Tsaarikahurist “Orešnikuni”: kuidas Venemaa hirmutas maailma oma “imerelvadega”
Muditud tekst kanalilt “Інсайди Україна:”
Sajandeid on Venemaa (kõikides oma kehastustes, Moskvast kuni praeguse Putinini) püüdnud maailma oma imerelvadega hirmutada. Nimetused, “imerelvade” põlvkonnad ja “analoogivabad” relvad muutuvad, kuid stsenaarium jääb samaks. Esmalt esitletakse pompoosselt “kõige hävitavamat” mudelit, lootes, et vaenlased ehmuvad ainuüksi nimest. Põhimõtteliselt on see Peterburi allilma vana taktika: “mängida kindla peale” ja loota, et inimesed usuvad sõnu ega kontrolli neid. Aga kui saabub hetk relva demonstreerida, selgub, et suurejoonelise retoorika taga peitub väga tavaline reaalsus.
“Analooge mitte omav” kui riiklik idee: Enne täieulatuslikku sõda oli hüperhelikiirusega “Kinžal” Kremli sõjalise hiilguse peamine sümbol. Seda esitleti absoluutse üleoleku relvana – haavamatu, nähtamatu ja seetõttu peaaegu müütilise. See kuvand sobis ideaalselt Venemaa tehnoloogilise erakordsuse ideele üles ehitatud siseriikliku propaganda narratiivi. Kuid maagia lõpeb seal, kus algab praktika. 2023. aasta mais tulistasid Ukraina õhutõrjesüsteemid Patriot-rakette kasutades esimest korda maailmas alla Kinžal-raketi. Rakett jäi ohtlikuks, kuid müüt selle võitmatusest purustati lõpuks.
Uus fetiš: 2024. aasta sügisel avalikustas Kreml uue propagandakangelase – mandritevahelise ballistilise raketi Orešnik. Pärast selle laskmist võimendasid tavapäraseid ohte vihjed “uuele eskalatsiooni tasemele”. Kuid selgus, et ilma tuumalõhkepeata on Orešniku efektiivsus väga tingimuslik. Nii palju, et isegi “Z”-tüüpi “sõjakorrespondendid” on sunnitud seda tunnistama. Sellest hoolimata jätkab Moskva kangekaelselt selle raketi vehkimist universaalse koletisena – mitte niivõrd lahinguväljal, kuivõrd avaldustes ja telestuudiotes, kus propagandistid on juba “kogu maailma vallutanud”. Selle loogika kohaselt järgib tänapäeva Venemaa Moskva tsaaride eeskuju.
Hirmutis-“Orešniku” esivanem: Kremli valitsejate imerelvade ajalugu ulatub sajandite taha. 15. sajandil otsustas Ivan III Euroopaga sammu pidada ja tellis oma aja “imerelva” – Itaalia meistrite valatud hiiglaslikud kahurid, mis olid loodud naabritele muljet avaldama ja neid nende suurtüki monstrumite nägemisel värisema panema. Kuigi tuleb tunnistada, et neid relvi kasutati Moskva kaitsmisel. Sama ei saa öelda Ivan Julma kuulsa tsaarikahuri (tegelikult pomm) kohta – see kaalus peaaegu 40 tonni, oli tohutu kaliibriga (900 mm) ja luksusliku kaunistusega. See ei olnud mõeldud niivõrd tulistamiseks, kuivõrd tsaari suursugususe demonstreerimiseks, muutudes välismaalastele suurejooneliseks etenduseks. Aga kas see tegelikult tulistas? Noh, võib-olla Vale-Dmitri tuhk. Seda ei peeta mitte lahingrelvaks, vaid psühholoogilise surve vahendiks – keskaegseks versiooniks sõjalisest suhtekorraldusest.
“Wunderwaffe” kui sümptom: Usk imerelvadesse on suurriike korduvalt alt vedanud. Saksamaa “Suured Berthad”, “Pariisi kahur”, V-1 raketid ja Kolmanda Reichi ülirasked relvad olid hirmutavad ja muljetavaldavad, kuid need ei muutnud sõdade tulemust. Sest ükski “wunderwaffe” ei suuda kompenseerida riigi süsteemseid probleeme. Need tekivad tavaliselt siis, kui tavapärased võimu demonstreerimise meetodid lakkavad töötamast.
