selles mihklid. Kui te lindistuse ajal ka vait olete mõtlevad vaatajad, et on saateaps ja lähevad magama. Hakkab kostuma jutumõrin nagu kaks auruvedurit sõidaksid võidu. Valmis, kostub Peetri poolt ja kohe saab ka Mart oma kirjatöö tehtud.


Tublid, mõtlen ja annan edasised juhised. Enne, kui Peeter demonstreerib keeletut lugemismeetodit, tutvustage oma loomingut vaatajatele ja siis vahetage omavahel paberid. Mart, sina alusta.


Mart: „Mind pani ikka mõtlema et miks need jõujuurikate juhid seda pähklinäkside sõjakisa toetavad? Selline konspiratiivne mõte oli mul kogu aeg kõrvade vahel kui teksti kirjutasin.“


Peeter: „Minule jälle pähklinäkside hüüdlaused meeldivad. Mina kaotaksin ära veel sellised sõnad nagu „vaesus“ ja „töötus“. Siis ei saaks keegi meid statistika tabelites viie viimase seas näidata. Nüüd aga lugulaulude juurde. Sa Mart tee algust.“


Mart: „Mina olen Pomoriin. Olen sala pähklinäks, keegi seda ei tea. Varsti jooksen päriselt üle ja saan ka kuulsaks ning surematuks. Üks vähestest eurooreooliga. Nuusutan meelsasti raha lõhna ja kuulan müntide kõlinat. Mulle meeldib vaadata kuidas mendid ja tukiloputajad mind austavad ja kummardavad. Ajan neile pada ja ütlen, et hoolitsen igati nende hea käekäigu eest ning et midagi ei juhtu nende sotsiaalsete garantiidega.“


Peeter: „Mina olen Džeiell. Nean kurja sõjarditele, politseinikele ja julgeolekule. Ma kaotan sõnad „pension“, „vaesus“ ja „töötus“ maailma sõnaraamatutest. Varsti saan välja koopast ja olen kuulus euromees. Minule meeldib ka nuusutada raha lõhna aga mündikõlina asemel kuulaksin parema meelega eurokupüüride krabinat. Hõikan – mina olen Džeiell ja kaotasin jõujuurikate viimased sotsiaalsed garantiid.“


Väga hea! Vaatan kella. Aega on veel pool tundi ja jõuame Peetri etteaste ka üle vaadata. Vahetage nüüd paberid ja Peeter näitab kuidas tuleb tekst ette lugeda keel alumiste hammaste ees. Mart! Kohe kui Peeter lõpetab, soovitad vaatajatel kodus seda mängu järgi proovida. Nii Peeter, alustame.


Peeter ajab keele suust välja ja see noolib peagi tema lipsusõlme. Stopp Peeter, su keel on liiga kaugel, hõikan! Võta kahe näpuga keeleotsast kinni ning topi see alumiste hammaste ja alahuule vahele. Kuidas sa keeleotsa kätte ei saa, kas ta on sul nii sõnakuulmatu ja iseseisev? Peeter stopp, ära aja Mardile keelt kõrva! Lõpuks õnnestub Peetrile keeleots õigesse kohta paigutada ja ta alustab:


„Mina olen Pomoliim. Olen sala pahklilaks aga keegi seda ei tea. Valsti jooksen paliselt ule …“


Nüüd sekkub juba Mart. Irvitab laginal, laseb korrata ning küsib selgitusi ja üritab ise keeletult Peetrit jäljendada. Sõna järgneb sõnale ja varsti on ärapanijad nii hoos, et minu hääl jääb siin hüüdjaks hääleks kõrbes. Üritan kaks korda nende vadasse sekkuda kuid ei mingit tolku. Sulen silmad ja hakkan sõrmeotstega meelekohti masseerima. Mudin ja mudin kuniks saabub vaikus ja rahu. Avan silmad ja jumal tänatud, olen jälle tagasi oma tugitoolis kaugel tigedast direktor Kõps’ist. Pildikummut säriseb pilditult. Ärapanija jäi ka nägemata ja nii ma ei saagi teada kas nad mängisid seda bufonaadi või mitte. Kuid see naeruteraapia mäng – seda proovige kindlasti kodus kui kurvastus peale peaks tulema!

kolonelHans • märts 12, 2010


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *